TEKST
Tiiu Rebane: kultuuriasutusi peavad juhtima filosoofid, mitte karjääriametnikud.
“Atekates”
Santa Zukker, 14. Okt 2026
Tiiu Rebane on kunstnik ja kunstikorraldaja, kelle jaoks looming ulatub kaugele väljapoole ateljeeseinu. Vestluses räägib ta kunstniku
vabadusest, loomejõu allikatest, noorte toetamisest ning sellest, miks kultuur on inimese ja ühiskonna jaoks rohkem kui pelgalt eneseväljendus.
Kunstniku taust: Tiiu Rebane (sündinud 1970) on Eesti kunstnik ja kunstikorraldaja. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna
1999. aastal. Aastatel 2016–2019 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute magistriõppes. Vabakutselise
kunstnikuna on Rebane näitustel osalenud alates 1994. aastast, alustades foto- ja installatsioonikunstnikuna. Hilisemad maaliõpingud Eesti
Kunstiakadeemias ning kultuuriteooria magistriõpingud Eesti Humanitaarinstituudis on süvendanud tema huvi eksistentsiaalse maalikunsti
ja realismitaotluse vastu. Tiiu Rebase looming ühendab dokumentalistika ja eriilmelise manerismi, keskendudes ruumi, inimese ja aja teemadele.
Rebane töötab maali, fotograafia, kollaaži, digitrüki ja videoga. Alates 2013 on ta kureerinud sõltumatuid kunstisündmusi. 2014. aastal oli ta
Eesti Kunstnike Liidu Muhu Kunstitalu projektijuht ning alates 2018 Eesti Maalikunstnike Liidu esimees. On teinud koostööd teiste seas
Karl-Kristjan Nageli, Prohor Aleksejevi ja Jimi Tenoriga. Tema loomingus on kesksel kohal maal, fotograafia ning digitrükk.
1. Tere Tiiu, me asume Sinu hubases ateljees Nõmme mändide vahel. Kaua sa oled selles ruumis tegutsenud ning kuidas see teekond sinu
jaoks alguse sai ?
Tere tulemast Santa ! Ateljee, milles põhiliselt töötan on osa minu kodust, olen siin elanud praktiliselt kogu elu. Maja sai ateljee näol
juurdeehituse umbes 20 aastat tagasi, enne seda töötasin ajutistes ruumides või elutoas ja köögis. Pere kasvades muutusid need
lahendused aga mõeldamatuks.
2. Milline oli sinu kõige esimene ateljee ? Mida sa kõige enam hindad enda tööruumides? Mida sa vajad selleks, et sa saaksid midagi uut luua ?
Esimene ateljee..ausalt öeldes pean esimeseks ateljeeks EKA maalikursuse ühisruumi. See ruum oli esimene suur, kõrge ja lai pind, kus
pidi muretsema vaid selle eest, et teos uksest välja mahuks. Maali lühim külg sai olla maksimaalselt 2,5 m. Kodustuudio on sellega võrreldes
väike, ja teoste mõõdud dikteerib trepikoda ehk küljepikkus 1.6 m.
Tööruumide juures hindan paratamatult, kas need “töötavad” või “ei tööta”, kas neis tekib kandev zen/metafüüsiline õhkkond või jääb ruum
tuimaks või domineerib ruumi senine ajalugu. Näiteks on mul olnud keeruline töötada endises avaras kontoriruumis, mille linoolpõrandale
olid sisse hõõrdunud toolirataste ringid ja akende ees olid ribakardinad. Iseenesest väga hea valgusega ruum oli sobilikum lakkimiseks kui
maalimiseks.
Ideaalne ruum, kui tohin unistada, on väga suur-kõrge-tühi-valge, kolmes suunas suurte akendega ruum, mis asub vähemalt kolmandal
korrusel ja keskkonnas, kuhu saab üle kanduda nii, et otsekui ei astukski tööprotsessist välja. See ideaalne ruum võib asuda nii maal kui
linnas juhul, kui linn on nagu mets ja mets on nagu linn. Suurlinna anonüümsus, või aastasadade jooksul kumuleerunud kultuurilugu, mis
teeb ka väikeasumi suureks ning päris loodus on olemuselt inimeseülene tegelikkus ehk suht objektiivne reaalsus. Liikumine subjektina
omaruumi ja neutraalse ning ükskõikse objektiivse antuse vahel loob normaalse pinge loomeprotsessi jätkuvuseks. Positiivsed näited oleks
tuua Viinist, Mazzano Romanost, Samoselt, kodust; kunagi ehk veel kusagilt.
3. Sa oled kahtlemata üks jõulisema käekirjaga naiskunstnik Eestis. Sinu sügavus ja tuntavalt päris noorelt saavutatud “teadmine” peegeldub
sinu teostes. Teosed tegelevad palju looduse, inimese ja igapäevaeluga, kuid hoiavad endas ka laiemaid ühiskondlikke tähendusi. Miks on
just need teemad, millega sa tegeled kunstis olulised ning kas sa tegeled nendega teadlikult ?
Tänan komplimendi eest ! Aprioorselt oli minu kunstnikuks hakkamise ning selleks jäämise põhjuseks asjaolu, et tundsin ja tunnen end
ühiskonnas kui mitte ufona siis võõrana. Mitte et ma üks või teine nii väga oleks kuid ma ei sulandu (ei samastu) automaatselt etteantud
tingimustesse, ma ei tunne, et oleksin seotud või andnud allkirja kaasaja ühiskonda korraldavatele kirjutamata kokkulepetele. Mind viib edasi
pikem analüüs, kogemine vms; olen olnud distatntseeritult analüütiline nii lapsepõlves kui nüüd vanuigi. Ühesõnaga, ma ei samastu, kuigi loen
välja ja näen, kirjutamata reegleid, ootusi ja norme; vahe on selles et vaba inimesena ma väärtustan muud. Normeerituse eksistents mõjutab
kindlasti mu loomingut sest ümbritsev ühiskond ja inimesed on mu teema. Inimeseks olemine, selle raskus ja keerukus, mis tulenevad teadvu-
stamisest ja teadvustama jätmisest, see on minu teema.
Kunst on ainus keel, milles saan rääkida või reflekteerida, seda mõistsin kui paratamatust ning läksin kunstiakadeemiasse.
Enamus mu headest töödest annavad harjumuspäratu perspektiivi või välise vaatlusvõimaluse olemasolevale. Samas ma olen loomingulise
teekonna alguses, senitehtu on proloog, oma potentsiaali uurimine, enesega leppimine; tänaseks tehtu baasil tean millele edaspidi pühenduda.
Eksisteerib teatud vaimne missioon rakendada oma potentsiaali. Vähemalt minuga on nii, teatud kaasaantud laeng, anded, õpitu ja energiad
tuleb elu jooksul praktikas teostada, otsekui mateerias formuleerida ning seegi, vahel kunstikauge tegevus, on looming; kunstnikuameti esindajad
ei käi etteantud radu pidi, iga suuna valime ja tee loome ise. Mõnel juhul, mõne inimese puhul, on tegemist polümaatilise nähtusega: midagi
sarnast renessansiajastu tüpaaziga.
4. Oled ka Maalikunstnike Liidu pikaaegne esimees. Sa oled öelnud, et noored on sinu jaoks erilise kaitse all. Sellel aastal toimus ka esimene
Maalikunstnike Liidu suur ülevaatlik noorte näitus. Mis noortele loomingus korda läheb ning mis teemad neid eriti põlema löövad ?
Oma tegevusi, mis on suunatud laiemale ringile kui mina ise ja minu looming, alustasin 2010 aastate alguses. Asusin isehakanud sõltumatu
kuraatorina korraldama grupinäitusi minule huvitavatel teemadel või mulle huvipakkuvate kunstinähtuste ainetel. Kaks peamist liini oli loodus-
kaitse (WMAF 2013-2014, Keila-Joa mahajäetud sõjaväebaasis ja Läänemere riikides üle sajandi levinud kunstnikekolooniate näituste korraldamine
Eestis). Edasi tehti mulle ettepanek anda sisu EKL Muhus asuvale talule, kus tegutsesin 2014-2026 kunstiresidentuuri projektijuhina. See oli/on
erakordselt laiapõhjaline töökompleks- hoonete arendusest kunstnike organiseerimiseni ja koristamiseni. Asutasime ja 12 aasta jooksul arendasime
koos Karl-Kristjan Nageliga seal rahvusvahelist kunstiresidentuuri, edukalt. Kahjuks pandi 2025. aastast meil arendused sh. ehitusplaanid lukku
ning hetkel on küsimus, kas üldse õnnestub talu ja residentuur EKL-le ja kunstnikele säilitada. Viimane aasta on möödunud pingeliselt, harukordse
hoonetekompleksi säilitamise eest seismisel. Hetkel olen situatsioonis, kus pean ära ütlema või ootele panema huvitavaid rahvusvahelisi koostöö-
ettepanekuid kunstiorganisatsioonidega Taiwanist, Prantsusmaalt, Soomest, Leedust; just pidin äraütleva vastuse saatma Briti autorile, kelle
resideerumine Muhus oleks nii kunstniku kui professionaalsete kogemuste jagajana huvi pakkunud mitte ainult mulle või Muhu kogukonnale vaid
tõenäoliselt paljudele Eesti kunstnikele.
Minupoolse arendusplaani eesmärk oli/on renoveerida ja kaasajastada Muhu Kunstitalu peahoone aastaringseks külaliskorteritega loomebaasiks
ning anda seejärel, heade töötingimustega rahvusvahelise kunstiresidentuuri, opereerimise teatepulk üle teistele võimekatele juhtidele arvestusega,
et praegustes füüsiliselt rasketes töötingimustes oleks uute töötajate leidmine pea võimatu ülesanne. 12 aastat kestnud töö, sh. kõrgemate jõudude
soosingu saavutamine, on viimane asi, mida sooviks peatada või mida üle parda visata, müües majad erakätesse. Eesti kultuuri rahvusvahelistumise
ja enesetutvustuse eest seisva loomemaja staatus on selleks liiga kallis, seda nii meile kui kunstikesksele kogukonnale. Kas EKL tõmbab omapoolsed
residentuuri lõpetamisega seotud soovid tagasi või ei seda näitab lähitulevik.
Peamiselt Muhu töökogemuse põhjal kutsuti mind 2018. aastal juhatama Eesti Maalikunstnike Liitu, kus olen loomeliitu kuuluvate kunstnike huvide ja
vajaduste nimel töötanud nüüd tõesti kaua, palju on veel teha kuid kas mina see on lahtine küsimus. Näen täna, et olen andnud oma parima liidu
tegevuste, nähtavuse ja jätkusuutlike praktikate arendusse nii, et nüüdseks tekkinud stabiilsus protsessides ja sünergiad on kaasamas mitmeid uusi
ja väga võimekaid noori inimesi. Heameelega annaksin teatepulga üle ning jätkaksin väiksemal skaalal kuid suurema süvenemise võimalusega
üksikute loomeprojektide elluviimisel.
Tegelemine noortega on loomeliitude jaoks norm ja see ei tähenda vanusepõhiseid valikuid, ealisi kõrvaletõrjumisi vaid süsteemsete lahenduste
väljatöötamist kõigile kunstnikele võrdselt. Valikute ja võimaluste loomist. Noorte puhul on aga eriti oluline nüanss selles, et nad saaksid astuda
kultuuriväljale tegutsema naturaalselt, sellistena nagu nad on ja nii nagu nad momendil mõtlevad ning teevad. Individuaalses vaimujõus ja ette-
kujutlusvõimes peitub kunstniku isiklik baasjõud tulevikus. Maksimaalselt tuleb vältida olukorda, kus esinema pääsemiseks või kunstnikuna
väljaastumiseks hakkavad noored inimesed otsima lahendeid, mis võiksid sobituda moodsasse diskursusesse, või meeldida olulistele inimestele
vms. Siin saab loomeliit üldistele ja jätkusuutlikele kultuuriarengutele oma aprioorse demokraatia printsiibiga abiks olla kuid saab veel enamat
ning sellega me juba tegelemegi: Maaliliidul koostöös meie Kadroru galeriiga on suur rõõm olla uue näitustetraditsiooni käivitajaks, mis on sillaks
nii noorte ja juba tuntud kunstnikepõlvkondade kui ka publiku vahel.
Minu muljed tänavusest esimesest suurnäitusest Noorte Narratiivid, Kadrioru galeriis, on seotud nii üllatuse kui rõõmuga: näib, et peale on tulemas
väga suur hulk inimesi, kes väljendavad ennast visuaalses keeles; teevad seda siiralt ja sügavuti; näitus tõi mulle tohutul hulgal avastusi ja liigutavaid
elamusi. Kultuur on humanismi võtmelahendus mõeldes tulevikule ja tänaste tehnokraatlike arengute poolt genereeritavatele probleemidele.
5. Sa oled üldse väga mitmekülgne loovisik, kes tegutseb mitmel rindel ja seda paljuski entusiasmi najal. Suvel hoolitsed ka mastaapse EKL kunstitalu
eest Muhul. Juhid suurt loomeliitu, tegeled enda loominguga, näitustega, oled galerist Kadrioru galeriis jne. Kuidas sa seda kõike jõuad teha ? Kas sul
on ka tekkinud momente, kus oled inimlikul tasandil mõelnud, et loobud ? Kui ja, siis kuidas sa enda jaoks oled selle ületanud ?
Mitmekülgsus või see nn polümaatia ei ole isiklik valik, nii on, tegemist on olnud võimalusega oma potentsiaali ellu viia. Ka on kõik tööd ja arendused
kasvanud ning hargnenud ajas üsna loogiliselt. Kui kujutleda metsa ja seeneniidistikku siis saab aru, millise loogikaga kultuuris tegelikult või loojate
tasandil asjad arenevad kui just labidat ette ei lööda. Labidaga isikuid muidugi leidub. MTÜd nagu Maaliliit ja Kadrioru galerii, tegelikult kaude ka
Muhu Kunstitalu, on sisuliselt sõltumatud eraorganisatsioonid, ilma väliste dotatsioonideta tegutsevad projektipõhised institutsioonid, kodanike-
ühendused. Väikeettevõtlus. Kõik sellisel väljal tegutsejad rabavad tööd mitme eest, ettevõtlus üldse eeldab suurt sisemist distsipliini ja ennast-
salgavust. Meie õnn on, et toimetame kunstiväljal ehk et meie “toode” ei orienteeru ega kujune vastavalt turu nõudmistele. See turutõrke õnn on
hingele hea kuid rahakotti muidugi ei täida. Siin on mõtlemiskohti.
Olen nooruses ja ka hilisemas eas tegelenud selliste spordialadega, mis on avanud minu jaoks nägemise ja ettevalmistuse taoliseks aikido laadseks
tunnetuslikuks liikumiseks, tööks, millega praegu tegelen. Seetõttu pakuvad mulle paljud erinevad suunad ja nende ühendamine jätkuvalt huvi ja
annavad ka sisemise drive. Drive või innustumuse kadumist esineb; siis tuleb aeg maha võtta, puhata ja mõelda delegeerimisele, üleandmisele,
lõpetamisele või konkreetse suuna pausile panemisele. Isiklikud ressursid, millega kunstivälja rohujuuretasandil töötan on “huvi”, “energia”, “kunsti
ja elu metatasandid”, teatud isiklikud kõrgused. Selge on see, et igal asjal ja tööl on algus ja lõpp, tuleb piirid ära näha. Ka lõpetamine saab olla
kingitus; võin näiteks kirjeldada praegust keerulist olukorda Muhu Kunstitaluga samuti kui saatuse kingitust elada väiksemas vormis läbi midagi
sarnast nagu elas läbi minu ohvitserist vanaisa (Paul Rebane), kes nagu kõik Eesti ohvitserid 1940-41 vastupanuta Siberi esindajatele üle anti.
Metafüüsika aspekt, nagu ka see praegu kirjeldatud isiklik assotsiatsioon, käib iga ülesehitava tööga kaasas, teisiti ei ole võimalik või mõttekas
elada ja toimetada. Elu on eelkõige filosoofiline ja metafüüsiline, need kaks asja panevad paika tegelikud suunad ja mõistmise.
Loobumise mõtted tekivad hetkedel, mil on kuhjumas põhitegevustega kaasnevad sekundaarsed kohustused, mida sooviks delegeerida kuid märkad,
et korraga on kõik töökaaslased imelikul kombel kadunud või nad tõesti kuidagi ei saa.. Inimeste küsimus on siiski põhiline, vast igal alal. Isiklik
kohusetunne on mind läbi vedanud mitmest tõenäoliselt toimunud läbipõlemisest ja samuti nagu oskus olla robot. Ja ma ei saa rääkida ainult endast,
ilma kolleegist abikaasata ei oleks ma pooli asju läbi elanud, ette võtnud või teoks teinud; ilma mõistva tütreta ei oleks samuti midagi teinud. Nad on
kinkinud oma aega, abi ja jõudu st et on hinnanud neid kõiki valitud tegevusi piisavalt oluliseks, et kaasa töötada, taluda. No see ongi see mis on
aidanud või sundinud jätkama hetkedel, kui emotsionaalselt nagu ei põhjenda enam endale ära, miks ma midagi nii väga peaks teistele tegema.
Ei ole ju ka tegemist palgatööga. Ma ei ole selline inimene kes väga pooldab rahast rääkmist ja emotsionaalsed ostsuseid või irratsionaalseid käike,
kuigi näiteks just üks hüsteeriline kõne või ettekanne võiks vahel ainsana lahendada nii mõndagi; ümbritsevatest kivistunud arusaamadest üht teist
muuta või paigalt nihutada. Pean siiski ka õppima oma isa kogemustest (Raul-Vello Rebane, Cybernetica AS), kes oli samuti oma heade juhiomaduste
tõttu kahevahel; jättes isiklikud huvid, teadustööd ja kraadid teisele plaanile.
Kuid kui mulle lõplikult midagi/kedagi ei meeldi siis ma lihtsalt lahkun vaikides ja ei suhestu edaspidi. Keegi ütles kunagi et intelligents sureb välja
vaikides, samal ajal kui teised lärmavad. Seda mustrit võiks muidugi muuta igal rindel.
6. Oled pikalt tegelenud ka piirideülese kommunikatsiooni ja loomeinimeste kokku toomisega. Võibolla räägiksid lähemalt uuest Läti-Eesti kunstnike
projektist ? Kuidas sul need põnevad ideed sünnivad ?
Rääkisin ennist kultuuriväljal tegutsemisest võrreldes seda seeneniidistikuga. Vot see on olnud taoline avalikkusele suht nähtamatu või mitte-
kirjeldatud tegevus: kunstnike omavaheline koostöö, mis annab vahetevahel nähtavaid tulemusi nagu näitused, plenäärid jms. Minu poolt kootud
võrgustik ei piirdu muidugi Lätiga, esialgu pigem Euraasiaga :) kuid see selleks. Eesti-Läti projekt sai minu jaoks alguse kuskil 2000 või varem,
koostööst Leedu kunstnikega. Mis väärib aga kindlasti väljatoomist ja teadvustamist on Läänemere äärsete riikide pikk kultuuritraditsioon: kunstnike
loomelaagrid. Selline üle sajandi pikkune traditsioon on tänaseks muutnud paljud Läänemereäärsed külad kultuuriturismi magnetiteks, mis on oma
kuulsuse ammutanud kunagiste külaliskunstnike teoseid eksponeerides. Need külad omavad muuseume, galeriisid ja hoiavad tänaseni traditsioone
elus: kohalikud ettevõtted toetavad loomelaagrite elluviimist; majutavad ja toidavad kunstnikke saades vastutasuks uusi maale. Maalid, mis jäävad
paigale töötavad ka ajaloopiltidena; lühiperspektiivis me seda ei adu kuid mõeldes 50 või 100 aastat ette / taha siis saame ka taolisest väärtuse
tekkest aru. Mind ennast rõõmustas tänavu kiri ühest uhkest Saksamaa muuseumist, kus kiideti mu loomingut ja küsiti luba eksponeerida ühte
minu 20+ aastat tagasi valminud teost Nida poolsaarest. Ka see on üks tõestus kultuurimaailma “läbipõimunud elust” ja viljadest, mida me korjame
alles aastaid peale esimest tehtud liigutust.
7. Suure loomeliidu eestvedajalt on vale mitte küsida arvamust põletava küsimuse kohta: kuidas saaks Eesti kunstniku elu paremini riiklikul tasemel
toetada ? Et vabakutseline maalikunstnik, ka tegelikult ainult maalimisega tegeledes, saaks eluga hakkama ?
Ma usun, et sellele küsimusele on eelnevalt mõned vastused juba kõlanud kuid lisada tuleb kunsti ja kultuurielu organiseerivate institutsioonide
vastutusvõimekuse küsimus. Kuivõrd toimib või ei toimi Kunstnike Liit kunstnike ametühinguna ? Vahel võib jääda mulje et tegemist on korteri-
ühistuga sest sisulise töö tulemused ei ole sedavõrd ilmekalt nähtaval. Kuivõrd kandub loomeliidu või kultuuriministeeriumi kaudu kultuuri-
retoorikat (ja millist retoorikat) nö. kõrgematesse juhtimissfääridesse, ning kuivõrd selge on sealne majanduspragmaatiline arusaam kunsti
väärtusest ? Kui riiklikul tasandil otsitaks vastust küsimusele, kus on või kuidas saavutada rahvusvaheliselt võimekate kunstimüügi ekspertide
piisav hulk siis võibolla selle küsimuse kaudu jõuaksime kunagi normaalsemasse situatsiooni kunstnike ellujäämise asjus.
Meil on Kultuurkapital, mis on haruldane positiivne zest loomeinimeste suunal; kas peaks olema midagi enamat peale selle ja 1% seaduse,
ma ei oska väita. Kunstnike Palgad on algselt plaanitud universaalsetena, mäletan sellist retoorikat, ehk kõigile kuid on realiseerunud vaid
üksikute jaoks, vist seni kuni ühiskond idee tervikuna omaks võtab.. Võimalik, et abiks oleks “oma mees Brüsselis” või Loov Euroopa projekti-
ekspert, kes oma tööga tagab vajalikud summad väikeriigi kõigi kultuuritegelaste elushoidmiseks. Teame ju, et suurettevõtlus elab ja areneb
toetustel, miks mitte rakendada sama mustrit kultuurile. Ma tõesti ei tea täpset lahendust. Võibolla vähem pomme, võibolla võimaldada kodanikel
suunata 1% oma tulumaksust kultuurile nagu tehakse Leedus?
Ma oskan soovitada paari asja: haridus ehk reaalse kunstimanagemendi õppetool; selliste inimeste koolitamine, kes ei näe end mitte museaalsel
tööl vaid liikumas tänases reaalses ruumis. See on amet mis eeldab lisaks ekspertiisile sisemist läbilöögivõimet, reeglite kehtestamise julgust;
aktiivset rahvusvahelist haaret.
Teiseks soovitan ma riiklikult doteeritavate institutsioonide etteotsa kutsuda intellektuaale, “habemega hallpäid” - filosoofe. Selles mõttes olen ma
klassikalise akadeemilise vaimu ja Platoni (k.a. Monty Python'i) pooldaja. Mina arvan, et riiki sh. kultuuriinstitutsioone peavad juhtima filosoofid
(mitte karjääriametnikud) koostöös majandus- ja finantsekspertidega ning mitte vastupidi.
8. Nii nagu sai mainitud, osaled ka suurtel rühmanäitustel. Naiste kunstirühmitusel “Fööniks” lõppes just Kadrioru galeriis kunstinäitus “Peegel”,
mille kirjelduses oli välja toodud, et rühmitus tähistab loomevaimu purunematust ja pidevat uuenemist. Kui loomevaim puruneb, siis kuidas on
võimalik seda taastada ? KUI see on üldse võimalik.
Fööniksi rühmitus keskendub 50+ ringis naiskunstnike loomingu esitlemisele ja tugineb selles ”purunematuse” retoorikas eksistentsiaalsele
kogemusele naiste loomeelu kohati jõuliselt katkestavatest sündmustest: laste sünnid; tundeelust tulenevad eluraskused jms., mis võivad
loomingut justkui tahaplaanile sundida ning ei võimalda meestega sarnaselt oma professionaalset läbilöögivõimet pidevas valmisolekus hoida.
Et naise elu, mis on teatud muutuste ja katkestuste jada annab omalaadse kogemuse: muudab ta justkui pidevaks tagasitulijaks või fööniksi-
laadseks olendiks; tsükliliseks mütoloogiliseks olendiks. Juba selles kirjelduses on looming sees, võibolla siin peitubki võti: kui loomevaim
justkui puruneb või vaibub ja see fakt kuidagi ei meeldi siis tuleb hakata mingist otsast küsimust analüüsima. Dekonstrueerima probleemi,
vaatlema selle komponente: kas on midagi huvitavat või kas on näha või tunda mingit niidiotsa, mis pimedast labürindist või metsast läbi
juhatab. Loomevõime on absoluut, isegi hommikul ärkamine on looming. Kui kujutada ette loomevõime puudumist siis saab mõelda ainult
täiesti tundetust või mõtlemisvõimetust olendist, kes ei reageeri millegile. Aga kui reaktsioon on, kui pupillid reageervad valgusele, siis on ka
loomevaimu taastamine võimalik. Tee ükskõik mida sa tavaliselt teed aga tee erinevalt, tee näiteks maksimaalselt aeglaselt, alusta sellest ja
looming algab; jälgi mis juhtub. Äkki hakkab keegi naerma või sa ise ja oledki põrgust väljas.
9. Lugesin hiljuti lauset, et loomeinimestel on vaja aega, et lihtsalt olla ja mõelda. Kas sa leiad endale vahel sellise väärtusliku hetke ?
Jah, harva, mis veel hullem, tunnen et varastan seda olemist töö(kohustuste) arvelt. Kuid siin on oma seadused- kui ei saa mõistusega
pihta siis annab keha märku, et midagi on valesti ning siis juba tuleb aeg endale tagasi võtta. Praegu ongi see moment, et lähen aktiivsele
puhkusele ja püüan talvega õige elutöörütmi taastada.
10. Lugejatel oleks huvitav teada, millised on sinu tulevased huvitavad projektid ?
Mulle on viimasel ajal tehtud mitmeid ettepanekuid ja soovitusi ühiskondlikele rollidele, millest mõni on kõlanud ka päris huvitavalt. Puht
loominguliselt soovin keskenduda järgmisele isiknäitusele, mis tuleb suvel 2027, koos Karl-Kristjan Nageliga Kadrioru galeriis. Kureeritavatest
töödest pean aga hakkama konkretiseerima 2027 juunis toimuvat Eesti-Leedu-Soome näitust ja sümpoosioni, mille ettevalmistamisega olen
töötanud nüüd juba üle aasta. See on põnev valdkondadevaheline projekt, esimese nö. suurkohtumisega Vilniuses Arkas, edaspidi Tallinnas
ja Helsingis + sooviks et ka Muhus ja Saaremaal. Kolme osaleva riigi poolt tuleb kokku põnev loominguline seltskond kunstnikke, teadlasi,
kultuurikorraldajaid, ettevõtjaid, kellega koostööst võib välja kasvada nii loomealaseid koostööprojekte kui kunstivälja julgest eksperimenteeri-
vast ja innovaatilisest vaimust inspireeritud koostöövorme ettevõtjatega majandusväljal. Kõik samm sammult, ja ei pea jooksma, aeglus rikastab
seeläbi, et märkad ühtlasi ka mis su ümber toimub.
11. Mida sa sooviksid endale ? :)
Oi, palju soove: julgust teostada isiklikke loomingulisi mõtteid; kiiret reageerimist ideedele ja visioonidele; oskust teostada. Oskust ära tunda,
mis on vajalik ja väärt, kui mitte nüüd siis tulevikus ja vähem enesetsensuuri. Veel: jõudu, tervist, õnne kõigile ja et kellegile ei tehtaks liiga.
_ _ _
https://edasi.org/281451/tiiu-rebane-kultuuriasutusi-peavad-juhtima-filosoofid-mitte-karjaariametnikud-atekates/