TEKST

 

      Kaasaegse Kunsti Keskuse Moskva näituse "Autoportree" kataloog (kuraatori saatetekst).
05.1995


PORTREE.


"Peeglike, peeglike seina peal..."
Jakob ja Wilhelm Grimm, "Lumivalgeke"

"Kriitika ülesanne ei ole näha kunstiteost sellisena nagu ta on, vaid sellisena, nagu ta ei ole."
Jan Blomstedt, "Kosmopoeetika"



Pean pattu kahetsema. Ma ei ole nii ullike, et sajandilõpu kunstnikke "uue inimkeskse kultuuriidentiteediga" peibutada. See mõjuks
provokatsioonina ja seda ta tegelikult ongi. Teades, et ma ei suuda ühegi loosungiga kunstnikke enda järel käima panna, ässitan nad
enda vastu üles. Tulemus näib esmapilgul samasugune, paraku küll vaid hetkeni, mil
kunstnikud avavad suu. Siiski on ülimalt kõditav
kui sinu jutt teistele korda läheb, sünnitab keskustelu ja lõpuks kunstisündmusegi. Poleemikasse sekkudes reedavad kõik iseennast
ja sõltumata väljaöeldavast arvamusest paljastavad end rohkem kui muidu kombeks. Ja ma ei jäta seda muidugi ära kasutamata.


Me näeme, et Voltaire'i, Rousseau'i ja hiljem ka Saint-Simoni programmiline usk inimkonna õnne avaldub tänapäeva inimeste juures
erinevate ealiste iseärasustena. Kunagine kogu inimkonda lummanud idee on tänaseks lagunenud sümptomaatilisteks haigusnähtudeks,
mis epideemilise sagedusega kummitavad meie vaimset kliimat. Terviklik, inimeste õnne rajamisele pühendunud Inimene suure algus-
tähega viibib "Autoportree" näitusel, kuid paraku iseenese eitusena, põlastusväärse mutandina. Jacques Lacan arvab, et pärast emaüsast
väljumist ja emarinnast võõrutamist hakkab inimese käitumist kujundama totaalne "ilmajäetuse tundmus", millegi "puudumine".
Puberteedist väljunud noorurid näiteks on reeglina masendunud elu lühidusest ja iseenese lõplikkusest. See on võõrdumise tee.
Valdavaks kujuneb alateadlik
veendumus sellest, et tegelikult oli enne olemas mingi parem maailm, meie oleme vaid õnnetu juhuse
läbi sattunud saatuslikku ummikolukorda, kus lõheneb ja madaldub olemise õige otstarve. Võtkem või Tiiu Rebase ja Piia Ruberi
morbiidne melanhoolia. Kes meist pole selles vanuses kogenud eksistentsiaalset norgu ? Ja kes meist ei pea seda
mööduvaks kasvu-
raskuseks ? Ma ei imestaks kui paljud peaksid seda üldse füsioloogiliseks probleemiks. Vähe sellest, postmodernistlik psühhoanalüüs
sunnib arvama, et ka 18. sajandi valgustusfilosoofide unistus inimkonna helgest tulevikust oli vaid inimlik nostalgia embrüonaalse
külluse järele.

Aegamisi, nii umbes 30. eluaasta künnisel, lepitakse tavaliselt tõdemusega, et see paradiis on lõplikult kaotatud. Oma teadvus
korrastatakse päevselgeks, formaalseks ja pinnapealseks. Globaalsed ja metafüüsilised ambitsioonid tõrjutakse lindpriidena
alateadvusesse, ning neist saab ülbete naljade tõmbenumber. Prometheusest tehakse hale kloun, kelle pealetükkivaid heategusid
ja muinasjutte õnnest jäiga järjekindlusega tagasi tõrjutakse. Puhtast viisakusest kuulatakse ta vahel siiski ära, ning noogutatakse
takkagi. Nii on ka "Autoportree" identiteediotsingud pälvinud rea silmakirjalikke poolehoiuavaldusi. "
Schnell, schnell, meine Seele...",
hüüab Peeter Laurits ennastunustavalt, unustamata end samal ajal fotografeerida. "Vaata oma pead", ütleb Marko Mäetamm hinge-
sügavuste sihtijale ja asetab ta ette peegli. "Mõtle millestki muust ja sa näed iseennast", paradoksleb Peeter Linnap, tuhandete kaetud
silmadega passifotode autor. Raul Rajangu ei näe siin isegi mingit probleemi. Endine psühholoogilise realismi viljeleja uputab oma
loomingu fotograafilistesse montaazidesse, milles ei leidu mälestustki inimesest. See on lihtsalt "jälgede segamine" ütleb ta.


Mööngem, et sellisel kunstil puudub motivatsioon sõna ülesehituslikus mõttes. Väsinuna kultuuri kaikuvast polüvalentsusest ja progressi-
ideedest osutavad need kunstnikud formaalsete, tühjade zestidega igasuguste tähenduste olematusele. Kultuur eksisteerib nende jaoks
vaid kujutistena, ekraanina, pealispinnana. Ka "Autoportree" aatelise väljaastumise raamivad-klaasivad nad kunstipärasteks valgus-
piltideks, ning sinna see asi jääbki. Kõik sumbub päevselgesse tautoloogiasse. Nende hoiak võib mõjuda usust taganemisena ja
silmakirjatsemisena, kuid seda vaid usklikele. Õnneks ei saa usklikud tänapäeva usust
taganejate tülpimusest midagi teada, sest
viimased on liiga viisakad selleks, et eelnenud põlvede õnneunistust täis sülitada. Milleks korrata vanemate vigu ? Kodurahu huvides
kiidavad nad "vanade" jutule takka. Jah loomulikult, meilegi teeb muret
uue inimese kasvatamine, kinnitavad nad paranoilistel maailma-
parandajatel rahustavalt pead silitades. Ja need globaalsed probleemid, need ei anna meilegi asu, ei päeval, ei ööl, äiutavad nad
üksteisele silma pilgutades. Paraku võib nende tühjade lausete lakkamatu korrutamine põhjustada pöördumatuid ajukahjustusi. Võrsub
põlvkond, kes võtab seda kahemõttelist olukorda täie enesestmõistetavusega ja trumpab eelkäijad üle. Nüüd saavutab tehtud tõsidus
kosmilise haarde. Suurim variser on siin Tarmo Ladva, kes innuka hooga on asunud taastama Naise ja Mehe vahelist harmooniat. Tema
sõnavõtu vanamoeline kategoorilisus ei jäta kahtlust, kellele on mõeldud tema liivakastimängud. Ka Peeter Allik suudab vaatamata
viletsatele puusepaoskustele globaalsete probleemide lahendamisele õla alla panna. Suutäis naelu, haamer ja saag, hea hulk vineeri
ja punast sametit, ning ongi valmis õppevahend alateadvusesse süüvimiseks. Nii lihtne see ongi. Tee ise ! Värvi ise ! Rebi ise ! Ja siingi
on nurisemine asjatu. 20. sajandi lõpus pole kunstnikul enam palju valida - kui sa ei taha olla kloun, siis tehakse sind lolliks.


Kaasaegse kunsti naeruväärsete kimbatuste juures säilitavad mõned ometi piibelliku tõsiduse ja murelikkuse. Margus Sameli, Al Paldrok,
Raivo Kelomees ja Mart Viljus olgu siin näiteina esile toodud. Nende taandumine kontseptsioonis visandatud probleemidest kulgeb küll
erinevates suundades, kuid ometi ühendab neid üks esitusviis. Nad eitavad üleüldse poleemika vajalikkust. Tõesti, vaikus on see,
millega kaasaegne kultuur hoobelda ei saa, ning see äratundmine on ka Jaan Jaanisoo ja 21E67 trump. Nende sõnumiks on "lakkamatu
lahkumine lavalt", eskapism, askees ja põgenemine kommunikatsiooni
võrgust - "ära siit !" - kui maailmavaade ja eluviis. "Myra Factory"
etendustes möllavad agressiivsed androgüünid on samuti võimalus väärikaks taandumiseks Mehe ja Naise maailmast. Sootu olendi aeg
on käes.


Maadeavastaja üllatusega peame tõdema, et leidub siiski inimesi, kel pole millegi eest põgeneda, küll aga võidelda. See põhimõtteline
vastandumine iseloomustab Tõnis Vindi stuudiost sirgunud mõtlejaid. Riina Kaljusmaa, Rainer Kurm, Jaak Saks, Martin Vällik on
süstemaatilised mõtlejad, vähemalt eelistavad nad endid sellistena näha. Siin on asi endiselt naljast kaugel, universumi universaalne
struktuur on käegakatsutav ja nähtav, ning on seda alati olnud, kuid ainult neile, kes jäägitult pühendunud. Struktuuri äramõistatamises
on võti ka ülejäänud küsimustele, ning siis saabubki üleüldine valgustatus ja hüve. Võta või jäta, see läbinisti positiivne postulaat eksitab
meid taas valgustussajandi õnneuimadesse ja Lacani embrüonaalsesse paradiisi. Vägisi ja järelejätmatult tõukab see mind järeldusele,
mis mulle sugugi ei meeldi... Meie mõtete kaelarihm laseb meil ringi joosta vaid viimases kolmes sajandis ja sedagi vaid parema
palukese otsingul. Või on see ainult minu kui provokaatori probleem ? Aga olgu peale, leppigem sellega, et nii mõnegi tõsiteadusliku
ja erapooletu sipelgatöö taga võib peituda väiklane ja kasuahne tees inimkonna eeldatavast õnnest. Lõppeks on see ju väga inimlik.



Johannes Saar