TEKST

           26.11.2025
           "Postimees"
       

           "Tiiu Rebane: maalimisele olen saanud pühenduda häbiväärselt vähe"

           Konstantin Kuningas
           kriitik

           INTERVJUU
           ÜLEVAATENÄITUS
           Tiiu Rebane
           "Unenägu, esimene osa. Valik aastatest 2003–2025".
           Avatud 29. novembrini Tallinnas galeriis K28



           Mitmed Tiiu Rebase tööd ülevaatenäitusel "Unenägu, esimene osa. Valik aastatest 2003–2025" galeriis K28 võivad tekitada ängi.
           Võib-olla see mõistatuslikkus tõmbabki mind ja teisigi nagu peibutav valgus putukaid.

           Rebasel täitus oktoobris ka üsna ümmargune arv eluaastaid (55) ja ikka oleks ju ilus siis elutööd kokku võtta.

           Avastasite "Unenäo" vanemate töödega nüüd kohtudes enda kohta midagi? Kuivõrd oma neuroose töödesse panete?

           Kuraator Santa Zukker tegi septembris ootamatu ettepaneku korraldada ülevaatlik isikunäitus Kentmanni galeriis. Tegemist on esimese
           sarnase ettepanekuga minu elus, seni olen korraldanud isikunäitusi jms teistele kunstnikele. Hea, et kuraatori plaan oli hõlmata kõik senised
           loomeaastad, sest praeguseks 11 aastat kestnud kunstikorraldustöö kõrvalt olen maalimisele saanud pühenduda häbiväärselt vähe. Võiksin
           tunnistada, et olen ajutiselt pühapäevamaalija.

           Vaadeldes ja valides töid näitusele, sündis ka pealkirja idee, mõte siduda reaalsust kajastavad maalid justkui möödunud unenäoga. Näitus on
           tagasivaatav kollaaž, unenoline Mendelejevi tabel sündmuste ja asjaolude algkomponentidest. Mõned sarjad on loomise hetkel samuti keskendunud
           sellisele inimteadvuse momendile, mil püütakse meenutada või vaadelda minevikku tulevikust, st et silme ees veiklevad vaid fragmendid või
           sümboolika. Näiteks sarjad "Mälestused tööst" või "Lennuki saabumine".

           Üksikud tööd erinevatest sarjadest, kerge virvarr poliitikutest-hobustest-naistest-sõjast-vandenõuteoreetikutest – nagu hommikune poolteadvuse
           moment pärast ärkamist, mil on valida, kas mõista nähtu paljutähenduslikku mõtet või hüpata tollest reaalsusest välja.

           Olen maalikunstnikuna pigem realist, ratsionaalne ja ülemõtlev autor, kes liigub lakoonilise nentimise suunas ja püüab leida ühes või teises
           isiklikult huvi pakkuvas teemas algmustreid, põhjuseid või algoritme. Vähe tegelen otseselt isikliku peegeldamisega, tunnete või hoiakute
           lõuendile seadmisega – kuulun nende hulka, kes ei pea absoluutseks tõeks teesi, et muuta tuleb iseennast, misjärel muutub ka maailm. Jagan
           arvamust, et keskkond peab muutuma, mitte kunstnik. See oli vastus küsimusele, kuivõrd panen teostesse oma neuroose.

           Kahtlemata on teosed dramaatilised, kuid tõsisem küsimus on meid ümbritseva keskkonna/ühiskonna neurootilisus ja selles toimivad aktiivsed
           tõrjemehhanismid, millest me elud mõjutatud on. Kunstnikuna püüan analüüsida ja välja puhastada inimeste ja ühiskonna alateadvusesse
           peidetud informatsiooni. Mõned kaasavad teostesarjad kaasavad sarnasesse distsipliini ka vaatajat – sellistele maalidele on võimalik kirjutada,
           kirjutatut kustutada või üle värvida ja üle kirjutada (sari "Realism", alates 2001 või sari "Küsimused väikekodanlusele", alates 2003).

           Olete maalinud käsi. Talking Headsi liige Tina Weymouth ütles, et isegi Brian Eno käed olid idealistlikud. Milliseid teie olete näinud?

           Kõige esimene töö, installatsioon, kus kasutasin käsi, sai tehtud 1994. aastal. See läks 1995. aastal Johannes Saare kureeritud KKK näitusele
           "Autoportree" Moskva kunstnike majas. Tookord enda jaoks avastatud mõte käte sümboolikast kui inimese jäljest siia maailma on jäänud
           kummitama. Olen soovinud seda dramaatilist liini jätkata dokumentaalses võtmes. Käed, mida märkan, on sageli kesksel kohal. Kehad,
           millel puudub pea, või siis on näod ja kõik muud osad kehast poolikud, varjus, eraldi. Käte ringutamine, žestid jäävad iseloomustama isikut.

           Sarjas leidub töid poliitikute elust, näiteks Watergate’i dokumentatsioonid jms. Olen 2018. aastal lisanud kätele Botticelli kujutatud / Dante
           kirjeldatud põrguringid, mis praegu mõjub nagu väljavõte uudislehekülgedelt. Käed, mida pean oluliseks maalida, esindavad tõenäoliselt ühel
           või teisel moel represseerivaid või, vastupidi, kahetsevaid žeste.

           Rääkige Benjamin Fulfordist. Miks teda maalida?

           Benjamin Fulford, ka Alex Jones samalt näituselt, kuulub aastatel 2008–2010 maalitud sarja globaalse haardega ajakirjanikest. See oli aeg,
           mil tekkis huvi peavoolule alternatiivsete narratiivide ja üldkultuuriliste kokkuvõtete (praktilise filosoofia, filmiajaloo, religioonide ja okultismi
           jms ühendamine) vastu ning mitmed järjekindlalt reaalajas tegutsevad isikud jäid silma oma originaalsete hoiakute ja üldistusvõime poolest.
           Fulford, aga ka Jones või illuminaat Leo Lyon Zagami, Michael Tsarion, Alex Collier tundusid sedavõrd huvitavate isiksustena, et neid portreteerida.

           Kunstnikuna leida üks või teine piiripealne või piire ületav autor on suur avastus ja õnn. Mis võiks olla toredam kui luua portreede galerii, kus
           inimese pilk ei lähtu poosist ja traditsioonist, vaid indiviidi sügavast veendumusest, transtsendentsist?

          Portreteeritav Fulford oli heas vormis, terav ja äge. Jaapanis tegutsev endine Forbesi analüütik, kes tegi elus kannapöörde ja asus paljastama
          ülemaailmsete võimukoridoride telgitaguseid. Kui olla kursis näiteks Takashi Miike filmidega, siis saab ette kujutada Fulfordi tegelikkust. See
          kokku on/oli huvitav, intensiivselt elavate isiksuste maailm, milles on üsna palju pelevinlikku, kuid samas reaalset; tegemist on meie kaasaegsetega.
          2011. aasta paiku kasutas Fulford või tema meeskond mu maali oma podcast’ide päises, mis tegi rõõmsaks, nagu tunnustus. Hea, et pilt meeldis.

          Mida arvate sellest, et kui kunstnikul pole sünnipärast stiili, tuleb see kujundada?

          Eksisteerivad stilistilised perioodid. Arvan, et see on seotud ideaalse lahenduse otsimisega ja selleni jõudmisega. Stiil on kunstikeele komponendina
          abiks kunstniku mõistmisel, tema kommunikeerimisel. Õnnelik on see autor, kellel on üks ja juba varakult formeerunud stiil – see on märk stabiilsusest
          ja usaldusväärsusest, võimalik, et ka kinnismõtetest ja konservatiivsusest. Mõne autori puhul saab tema stiili või metoodika loogikatest aru alles kogu
          elutöö põhjal.

          Kuid stiil on vast siiski teisejärguline, me ei saa elamust mitte stiilist, vaid üksikutest konkreetsetest teostest või näituseks koostatud valikust,
          totaalsest ruumist, mida üks autor loob. Minu jaoks vahendab kunstnik vaimset vabadust ja näitab individuaalse autori kui sellise eksisteerimise
          võimalikkust kollektiivses maailmas.

          Kunstnik eemaldub loomingus kollektiivsusest ja kokkuleppelisusest, suurendab eksistentsivõimaluste ruumi.

          Anselm Kiefer ütles kümne aasta eest, et tal on küll kahju, kui tema maale mõnes muuseumis ei ripu, aga muuseumid on ka oma kunagise
          positsiooni minetanud. Kuidas teiega on?

          Kiefer kindlasti ripub muuseumides. Mida ta sellest arvab nüüd, seda saab veel küsida.

          Muuseumid Eestis loovad meie kunstiajalugu, siin oleme veel õhukesel pinnasel ja protsess peaks teoreetiliselt aktiivselt käima. Kas nii ka on,
          ma kindel ei ole. Muuseume on vähe, ning väga vähe on lokaalseid tõsiselt võetavaid majamuuseume ja maakondlikke pildikogusid, mis elavdaksid
          asumeid, toimiksid igas tõsiselt võetavas aspektis elule Eestis rikastavalt ja looksid kontekste. Me oleme luterlik maa, meil on sõnad esimesel kohal.

          Minu töödest on Kumu kogusse võetud mõned fotokollaažid. Äkki kunagi küsitakse ka mõni maal. Jaan Elken tunnistas, et rääkis oma tudengitele
          mõningatest minu maalidest. See on positiivne.

          Kunstiväljal võib siiski oluliseks osutuda riiklike muuseumide kogudesse kuulumine või loomingu näidete kinnitatus ametlikesse õppekavadesse.
          Leedu näitel on tegemist argumentidega, mis tagavad professionaalsele kunstnikule stabiilse riikliku sotsiaalkaitse tervisekindlustusest pensionini.

          _ _ _


          Tiiu Rebane (1970)
          -  1995–1999 õppis Eesti Kunstiakadeemia maali erialal. Rebase kunsti peateemad on ruum, loodus, inimene, dokumentalism ja futurism.
          -  Aastast 2018 tegutseb Eesti Maalikunstnike Liidu esimehena.
          -  Tema tööd kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi (Kumu), Abu Dhabi Art Hub’i ning mitmesse Eesti ja Euroopa erakollektsiooni.


          Foto-1:
          "Käed 2". Akrüül ja õli lõuendil, 2019. Foto: Repro

          Foto-2:
          "Benjamin Fulford". Akrüül ja õli lõuendil, 2009.

          Foto-3:
          Tiiu Rebane  FOTO: AUTOPORTREE


          https://kultuur.postimees.ee/8368124/intervjuu-tiiu-rebane-maalimisele-olen-saanud-puhenduda-habivaarselt-vahe

          _ _ _



          Lisaküsimused  ja  vastused,  mis  jäid  "Postimehe"  artiklist  välja.


          ...
          On see päevik?

          ...
          Mind huvitab alateadvuse puhastamise protsess, luua teosega selleks situatsioon. Näib, et oleme vabad vähemalt siis, kui magame ja näeme und,
          kuid kahjuks mitte; diktaat jõuab ka sinna.

          Kas saab või ei saa öelda, et eelistate minimalismi, sellist stiili, kus tagaplaanil ei toimu midagi?

          Jah, minu puhul on see nii. Ma eeldan, et teosel kujutatu ja vaataja vahel võiks tekkida segajatest vaba kommunikatsioonitunnel; et hea maal
          loob kontakti vaataja alateadvusega, ning vaataja püüd seda dialoogi sõnadesse panna loob maalile tähendusi.   

          Kuivõrd olete maalides aus? Kui olete ilustanud siis mida? Ütleme, et tahate maalida kondist inimest, aga näidata tema inimlikkust,
          normaalsust, et ta on tavaline inimene Eestis aastal 2025, lihtsalt kõhn. Mis sinna taustale peaks tulema?

          Ilustamine on keeruline küsimus, siit läheb otsetee kitshi ja hea oleks enne maalimist kõik küsimused läbi mõelda, et ilustamist ei toimuks nõrgalt.
          See on üks põhjus, miks ma näiteks eelistan vältida tellimustöid ja vaataja ootustele vastamist.

          Kui vastata küsimuse näitele siis juhul, kui inimene on tõesti hirmus kondine ja ma tahan teda maalida siis tema inimlikkuse või üleinimlikkuse
          esitamiseks ma esmalt valin värve, süvenen pintslitöö plastikasse. Võimalik et ma maaliks teda nii nagu ta on, ilma muude objektideta taustal
          peale värvi, nagu maalitakse pühakuid ikoonidel, läheneksin tööle ikoonimaalijale sarnase meditatiivse ettevalmistuse ja hoiakuga.

          Mida kohtukunstnikest arvate? Eestis neid vist küll pole.

          Jah, see oleks huvitav kontseptuaalne roll ning võimalus edasiarendusteks kunstitöös. Tunnen eestlasest daami, kes peab Prantsusmaal seda suht
          masendavat ametit kindla sissetuleku nimel. Kindlasti hoiab amet tal käe soojana, nagu minul hoiavad käe soojana maalitavad hobused; kas ta ka
          töötab sellest joonistamise kogemusest ka välja mõne suurema üldistusjõuga väljapaneku seda ei oska ennustada. Mõtet oleks ja lootust on.
          Kureerisin Tallinnas 2023. aastal Kadrioru galeriisse tema näitused lähisuhtevägivallast, kus autor rääkis lillede ja jõulukaunistuste kujutamise abil
          inimestevahelistest brutaalsetest suhetest. 2

          Homme avanev näitus- sellest reklaamist võib jääda mulje, et ongi käsikirjad, maale pole. Kuigi tegelikult vist ikka on ?
          Mingite reisimuljete kaasamine oleks ka muidugi tore, oleks vaheldus.

          Jah, kunstniku käes on pintsel ja see annab edasi tema teksti, lihtsalt keel on selles käsikirjas oodatust erinev ning tulemuseks on maalid.
          Teostasime Maaliliidu poolt selle näituse kui võimaluse väikeseks võrdluseks kahe maa maalikunstnike vahel ning et esitleda Läänemere kallastel
          ligi 100 aastat kestnud plenäärtraditsiooni.

          Nagu näituse sissejuhatuses kirjas on Läti ja Leedu meist suviste kunstilaagrite korraldamises kordades ees, plenääride korraldajateks on kohalikud
          ettevõtjad, kelle huviks on rakendada maalikunsti mainekujunduses ning osaleda oma kaasaja kunstielus.

          Tõesti oleks aga hea idee koostada naaberriikide plenäärikunstnike reisimuljete päevik, mis koondaks kaante vahele erinevad kogemused, muljed,
          praktikad ning autorikäekirjad.

          Tahavad kunstnikud maalida hommikul kaks tundi, kui valgus on parim, ja siis õhtul? Päeval ei taha keegi? Joan Mitchell maalis
          kinniste akendega. Päikesevalgus häiris teda. Kuidas teil on ? Ta ei eland linnas. Te olete vist maalinud linnas ja maal?

          Looduses maalimine tähendab sisuliselt viskumist ettearvamatutesse situatsioonidesse, kus esmasteks aktiivseteks teguriteks on päike, tuul ja vesi;
          sellised stiihiad nihestavad tavapärast seisundit, avavad uusi, ootamatuid või juhuslikke ehk kunstnikule absoluutselt vajalikke impulsse mida rutiin
          või harjumused suretavad.

          Saan Joan Mitchellist hästi aru, on vaja vaheldust, on vaja genereerida vastuolulisust või protesti; luua raskendatud tingimused või vastupidi
          elimineerida kõik, mis on lihtne, teada ja tuttav. Maalimist iseloomustab fenomenoloogiline teekond, kus kunstnik on tunnetaja ning instrument
          üheaegselt. Ma arvan, et kunstnik on igavene eksperimentaator ja igasuguste tavade, tõdede või lõplikena näivate veendumuste proovilepanija
          ning sellise suundumusega käib kaasas üks lõputu kogemuste kogumise jada; suhtlemine mateeriaga ja oma võimete testimised vaimsete
          saavutuste nimel.

          Mina ise eelistan plenääridele residentuure või pikemaajalist väliskomandeeringut selleks, et süveneda üksi uude keskkonda, vaadata Eestist erinevat
          maastikku ja absorbeerida teistsugust valgust ning kultuuriruumi. Kõik, mida ma olen sellistelt reisidelt suuremate või väiksemate visanditena kogunud
          vormub tõelisteks mastaapseteks teosteks hiljem, teatud kogemusiku kapitali saavutamise hetkel.

          Kui tohib küsida, kui keeruline oli Jimi Tenori saamine Muhule? Tundub justkui lihtne, ta on palju Eestis käinud, aga kaasneb Muhuga
          võibolla rohkem reisimist või mis asju esile kerkis? On ta ka suurim nimi, kes teil seal on käinud, teda üle lüüa on keeruline?

          Jah, küsimus on seotud minu projektijuhi ametiga Muhu Kunstitalus, EKL-le kuuluvas rehetalus, kuhu 2014 aastal sai sisuks pakutud rahvusvahelise
          kunstiresidentuuri funktsioon.

          Tegemist on siis üle 100 aatase arhailise ja muinsuskaitsealuse suurtaluga, mis on omaette väljakutseks kunsti viljelemisel ning kuhu Jimi Tenor tuli
          residendiks täiesti vabatahtlikult; koos muusikutest kolleegide Jori Hulkkoneni ning Mr. Normalliga tegeleti SciFi filmi Nuntius jätkuosa filmimisega.
          Jimi ja meie suhtluse algatas üks varasema suve residentidest, kes oli talust vaimustuses ja nii see läks. Hiljem korraldasime Tenorile koos kolleegidega
          ARS Projektiruumis filmi esilinastuse ja näituse. 3

          Sealt edasi produtseerisin paar kontserti Kuku klubisse ja NY legendaarse avangardisti Lary 7 OWL MOVIE esitluse. 4

          Lääne suurnimedest on Tenor olnud kõige populaarsem. 2015 kutsusin idast avangard industrial legend Aleksei Mostievi alias Prohori, kes tuligi
          Muhusse kuid oma teise muusikalise projektiga Prohor ja Puzo, kus kitarri mängis Viktor Tsoi poeg Alexander. Tookord tuli paar kontserdikülalist
          Muhusse autostopiga Novosibirskist, ainult selleks et Prohori ja Puzo kontserdist osa saada ning millest  Muhu kalamehedki siiani räägivad.

          Kunstiresidentuurid on tõelised kultuuridiplomaatia saarekesed, milledel on äärmiselt suur inimlik ja kultuurikeskne potentsiaal, vaba valents
          käituda ebaordinaarselt ehk et meid ei piira konventsioonid, töö käib rohujuure tasandil ning selline eelsoodumus loob positiivse ning viljaka
          pinnase nii loomingule, koostööle kui kultuuridevaheliste sildade loomisele alates kõrgetest esindusasutustest kuni tagasihoidlikuima autorini.
          Residentuuride kogemus näitab palju positiivset.

          _ _ _

          1  https://tiiurebane.wixsite.com/rebane/installations?lightbox=i111gck
          2  https://www.maal.ee/jakobi
          3  https://ideto.mozello.com/nuntius--supersonic/
          4  https://ideto.mozello.com/lary-tenor/