TEKST
29.05.2021
"Tiiu Rebane mõtiskleb kunstist ja elust Muhus"
KUNSTNIK KUNSTNIKUGA rubriigis vestleb kunstnik ja kultuuriteadlane Santa Zukker Eesti kunstnikega nii päevakohastel,
kultuurialastel kui ka kunstiga laiemalt seotud teemadel.
Eesti Maalikunstnike Liidu juht Tiiu Rebane mõtiskleb teemal, kuidas on maalikunst ajas muutunud ning kuidas tänane pandeemia-
olukord kunsti mõjutab.
Tiiu Rebane on pikaaegse kunsti- ja kuraatorikogemusega. Peale Eesti Kunstiakadeemia (EKA) maalikunsti lõpetamist 1999. aastal
alustas ta vabakutselise kunstnikuna. 2013. aastast on ta tegelenud ka sõltumatute kunstisündmuste kureerimisega. Oma isiklikus
loomingus keskendub Tiiu ruumi, inimese ja dokumentalistika teemadele. Lisaks kümnetele näitustele on ta kureerinud mitmeid
suuremaid kunstiprojekte, näiteks on ta kunstifestivali Futu Muhu asutaja. Oma kuraatori- ja kunstnikutöös on ta koostööd teinud
mitmete kunsti suurkujudega, nagu Karl-Kristjan Nageli, Aleksei Mostievi, Jimi Tenori ja paljude teistega. Ta töötab Eesti Kunstnike Liidu
Muhu kunstitalu projektijuhina ning alates 2018. aastast juhib Eesti Maalikunstnike Liitu. Tema tööde ja näituste loeteluga tutvu siin.
https://tiiurebane.wixsite.com/rebane
Santa Zukker õpib Tallinna ülikoolis viimasel kursusel kultuuriteadust. Ta on õppinud Orest Kormashovi käe all BFM-i kunstiklassides.
Tema loomingus on läbiv teema looduse ja maa kujutamine läbi müstilise narratiivi. Santa on oma töid eksponeerinud Staapli 3
galeriis, Eduard Vilde muuseumis, Nõmme kultuurikeskuses ja Uue Kunsti Muuseumis. Tema töödega tutvu siin.
https://santazukker.wixsite.com/website
_ _ _
Tiiu, minu esimene kohtumine sinuga oli läbi sinu maali. Mäletan, kui sisenesin Draakoni galeriisse ja silmasin seal maali,
millel oli suur must hobune. Seisatasin ja vaatasin, signatuur oli Tiiu Rebane. Siis ma sind ei tundnud, kuid nüüd tean. See
oli võimas kogemus. Räägi palun, kuidas sündis maal "Ema" ?
Aitäh, Santa! Parim, mis saab maaliga juhtuda on, et see peatab inimesi. Ühe liikumatu kahemõõtmelise objekti kohta on selline
asi tänapäeval hea saavutus. Kuidas see maal sündis… Siin on mitu mõjutavat tegurit ühe pildi peale kokku saanud ja selle maali
tekkeprotsess või kujunemine on meeles nagu määramatult pikk lugu. Üks märkidest on hobune ise, teine on pildi vorm ehk
suurendatud miniatuur. Kolmas on värvivabadus ehk must-valge, mida vahetevahel ei peetagi värviks või maalija instrumentideks.
Selle pseudo miniatuuri formaadis maalisarja kompa peaks näitama olevikus olemasolevat objekti, justkui eksisteeriks see
minevikus. Ehk siis üks asi, mis siin maalis toimub, on aja nihestamine. Ma küll samas ei rakenda maksimaalset manerismi
(dagerrotüüpia kopeerimist), vaid pigem toon oma maalitehnikaga teemasse sisse ka autori vabadust. Aja nihestamine toimub
maalil selleks, et välja tuua muutuv ja muutumatu, luua võimalus selliste kategooriate tajumiseks. Eriti selgelt saab sellest nõksust
aru sama sarja maalide puhul, mis kujutavad tänapäevaseid militaarlennukeid. Okei, edasi tavaliselt küsitakse, et miks hobune
ja miks ema. Ja ma vastan siis, et mu ema oligi hobune, mis ei ole ka väga vale. "Ema" ei pea olema kindlapeale mõistetav kui
reaalne või bioloogiline subjekt, ema võib olla ka idee. Kui mõeldagi naise (ema=naine) arhetüüpidele, siis saab naist eristada
kui tõelist ema, suurt jumalannat (a'la Kali või Inanna) jt; samas eksisteerib paralleelselt teine naisemüüt, kus naine sünnib mehe
peas (Ateena) ning mitte naise kehast; kolmanda naisetüübina esineb jahijumalanna, kes põgeneb igasuguse, nii bioloogilise kui
vaimse üleoleku eest (Diana). Ka on must hobune maise jõu ja sellele omase kaose kehastus, kusjuures kaos ei ole siin mitte
põrgulik nähtus, vaid kosmiline totaalne ürgolek. Valge hobune on siis seda tasakaalustav ehk korrastav ratsionaalne jõud.
Ühesõnaga, see minu maal kujutab pigem mõtet ja muutumatut ideed, mis saab väljenduda ühes loomas. Üks põhjus, miks ma
selle musta hobuse maalisin, peitub veel asjaolus, et ma arvasin, et loomi on väga raske kujutada mittemagusalt-armsalt. Tegin
katset, et näha, kuidas mina oskan hobust kujutada. Loomadega on vast nii, et see, mis neis on, on inimestele hingeliselt
lähedane ja oluline. Mis see lähedane aines täpselt on, seda aimab igaüks enese järgi, siin on ühisele kokkuleppele ilma
tunnetust pärssimata võib-olla raske jõuda.
Mis sind ennast kunsti juurde tõi? Kas sarnase kogemuse läbi, nagu mina silmasin sinu maali, kõnetas kunst ka sind ?
Või jõudsid kunstini kuidagi teist teed pidi ?
Ma ei plaaninud kunstnikuks hakata ning olen nõus Dovlatoviga, kes kuskil ütles, et kirjanikuks (kunstnikuks) võib hakata, kui
tõesti mingit muud valikut ei ole. Ma ei näinud end tulevikus mingil normaalsel elualal, õppisin küll paar aastat IT-d, kuid mulle
tundus, et ma ei saa normaalsetel elualadel midagi “rääkida”, et seal ei ole mind vaja ja mul on olemuslikult seal ka kohutavalt
igav. Väljapääsmatult igav, nii igav, nagu polekski elu. Ümbritseva jaoks olin võõras ja see oli mulle võõras ja tüütu juba 100 aastat
ette. Nii ma noorena tundsin. Lihtsalt kõik muu ei olnud mulle määratud valik ja hea, et ma seda enda jaoks nii teravalt tajusin.
Läksin õppima Tallinna Sidekooli fotograafiat ja seejärel EKAsse. Ma ei saanud paaril korral keraamikasse sisse ja siis võeti mind
maali. Ettevalmistusaeg EKAsse oli raske, kuid mu geniaalsed õde ja õemees olid mind koolitanud joonistuses, maalis ja kompas.
Isegi selgitasid verbaalselt rohkem, kui hiljem kunagi keegi õppejõududest. Mulle on see rääkimise osa olnud väga sobiv ja abiks.
See, et mu sugulased mind õpetasid, oli suur õnnelik juhus mu elus, samas ka kummaline, sest kogu ajastus oli piiripealne - peale
poolt aastat minuga tegelemist nad lahkusid Eestist alatiseks, jäin oma plaanide ja ideedega üksi, kuid nagu näha, jäin endale
kindlaks. Kujunemise plaanis oli väga võimas aeg minu noorus, üheksakümnendate algus. Liigsuurest respektist maalikunsti vastu
alustasin foto ja installatsiooniga, ka näitustel esinemist. Maali eksponeerimiseni jõudsin hiljem, maali teisel kursusel.
Rääkides maalist, siis sa oled Eesti Maalikunstnike Liidu eestvedaja. Kuidas sa hindaksid tänapäeva uustulnukaid ja üldse
maalikunsti kui sellise olukorda. Kas midagi on oluliselt muutunud, kui sa näiteks võrdled praegust aega liidu asutamisaja
ja enda noorusajaga ?
Maalikunstnike Liit asutati 1992. aastal, järgmisel aastal (2022) on loomeliidul 30. juubel. Liidu asutamise aegadel ei teadnud
ma sellest ega teistest loomeliitudest midagi peale selle, et nad toimetasid näitustega kunstihoones ja seal oli alati huvitav, olin
neil naksuvatel parkettidel käinud vist alates neljandast eluaastast. Lõpetasin ise Kunstiakadeemia 1999. aastal, tegin järjest
näitusi oma tagasihoidlikus maneeris ning loomeliitudesse hakkasin astuma alles 2005. aastast. Esiteks Kunstnike Liit, kuhu mind
esimesel korral vastu ei võetud, kuigi olin juba teinud palju töid, millega oli kaasnenud ka verbaalne tunnustus kolleegidelt
(N. Alistu, 2003, Hobusepea), või osalenud olulistel näitustel, kuhu oli olnud väga tihe sõel (N. Autoportree, 1995, EKKK näitus
Moskvas Kunstnike keskliidu galeriis). Kunstnike Liitu võeti mind vastu teisel katsel, Eesti Maalikunstnike Liitu astusin 2015. aastal.
Olen vanakooli mentaliteediga ja üsna enesekriitiline, võib-olla ei paista see välja, kuid maalijana see nii on. Kui mu käsi mõttele
järele ei jõua, siis on kohutav piin, ja kui samas kohustus nõuab teose eksponeerimist, siis on ka põrgulik olemine. Vanasti ehk
üheksakümnendate esimese pooleni oli nii, et loomeliitudesse võeti vastu ainult oma eriala professionaale, kunstnik pidi olema
ainet õppinud või siis vähemalt tõestanud kauaaegse püsiva tööga oma taset. Üheksakümnendate alguses juba läks revolutsiooni-
lisemaks, kunstnike liitu võidi vastu võtta ka äsjaseid lõpetajaid, mõne üksiku esinemiskogemusega autoreid, kui kõik nende
geniaalsuse tingimused olid täidetud. Ka KuKu Klubisse ei lastud tol ajal sisse neid, kes polnud näiteks loomeliidu liikmed,
eksisteerisid selged piirid, mida muidugi rõõmsalt ka ületati, kuid need piirid ja traditsioonid olid, neid hoiti üleval ja noori näiteks
ikka koolitati reeglina kaua. Vahepealsed aastad on minu jaoks hämarala. Kui mõelda arengutele loomeliitudes, siis 1995-2005
toimusid erinevad ühiskondlikud muudatused, inimeste fookuspunkt nihkus enam ellujäämise problemaatikale, kujunesid
varasemast erinevad jõujooned ka kultuurisfääris ning loomeliitude printsiibid ja hoiakud ilmselt ka muutusid koos ajastu vaimuga.
Praeguseks on kultuur ja mõisted arenenud selliselt, et otseselt kunstiharidust loomeliitudesse kuulumisel ei nõuta. Aktuaalne
kunst on sedavõrd suurema väljendusvabaduse saavutanud, et seda kõike ei saagi ühes koolis õpetada, pigem võidakse lähtuda
erinevatest kunstimetoodilistest koolitusvajadustest. Kunstniku intellektuaalne teadmiste ja huvide baas saab olla välja kujunenud
mis iganes teisel erialal ning kuidas seda infot metoodiliselt kunstiks muuta võib teada või välja töötada sageli ainult autor ise.
Üldkultuurilistes ja filosoofilistes areaalides peab autor siiski surfima, kuid seda loomeliidud otseselt ei kontrolli, samas see paistab
töödest väga selgelt ära. Valskust teha ei õnnestu kellelgi ka tehniliste oskuste või nende rakendamistalendi osas. Mis puutub
erialaliitudesse, siis nemad kontrollivad sisseastumisel eelkõige kunstniku tehniliste oskuste taset ja järjepidevust oma tegevuse
tõsiselt võtmisel. See tähendab, et tõenäoliselt ei võeta Eesti Vabagraafikute Ühendusse inimest, kes ei ole graafikat õppinud ja
prindib ainult xeroxeid, kuid ma ei saa muidugi pead anda – praegu hakkas see mõte mulle hoopis kohutavalt meeldima ja tundub
väga vabastav, kui mõni selline graafik ka päriselt olemas oleks. Maalikunstnike liidu huvides on kaasata oma liikmeskonda ainult
tõsiseltvõetavaid maalijaid, metallikunstnikud ja skulptorid mõtlevad ka ilmselt sarnaselt. Igal juhul ei otsusta loomeliidud sisse-
astujate üle tasemel, et kas pildid meeldivad või ei meeldi, vaadatakse professionaalset pühendumust, oskusi ja süsteemsust,
mis on maalidest hästi loetav, sisulist on võimatu varjata. Samuti tehakse sisseastujale oma soovitused edasiseks. Vastuvõtt on
igal juhul muutunud vabamaks ja vähem traditsioonide järgimist eeldavamaks. Maalikunst on pideval reformimisel, ideaalses
ettekujutluses teeb iga autor oma reformi või maalikeskse revolutsiooni ja vaadaku teised ise, mida arvavad. Mina omalt poolt
soovitan noortele, et kui on kahtlusi, siis võiks suhelda proffidega või liidu juhtkonnaga, teiseks soovitan uurida nõudeid ja
katsetada sisseastumist. Midagi hullu ei juhtu, kui kohe vastu ei võeta, pigem vastupidi - saate tagasisidet ja vajadusel mingeid
nõuandeid. Loomeliitu kuulumine ei ole kunstielu kohustuslik osa, see on kollegiaalne vennaskond.
Tiiu, kas sa võid julgelt öelda, et kunst on vaba ? Mis on sinu arvates kunst ?
Kunst on ikka vaba, miks ta siis pole? Vabadus on tunnetatud paratamatus, see tähendab, et tunnetaja on ka siin komplektis
aktiivselt kohal ning vabaduse olemus sõltub temast. Nagu iga vabadusega, on ka kunstivabadusega nii, et vabadus tuleb võtta.
Seda ei anta, keegi ei käi vabadust pakkumas, et halloo, kas sa ei tahaks vaba olla? Sellist juttu kuuleb võib-olla kuskil era-
vestlustes või kuidagi kunstlikult konstrueeritud vabaduste ruumis, aga kultuuris ei ole sellist tegelikku vabaduse patrooni, kes
seda asja jagaks. Olen üsna lähedalt kokku puutunud olukordadega, kus selgub, et kunst ei olegi nii vaba, kui võiks eeldada.
Et kontroll eksisteerib ja tegeleb määratlemisega, ka keelamisega. Minu soovitus on, et ei maksa end heidutada lasta. Lähtugem
siiski valgustatud Euroopa baasprintsiipidest ja hoidkem kõik omalt poolt ülal Voltaire poolt sõnastatust: lubades rääkida kõigil
ja seista ka nende inimeste õiguste eest rääkida, kellega me ühel või teisel põhjusel nõus ei ole. Ja mis see vabadus on, see
sõltub autorist, see on tema enda tunnetus, vabadus ehk tunnetatud paratamatus, julgus, tehnilised oskused ja palju tööd sinna
takka. Ilma praktikata ei saa, see on seotud ajutegevusega, ja isegi geeniuse laiskus torkab silma ning häirib, kõik on informatsioon
ja mida aeg edasi, seda võimatum on midagi varjata. Keegi ei armasta lodevust, nagu ka mitte ülepakkumist muidugi. Võib-olla
alguses imetletakse, kuid see skeem kaua ei tööta. Mis on kunst? Aga mis sina arvad, mis see on? Mina arvan, et see on üks
paljudest keeltest, milles inimene saab rääkida, kus on teistsugused piirid, kui on näiteks kõnelemisel, poeesial või tantsul ja
muusikal. Kunst on osa inimvaimu ja aju võimetest, suhteliselt sarnane matemaatikaga selles mõttes, et tegeleb inimvaimu piiride
pideva ületamisega. Piire kehtestavad kehtiv kultuuriruum ja ajastu, matemaatikas on see piirivärk muidugi teisiti. Kunst on samuti
tehnika, nagu on tehnika ka näiteks tants ja pillimäng. Selle täiustamine on pidev protsess, selles mõttes jääb kunstnik igavesti
nooreks, ta ei jõua kunagi kohale ehk täiuseni. Kuid parimat tööd teeb kunstnik nii, nagu see oleks viimane. Kompromissidele on
ideaalis vähe kohta.
Sa oled Muhu saarel asuva kunstikogukonna peatumispaiga eestvedaja ja projektijuht. Kuidas sinu tegevused seal välja
näevad ja mis on sinu jaoks selles tegevuses oluline? Kas võib öelda, et Muhu saar on valitud kunstnikele nii-öelda
päevaelust ja reaalsusest eemaldumiseks ?
Muhu saarel asub kunstnike liidu Muhu kunstitalu ehk kunstiresidentuur ja loomebaas, mis on praegu hooajaline, tulevikus aga
aastaringne. Mulle usaldati siin tegutsemine aastal 2014, enne kui siin midagi peale endise passiivses kasutuses oleva puhkebaasi
polnud. Seadsin esimesteks ülesanneteks koha kontseptualiseerimise, arhitektuursete probleemide lahendamise ja korrastuse.
Samuti asutasime juba esimesel suvel kunstifestivali Futu Muhu, mis toimub kord aastas tänaseni ja omandab igal aastal erinevaid
kunstiga seotud väljendusvorme. Muhu kunstnike seas on autoreid Jaapanist USAni, juba teisel suvel tuli ring maakerale ära.
Esimesel aastal oli Futu näiteks installatsiooni ja rock-kontserdi üritus. Häid bände on meil esinenud mitmel aastal (Prohor ja Puzo
Moskvast, Jimi Tenor Soomest jpt). Ka on sarnase kokkusaamise ja loomingule pühendatud traditsiooni siin kunstitalus asutanud
graafikud ning juba alates 2015. aastast korraldab Lembe Ruben koos kolleegidega siin igasuviselt vingeid graafikanädalaid.
Suvel tegelen talus ürituste korralduse, külastajate vastuvõtu ja ehitusega. Töid on tehtud palju. Iga sügis olen naasnud Tallinna
teenitud puhkusele, et siis kohe alustada sügisest kevadeni kestvat taustatööd, see tähendab ebatervislikult palju istumist arvutis.
Talu on avatud kõigile loomeinimestele või vabatahtlikus askeesis puhata soovijatele. Me ei ole ametlik puhkeasutus, vaid kunstnike
liidu loomemaja. Siia saab tulla puhkama või kunstiüritust korraldama. Kunstiresidentidele on meil sügiseti Open Call’id, kuid tasub
jooksvalt ja aastaringselt minuga ühendust võtta, et aegadest ja tingimustest rääkida. Üldiselt tulevad sellesse ekstreemsesse ja
ülekultiveerimata autentsesse kohta peamiselt küpsed autorid, noortel on siin reeglina palju jamasid. Alates ämblikest, näiteks
mitmed veganid on siin lõpetanud tolmuimejaga putukaid killides, ning jõudes õlle või tualetini, mis asub õuemajakeses ja mida
vahel nimetatakse "filosoofia tipuks". See töö pakuti mulle kui sobivale, kuraatorlusega tegelevale inimesele, kes siis tõenäoliselt
oskaks või oleks võimeline sellist arhailist kohta tänapäeval sisuga täitma. Ülesande püstitus oli abstraktne ja seega olid mul
loominguliselt ideaalselt vabad käed. Kõik, mis ma ette võtsin, oli arendamine, ja see ei ole irooniaga öeldud. Ilmselt olen ka ise
selles protsessis kõvasti arenenud ja tajun nüüd aina paremini, kuhu mul veel areneda on. Muhu saar on kahtlemata koht, kus
igapäevaelust eemalduda. See talu siin on ajamasin ja me oleme siin viibides Eesti omakultuuri algallikatel. Saare slogan kõlab
ligikaudu "seie aig maggaa" ehk "siin aeg puhkab". Hea, et on olemas elekter, kuid muu on nagu 120 aastat tagasi. Talu kontsept
ongi seotud Eesti realiteetide ja kunsti sidustamisega. Kas on see üleüldse võimalik.
Kas ka uued kunstihuvilised on Muhu saarele oodatud kunstiga tegelema ?
Ikka! Muidugi! Helistage ja kirjutage! Kõik on enda teha, ma ainult alguses juhatan külastajaid ja siis tõmbun varju, nagu tegelane
Hiina muinasjutus. Me ootame tänavu kindlasti ka sportlasi, spordirühmi, võimlejaid - see oleks peale pandeemiatalve nii oluline
ja ilus. Meil on suur taluõu ja palju heinamaad ümberringi, kus palli taguda, ja üks kilomeeter mereni, palju õhku!
Ei saa mainimata jätta pandeemiaolukorda. Kas see aasta on kuidagi mõjutanud kunstimaailma, kunsti kujutamis- või
esitlemisviise ?
Ma ei tea, see peaks olema. Kuid ma oletan, et Eesti kunst on pigem post factum reflekteeriv. Ma pean silmas aktuaalset kunsti.
Maal on midagi muud, maal ongi aeglane, üldistav või algoritmidega tegelev. Praegu on kunst läinud massidesse ehk siis aktsionismi
erivormidega, nagu kunstis varem, tegelevad nüüd tavainimesed, intelligentsed, ökosemiootiliselt angazeeritud, nurkaaetud,
peavoolust erinevalt mõtlevad kodanikud. Ja nagu näha, neid ei mõisteta, ja nemad ei mõista vastu. Praegu ilmneb ühiskonnas
midagi sarnast, nagu varem oli kunstiga - erinevust ja süvenemist peetakse irdumiseks. Siit koorub välja mingi globaalne Kitzbergi
libahundi sündroom, teisiti ma ei oska seda nimetada. See, mis enne kehtis kunsti suunal, a la "segased või ühiskonna priileivalised,
kes peaksid vähem kobisema", siis nüüd on tule enda peale võtnud uued ökoteadlikud kodanikud. Huvitav oleks näha praegu, mida
kunstnikud mõtlevad, jälgivad või kuidas hoopis puhkavad mõtteliselt. Mina üldiselt mõtlen, mu aju sisuliselt kogu aeg töötab
tulevikulahendusi ja maatrikseid otsides, nagu kaheksajalg! Seda siis pandeemiast ja kunstis. Pandeemia on meil kõigil ühine ja
pandeemia ees oleme kõik võrdsed. Siin on toimumas nii palju aktuaalset ja huvitavat, et kaasaegset aktuaalset kunsti pole võib-olla
vajagi?
Kuidas sa tunned, kas kunstivaldkond, mis teatavasti koondab ka väga palju vabakutselisi, on saanud piisavalt toetust ?
Mina seda kahjuks kuidagi ei tunneta, kuid see selleks. Mina olen näide sellest, mida on võimalik ette võtta miinimumpalgaga ehk
loometoetusest väiksema summaga. Kuna ma ei ole kultuuriministeeriumi esindaja ega ametnik, siis ma ei oska su küsimusele
tegelikult vastata muudmoodi kui ainult oletades, arvates ja kristallkuuli pealt ennustades. Arvan, et iga mõtestatud tegevus peaks
olema vääriliselt hinnatud. Kunsti puhul on otseseks kasusaajaks riik, Eesti kultuur s.o ka meie riigi alusprintsiip. Tuletame meelde,
et omariikluse idee tuli omal ajal just kultuuritegelastelt. Kindlasti ei ole ma see inimene, kes läheb teiste rahakotti uurima, kuid mul
on kahtlusi, kas projektimajanduse printsiibid mitte ei ole juba ammu üle võtnud kogu majanduslikku planeerimist, see tähendab, et
kõik ettevõetav ja otsustatav on muutunud globaalsete ideede tuultes lühiajaliseks ja hektiliseks. Ja inimesed, kes vajavad pikaajalist
kindlustunnet, muutuvad paranoilisteks. Kunstis eriti.
Millised on sinu järgmised projektid ja näitused, mida lugejal oleks huvitav teada ?
Tegeleme Vilen Künnapu, Karl-Kristjan Nageli ja Kadrioru Plaza meeskonnaga uue galerii loomisega. Avatud on esimene näitus ja nüüd
on vaja jooksvalt kõigi asjassepuutuvate edasiarendustega hõivatud olla. Maalida loodan ka. Meenub eelmine sügis ja kahjutunne, et
suvel nii vähe maalisin. Aega tagasi ei saa, seekord olen targem.
Foto-1:
Tiiu Rebase maal "Ema"
Foto-2:
Tiiu Rebane, 2020, Muhu kunstitalus
Foto-3:
Rebase ateljees, 2021
Foto-4:
Tavaline tööpäev Eesti Maalikunstnike Liidus (näituse "Ekspressiivne" ülespanek Läti Kunstnike Liidu galeriis).
Pildil: kuraator Jaan Elken ja kunstnikud
Foto-5:
Suviselt kaunis kunstnike liidu Muhu kunstitalu hoov.
Foto-6:
Tiiu on ka Muhu kunstitalus toimuva "Futu Muhu" looja.
Foto-7:
"Vabadus", detail diplomitööst, segatehnika, 1999
Foto-8:
"Kohalik mets", 2020, õli, akrüül lõuendil, 150x150 cm
_ _ _
https://loovgraaf.com/tiiu-rebane-motiskleb-kunstist-ja-elust-muhus/