"Sirp"
       4.05.2012

       "Jalutuskäik galeriides. Vool on vool"

       Andri Ksenofontov

       Karl-Kristjan Nageli ja Tiiu Rebase näitus "Kõik on kõik" Metropoli galeriis 8.-27. IV, Raoul Kurvitza näitus "Vool" Hausi galeriis kuni 18. V.

       Mis on pereema mureks ? Kas tainas kerkib korralikult ? Kas kuklid tulevad kohevad ? Einestaja, kes sa hambad sellesse kuklisse surud,
       sulle ei kuulu kostitaja jäägitu hool. Perenaine tunneb muret tuhande asja, ka pärmiseenekeste pärast. On neil hubane paljuneda ? On
       neil küllalt soe, et tainas süsihappegaasi mullidega täita ? Teine pereema muretseb hoopis sellepärast, et liiga palju süsihappegaasi ei
       tuleks, et külalise kodu, kuni ta siin kuklit sööb, globaalse soojenemise ja jää sulamise tulemusel ära ei upuks. Tähendab, kes seost
       ära ei tabanud: on üks selline üsna tõestatud ja ohtralt vaieldud teooria, et inimeste valla lastud süsihappegaas mõjutab kliimat. On ka
       üks teine, tõestamata, aga sellegipoolest vahel usutud teooria, et lennukid jätavad maailma kiusamiseks taevasse "keemiatriipe"
       ( inglise keeles "chemtrails" ), mis on täis saasta. Seda illustreerib Tiiu Rebase, seda teist sorti perenaise töö "Taevas on interaktiivne"
       näitusel "Kõik on kõik" Metropoli galeriis ehk teisisõnu: mida taevasse kirjutad, see tagasi sajab. Neid on neliteist ümmargust sinist
       ketast nagu taburetid, millele külastajad justkui taevasse kriidiga kritseldavad. "Kõik on kõik" on tubane sisevaade ühes kunstnikuperes
       toimuvasse ja mõeldavasse. Koduse elu voolus ei jõuagi kõike ära taibata, ammugi veel seletada, miks on kriidid kingakarbis ja saapahari
       küpsisekarbis, kas kobistamine kostab voodi alt või kapi tagant, kellele raudnagi tühjana hoitakse jne. Metropoli endises kuueruutmeetrises
       vannitoas suureformaadilist maali vaadata on nagu istuda köögis selle koha peal, mille taga käib pliidiliiklus: kuidagimoodi ei leia õiget
       asendit, et millegi või kellegi vastu ei põrkaks. Seepärast paistab valge hobune ainult sunnitud rakursside alt ning siis võivad rakmed olla
       hoopis proteesirihmad ja peata ratsanik hoopis ülikond rätsepa riidepuul. Kaks naist Tiiu Rebase hobuse vastas on tema portreed pereisa
       Karl-Kristjan Nageli pintsli alt. Üks on must öölinna- ja teine sinine arginaine. Aknal ripub tütre Reri Rita Nageli pilt, kus on tähistaevas ja
       lapsefantaasia. Kõrgel paisuvad näod nagu õhupallid, mis vaatavad üle maa. Üleni tumedasse riietatud sportlikult vehkiv kuju on vist
       ninja, kes on issi-emme mõnelt terrorismiteemaliselt pildilt siia hiilinud. Kõik tööd on sündinud kiirest voolust, kõik muutub enne, kui
       valmis saab. Nagu väikese lapsega kunstnikuperes Voolu tänaval. Nagu Raoul Kurvitza "Voolu" näitusel sealt natuke maad edasi: mööda
       Suur-Patarei tänavat, siis üle trammipeatuse ülekäigukoha, Suure Rannavärava bastionist mööda, ühe jutiga Hausi galeriisse.

       Raoul Kurvitz on poissmees, aga temalgi on oma kodune elu, omad voolud. Tal on olnud juba kaks suurt voolunäitust: üks Draakoni
       galeriis ja teine Kultuurikatlas. Need voolud olid keerulised maailmamudelid, mõjutatud põhiliselt Henri Bergsoni filosoofiast. Hoogsate
       kaarjate joontega joonistatud skeemid panid silma vurrkanni kombel pöörlema ja ajasid pea pulki täis. Nüüd ajab näitus "Vool, väikeformaat"
       Hausi galeriis silma värvidega krilli. Üldse võiks selles madala laega saalis poissmehekorter olla. Praegu, pühapäevahommikul, kui ma seda
       arvustust kirjutan, on paras aeg Raoul Kurvitza ateljeesse piiluda teda segamata. Ta magab, näeb kirevasi unenägusid pärast öö läbi filmide
       vaatamist. Sohva ees, umbes nagu Hausi galeriis, on kohvilaud. Selline lauake on ka Hausi galeriis külalisteraamatu ja pressiteadete jaoks.
       Raoul Kurvitza kodused ja kunstilised voolud koonduvad sellele lauale, kuhu filosoofide teosed ja digikettad ridadesse ja veergudesse on
       laotud. Suurim lõbu on selle materjali organiseerimine: "Nii, Freud, Freud ... siia Hegeli peale tihisse. Ja Sartre Freudi asemele. Kierkegaard
       sai Sartre'i alt vabaks - voh, Kanti kõrvale tühjale kohale. Aa-ahhh! Kuhu ma nüüd kohvitassi panen ?".

       Nüüd asja juurde. Raoul Kurvitza jutustavad pildid nõudsid rohkem ettejoonistamist, praegu keskendub ta värvile, säilitades tööde
       joonistusliku iseloomu. Arhitekti ja melomaanina on tal eriti hästi arenenud rütmitaju. Tema soov on kalgid struktuurid voolama panna,
       inimesepärasemaks pehmitada. Selleks mõtleb ta pildid enne teoreetilise põhjalikkusega läbi. Ta käsitleb värvi nagu Delacroix ja Renoir
       omal ajal, kui nägemisfüsioloogia oli uus ja põnev teadus. Niinimetatud prantsuse maalikoolkond on rajatud asjaolule, et pärast värvi
       vaatamist hakkab silm selle vastandvärvi nägema. Kuna silmaterad kogu aeg liiguvad, siis hakkavad värvid lõuendil ja vastandvärvid
       nägemistajus omavahel segunema. Raoul Kurvitza hõredatel maalidel on joonte vahele parajalt ruumi jäetud, et nende vahele mahuks
       vastandvärviline pilt, mis loobki pingelise, kohati psühhedeelse värvielamuse - ilma igasuguse keemiata, ei tablettides ega taevatriipudes -,
       mis on üks arendav ja peresõbralik viis laks kätte saada.



     https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/jalutuskaeik-galeriides-vool-on-vool/