"Märkmed" - installatsioon, 01.2005 / Tallinn, Hobusepea Galerii

""Märkmed" - isiknäitus installatsioonide ja viimaste maalidega Küsimuste sarjast.

"Elagu" - Läbiv resignatsioon kultuuriruumi suhtes sundis peatööks galerii ülemise saali, ühiskondliku mentaalse
keskkonnaga analoogsesse suletud süsteemi installeerima levinud vanasõna mõõdus hüüdlause - "Elagu".
Teame millal on kombeks - ehk ( kultuurilis-ideeliselt ) õpitud - neid sõnu öelda ja millal kehtiv ühismeelekultuur
dikteerib oma loomuliku loogikaga vastupidist - anihileerivat ehk hävitavat. Sõnad moodustuvad avalikult
aksepteeritud arvamusliidrite ja funktsionäride kätest, mis valitud kujundina on kui anonüümse rahva vaim
ehk jumala hääl, abstraktne ja tunnetuslik religioosne ja seeläbi olemuslikult dirigeeritud norm - ei ole midagi
ambivalentsemat või dualistlikumat ning indiviidi ja mõtlemise vastast. Kollektiivi ei kultiveeri ega ühenda
mõtlemine kui eristav ja individuaalne nähtus, kollektiivi manifesteerib traditsioon, vanasõnad on need mis
ühendavad üksikisikuid ehk spekulatsioone indiviididest. Indiviide ei eksisteeri ehk nimetatu on reliktne
kontseptsioon, matemaatiline kontstruktsioon, vastava individuaalse manifestatsioonita ühiskatlasse. 
Oli oluline lisada kohalikku galeriikunstiajalukku "võõra" kogemus, harjumatu kõne ja positsioon, lasta
vaatajal nimetatud seisundis näitusel viibida ja reageerida.

"On" - nimetatud sõna on Derrida sõnul fashistlikuim märk peale teise maailmasõja üleinimlikke kogemusi.
Jälle - kollektiivne aktiivne kätemeri moodustab need kaks populaarset tähte, mis tekitavad vaakumi - ilma
õhuta ruumi.

"Thoughts as aesthetical objects, I-VIII" ("Küsimused väikekodanlasele, IV") - 8 punast maali asetatud
galeriiseintele kahe punase risti kujul. Viimased küsimused kodanlusele suunavad lihtsate eksistentsiaalsete
maalingute vahendusel tähelepanu võimalusele, vastustele, väljapoolt piiratud tüüpvisioone. Lihtsameelne
nõue taodelda ennast respekteerivat individuaalsust ja kehtestada seda determineeritud ühiskonnas avalikult,
mis on olulisim aspekt kogu teema juures. Selle näitusega lõppevad "küsimused väikekodanlusele" ( "questions
to bourgeoisie" ), teemat on võimalik korrata esitades seda linnaruumis teistes mashtaapides."

Tiiu Rebane
( "Isiklik Kunstibiograafia", 29.07.2008 )