TEKST

        "Postimees" 
        3.11.2007 


      "Elamus"

        Toomas Vint 


        Kui võtaksin poeletilt või riiulist Lemming Nageli "Tahtetuse triumfi" ja sirviksin raamatut võhikliku sirvija pealiskaudsusega, jääks mul
        mulje, et selles on kõik valesti kirjutatud.

        Sõnad ei moodusta harjumuspäraseid lauseid ning laused ei väljenda tavapäraseid mõtteid. Ent mind see ei ehmata, sest tean, et
        raamatu autoriks on "Lemmi", kes maalikunstnikuna paigutab lõuendile kohatuna tunduvaid esemeid, kattes neid neile sobimatute
        värvidega ja ta saab sellest kõigest meisterliku kunstiteose, mis kriibib vaatajate meeli ja paneb neid tundma midagi, mida sõnades
        on võimatu väljendada.

        Oma luule-proosa-draamaraamatus kunstnik justkui maalib sõnadega ja sõnad raputavad seljast maha tähendusi, laused pööravad juba 
        loogilistena tunduvad seosed ühtäkki pahupidi ning lugeja purskub endale ootamatult naerma, seejärel ära kohkudes, mida seal õieti
        naerda oli.

        Ma loen seda raamatut üsna tihti, ikka siis, kui argireaalsus hakkab tasapisi tülgastavaks muutuma. "Tahtetuse triumf" on minu meelest
        hulga tõhusam kui ükskõik milline toonust tõstev retseptirohi või toidulisand. 



      https://www.postimees.ee/1722623/elamus