TEKST

        "Eesti Päevaleht" ("Estniska Dagbladet") 
        22.11.2001 


      "Lemming Nagel - "elule lähedalseisev" maalija ja naljamees"


        Lemming Nagel on 53-aastane. Läbi ja lõhki maalija, ehkki tema viimase viie aasta piltide põhjal seda enam nii kindlalt
        väita ei juleta.

        Siiski, seitsmekümnendate alul ilmus ta Eesti maali eelkõige elulähedase koloristina, keda paelus esmajoones värvitonaalsustega 
        mängimine. Märksa vähem huvitas teda, mis mängu käigus juhtumisi värvi alla jäi.

        Eesti Entsüklopeedia aastast 1992 ütleb aga, et ta "viljeleb pingestatud, paljudel juhtudel monokroomselt sporditeemalist figuraal- 
        kompositsiooni ja maastikumaali". Ei läinudki palju aega, kui saime lehest lugeda kunstniku enda sellekohast resoluutset repliiki, 
        millega ta määratluse tagasi tõrjus. "Pole süüdi", oli tema vastus kunstiajaloolasele. Milles siis asi ?

        Nageli kunsti elulähedus on rohkem kui kahe otsaga asi. Seitsmekümnendatel, jah, siis sobisid paljud ta pildid hüperrealismi voogu, mis 
        toona paljusid eesti kunstnikke läbi kogu kümnendi kandis. Fotolik selgus ja täpsus, pildiruumi valitsev iseloomulik plakatlik stuudiovalgus, 
        teravad kontuurid ja rakursid, jaa, ka Nagel töötas tollal tihti kui laitmatu optikaga kaamerasilm, mis tootis erapooletuid pildidokumente.

        Kuid sellega pole poolt tõdegi välja öeldud. Nageli maalide süzee on olnud algusest peale võimatu ja seda püüdliku detailitruuduse kiuste. 
        Tihti jookseb ta maalidel üks pilt teise sisse, teine osutub aga detailiks kolmandast, kuna tonaalsustesillad nende vahel on ehitatud kolo-
        ristimeelega, mis teeks au igale maalijale. Tema lõuendil võib leida kuni tuhat ruumi. Kui Nageli maalid tükkideks võtta, saaks neist elus
        asja.

        Paraku, kunstniku käsi klopsib, liimib, rebib ja põletab neist kokku aga "võimatu objekti", mille kohalolek on ebamugav, kuid vältimatu.

        Nagel on naljamees, kes naerab inimeste huumorimeele üle. Võiks öelda, et ta kogub oma piltidesse naeru igasuguse tõsimeelse kunsti- 
        tegemise üle. Tema tiibadeks on grotesk ja muhe muie. Ka sürrealismis on teda süüdistatud, kuid sellest patust teen ma ta priiks,
        tundmata tungide tume maailm on talle vaid üleõlanaljade märklauaks.

        Võib tunduda, et minu jutt justnagu vähendaks Nageli kaalukust, tema kunsti tähtsust. Et kõigest pullivend või nii... Üheksakümnendad
        on aga näidanud, et Nageli naer on ellujäämisvahend ajal, mil maalikunst on kunstide kuninga troonilt tõugatud. Näeme, et ta maalid on
        kosunud assamblaazhideks, skulptuurseteks objektideks, mis löövad tantsu ümber oma zhanrilise raami. Ei peeta neid maalideks ega
        skulptuurideks. Ka pole olemas üht ja ainuõiget vaatluspunkti, kust kogu tema pildimaailm panoraamina lahti rulluks.

        Iga tema taies vajab uurimist nii lähedalt kui kaugelt. See võtab aega ja annab arutust, miks aeg on talle rohkem halastanud, kui neile,
        kes siiani vanatestamentliku tõsidusega pingestatud kompositsioone maalivad...

        Laske lõdvaks ja naerge kaasa ning elu andestab ka teile ! 


        Johannes Saar, 
        kunstiteadlane 


        Fotod: 
        1) Lemming Nagel, Sõrves 2001 aastal. 
        2) "Intsident" 2000. a.