TEKST

        "Eesti Päevaleht" 
        12.09.2002 


      "Tapeeditagune kunstnik"

        Johannes Saar

        Lemming Nagel tutvustab rahva teenreid ja orje 
        Lemming Nageli pildinäitustega on nii, et ikka lähed sa neid vaatama, mis sest, et on juba nähtud ka. Nii ka möödunud esmaspäeval 
        Deco-galeriis. Nagel oli nagu Nagel ikka, sõbrad-austajadki ta ümber samad ning osa piltegi varem nähtud. Aga siis hakkas peale...

        On teada, et iga kord, kui Lemming suu lahti teeb, pudeneb sealt üks kuldmuna, kolm aforismi ja seitse lõpetamata lauset. Sedapuhku 
        oli avamisel jutuks tema enda näitus, mis peaaegu oleks saanud pealkirjaks "Portreed", kui see sõna poleks olnud parajasti välja laenatud 
        tuhandetele õukonnakunstnikele üle maailma. Nii saigi pildikimbu nimeks "Tagaselja", mis viitas portreteeritute täielikule teadmatusele 
        kunstniku tähelepanust.

        Lennart Meri, Arnold Rüütel, Edgar Savisaar, kui nüüd pikkuse järjekorras alustada rahva teenritest, kõik nad on piltide peal ja esimene 
        neist kõige kergemalt pääsenud. Meie Lennart on ju aegadest ammustest teada-tuntud kosmopoliit ja see seletab, miks ta firmanaeratus 
        särab seekord kosmonaudi klaaskiivri seest meile vastu ning maakera ta käes on kui korvpall, mis pannakse kohe pealt sisse. Sinavad 
        kaugused kõikjal ta ümber, soe sidrunkollane sära raamimas ta sidrunikarva palgeid ning ta sire ja krapsakas tahe moosida kogu maailm 
        estofiilide ühendkooriks; just need auraatilised isikuomadused on kunstnikule Lennartis imponeerinud ja sellisena ta ka kunstiajalukku 
        läheb. Lennart - meie kosmopoliit, kosmonaut ja kosmopolitruk!

        Esimesel Arnoldil on muidugi kehvemini läinud. Kauguste sina ei kuskil ta ümber ning portree pealkirjakski on pandud "Arwell". Pole 
        kahtlust, Orwelli visioon totalitaarühiskonnast ning meie Arnold on sel pildil üheks saanud.

        Lemming seletas pikalt, kuidas tuleb Arnoldi portreed vaadata: umbes nagu vana tapeedikihi alt ilmunud veelgi vanemat kihistust, milles 
        endised ajalehed, propagandistlikud plakatid, riigijuhtide portreed ja igivanad kahhelkivid on segunenud vaikivaks vähemuseks, mis iial 
        enam ilmavalgust ei näe. Nii see pilt ka välja näeb. Ometi on tegu soovunelmalise maaliga, sest Eesti hetkepoliitika faktid räägivad teist 
        keelt. Vana hea Arnold ruulib rajult oma ukaasidega üle valitsuse ja nõuab tagasi oma Keila-Joa parteisuvilaid. Arnie strikes back! Ja on 
        oht, et riukalik Lemming ise mattub kõigi oma kõverate naljadega uue punase tapeedikihi alla.

        Aga meie Edgar rokib kõige kuumemalt. Kunstnik teatas, et Edgarist ei käinud jõud üle. Küll ta proovis nii ja naa teda lõuendile sobitada, 
        aga ei midagi. Vist ehk sellest abitusest ongi pildile pääsenud paras hulk pisikesi kohatuid edgareid, kes töömesilastena sebides mängivad 
        korraga rahvast ja ta teenreid. Ühest pildinurgast leiame eriti nutuse tegelase, kelle ametiks olevat "rahva teenri ori". Pildi keskel lösutab 
        aga kolmnurkses klaaspurgis emamesilane, Suur Edgar, rahva ja selle teenrite ühine aju, kes tõmbab klaasi tagant nähtamatuid niite ... 
        Edgar is doing well in Arwell.

        Üldse on Eestis palju inimesi, kes elavad ise hästi ja lasevad ka teistel seda pealt vaadata. See on neist kena.



      https://epl.delfi.ee/artikkel/50933719/tapeeditagune-kunstnik