TEKST

        "Teater. Muusika. Kino" 
        10.2003 


        REIN RAAMATU ISETUD KUNSTIDOKUMENTAALID 2001-2003

        Juta Kivimäe

        /- - -/ 


        "LEMMING NAGEL". Käsikiri: Ants Juske, teostus: Rein Raamat ja Helvi Raamat. Video Betacam SP, 15 min, värviline. 
        "Raamat-Film", 2001.


        Kunstnike Liidu tellimusel valminud kaks tavapäraselt lühiformaadilist ( viisteist min ) ja tempokat portreefilmi "Lemming Nagel"
        ( 2001 ) ja "Enn Johannes" ( 2002 ) sunnivad mõlemad vaatajat omal moel kaasa elama. Mõlemas filmis on rezissöör puudutanud
        loovinimese eksistentsi olulisi probleeme: seotust igapäevase argikeskkonnaga ja sõltuvust sellest keskkonnast, argise mõjust
        loominguvõimele, kunstniku tavalisest suuremast inimlikust üksindusest ja võitlusest oma võimaluste eest teostada end kunstnikuna.
        Enn Johannese viimaste aastate elumuutuse kirjeldus ( kunstniku sunnitud lahkumine Tallinna korterist, loobumine õppejõu tööst
        Kunstiakadeemias ja asumine vaid üksikute vanakestega asustatud külla Hiiumaal ) on tembitud elurõõmsate igapäevatöö ja näituse-
        stseenidega ning filmi üks põhiprobleeme, juba elatanud, ent loomingulises kõrgvormis kunstniku sunnitud lahkumine Eesti kunsti-
        metropolist kaob nagu elava ja dünaamilise lavastuse muude kihtide varju. Tavavaataja ei pruugigi aru saada, miks Aimar Kristerson
        ütleb mõned laused Johannese Tallinna-korteris. Usun, et paljud selle filmi vaatajad ei tea, et Enn Johannese tegus ja elurõõmus isiksus
        on olnud toeks ja eeskujuks paljudele Kunstiakadeemia tudengitele. Tema nüüdseks seadusjärgsele omanikule tagasi läinud korter
        kesklinnas oli sõbralik koht, kus paljud tundsid end oodatud külalistena.

        Tähendusrikka nimetusega näituse "Raha ja raamat" avamishetkil Rahvusraamatukogus demonstreerib kunstnik juba 1994. aastal
        raamatukogu poolt omandatud "Rahapada" publikule seestpoolt. Vaimukal teosel on nimelt sisemuses puust ksülofon, mis muidu jääb
        raamatukogu fuajees möödaastujale nähtamatuks. Inimene viskab "rahapaja" pilust sisse mündi ja kuuleb helinat, teadmata, kuidas
        seda heli tekitatakse. Aga filmi vaatajale ei jõuagi vist päriselt teadvusse, et iga-aastased Kristjan Raua ja Konrad Mäe aastapreemiate
        ning riiklike kultuuri- ja spordipreemiate mälestusmedalid tulevad nüüd Tallinna väikesest külast Hiiumaalt, kus Enn Johannes ( sünd. 1936 )
        oma abi vajava vennaga vabakutselisena elab. 


        - "Lemming Nagel" on film võimalusest teha head ja samal ajal paljudele arusaadavat kunsti. Algab nagu muinasjutuline joonisfilm.
        Kusagil linna ääres elab kõrghoones maalija Lemming Nagel ( sünd. 1948 ), kelle aknast paistab laulva revolutsiooni ajal eestlase
        vaimsusele, iseolemisele ja järelkasvule ülimalt vaenulikuks kuulutatud Lasnamäed ääristav metsik loodusmassiiv. Ja selle võseriku
        varjus peitub kõiksugu imelisi võimalusi pakkuv prügi mahapaneku koht. Tarvitseb Nagelil vaid jalutada seal pisut oma lonkava koeraga
        ringi ja ennäe: nagu imeväel valmivad seitsmekümnendate rockigeneratsiooni parimat vaimsust kandvad kolmemõõtmelised installat-
        sioonid. Euroopa Liidu kahtlased ideed, ohtlikud allveelaevad ja väsinud aega varjavad käokellad jõuavad Nageli Lasnamäe ateljee-
        laboratooriumist näitusele, et pälvida seal publiku üldrahvalikku armastust ja kriitikute südamlikku, pisut nõutut huvi.

        Nagel on peenetundelisele vaimustujale Raamatule erakordselt sümpaatne, nagu kõik tema filmides kujutatavad. Aga end kujutatuga
        samastades on raske säilitada analüütilist distansi oma objektiga. Rein Raamat on enamasti sellistel puhkudel lasknud ilmuda autoriteetsel
        deus ex machina'l ja nüüdki astub näitusepiltide vahelt välja Ants Juske, kes oma karuse, ent usaldusväärsel ja sümpaatsel moel määratleb
        mitte ainult Nageli sürrealismi olemuse, vaid lahterdab mõne minutiga lühidalt ja asjalikult ka kogu maailma kunsti põhitõed.

        Nii et - selline film peaks olema igas Eesti koolis käepärast võtta ja ka kõik ülejäänud Raamatu aastate jooksul valminud kunstidoku-
        mentaalid ehk jäädvustused Eesti kunstnikest. Ka siis, kui olen teinud selles arvustuses mõningaid etteheiteid või olen ehk näidanud oma
        taipamatust filmialastes finessides, tahaksin öelda, et kunstiteadlasena, museoloogina ja õppejõuna pean ma Rein Raamatu filme kultuuri-
        jäädvustusena oluliseks ja korvamatuks valdkonnas, mis on olnud ja on ka ilmselt tulevikus aina alarahastatud ja ilma jäetud jagajate
        tähelepanust. 



        ( http://www.temuki.ee/arhiiv/2003/10/03okt_k04.htm )