TEKST

        MÄLESTUSNÄITUS 
        Galerii Metropol

     Lemming Nageli näitus "Igal lahendusel on oma probleem"

        29.10.2016 - 23.11.2016 galeriis Metropol 6m2 
        Näituse avamine 29 oktoobril kell 18:00 
        Vana-Kalamaja 46, Tallinn

        Lemming Nagel (13.04.1948-14.10.2016) on olnud oma töödes alati dialoogis teispoolsusega, nagu iga klassikaline kunstnik
        ideedemaailmaga.

        Korraldades esimest postuumset näitust võib vaid oletada, mida autor tahaks või ei tahaks tegelikult ning antud galeriis oma isiknäituse
        puhul eksponeerida. Võimalik, et tegemist on ülimalt vastuolulise juhtumiga kus autori tahet ei ole arvestatud. Peame vabandama ette,
        sest kontakt autoriga juba puudub ...

        Arvestades Lemmingu sünteesioskust, soovime näitusega välja tuua tema isiklikke dionüüsilisi ja apolloonilisi seoseid ning meisterlikkust
        ühildada lääne kultuurile nii vastuolulisi kategooriaid nagu kord ja kaos.


        Karl-Kristjan Nagel 
        Tiiu Rebane

        _ _ _


      https://www.facebook.com/events/1768624520063921/


        _ _ _ 



        Näitusel oli esitatud ka Andres Langemetsa tekst - järelhüüe Lemming Nagelile -

     "Igal lahendusel on oma probleem"

        Kunstnik Lemming Nageli ainsas ja kohe Betti Alveri nimelise debüüdiauhinna pälvinud luuleraamatus leidub niisugune "tatsipau":
        "Võtke elult mis võtta annab ja pange tagasi." 
        Sõber Lemmingut mälestades tulekski alustada sellest, mida ta siis tagasi pani. Et ta ise võttis elult, mis võtta annab, selles polnud
        kellelgi kahtlust. Paraku võttis just elu oma rängal kombel palju ka temalt endalt, küll isiklikult, küll üldiselt. Seetõttu oli ta väga uhke
        ja õnnelik, kui oma isikupärase, sageli assamblaazidest ja segatehnikast koosneva maaliloomingu eest sai Kristjan Raua nimelise
        preemia 2009. Lemming Nageli maalid peegeldavad hästi tema vaimukat, absurdilembelist ja pea alati heatahtlikku iseloomu, mida
        näitustel said nautida vaatajad ja mida väga hästi teadsid ta rohkearvulised sõbrad. Pikalt heideldes võimatute elutingimuste ja tervisega
        ei kaotanud ta lõpuni oma huumorisoont. Tema teravmeelseid absurdinalju võis alati nautida, sest need olid sageli pigem enesekriitilised
        ja muhedad kui püstikriitilised, kuigi ka ühiskonnakriitikat harrastas ta niisamuti meelsasti ja võttis ka ajakirjanduses sõna. 
        Lemming armastas kõiki oma sõpru ja eks need siis ka püüdsid omal kombel teda toetada, paraku pole invaliidistunud vabakutselise
        kunstniku toetamine tänases ühiskonnas miskipärast lihtne. 
        Lemmingu värsid toovad meelde Andres Vanapa ja Arno Vihalemma - niisama pisut sürreaalse ja sõnamängulise luule. Aga sõnaline ja
        mõtteline vaimukus ning teravmeelsus ulatuvad ka Lemming Nageli maalidesse, mida ei saa vaadata ainult visuaalselt, nad nõuavad ka
        teatavat mõttetegevust, sest neil maalidel on sageli ka sisu, mitte ainult maalitehniliselt heal tasemel vorm. 
        Nii et kokkuvõttes pani Lemming ikka palju rohkem tagasi, kui ise elult sai. Tema pikaaegsed sõbrad ei unusta seda võimalust kunagi:
        ikka vaatame pilte, ikka loeme värsse, otsime üles Lemmingu vanad vaimukad kirjad ja ülestähendused, millest mõned just äsja lähetasin
        Kirjandusmuuseumi. Ning meenutame ka õpetussõnu, mis tal endal jäid paraku suurelt jaolt täitmata: "Järelejäänud eluaeg pühendage
        isiklikule elule."


        Andres Langemets 
        UBC sõprade nimel 


        _ _ _