TEKST

        "Eesti Päevaleht" 
        15.06.2007


        "Värv ja sõna - Lemming Nageli kunstide sümbioos"

        Ants Juske 

        Lemming Nageli raamatu alapealkirjaks on "Värsid, tekstid ja värvuskuuldemäng".

        Nii toimubki siin kunstide sümbioos, mida Langemets nimetab mulle tundmatu ja salapärase mõistega "oksüümoroniks". Rohkem
        tean ma sünesteesiast ehk nähtusest, kus sõnad, värvid ja helid aistingutes segunevad.

        Nageli raamatukese pealkiri on selgelt inspireeritud Hitleri lemmikrezissööri Leni Riefenstahli filmist "Tahte triumf", ainult et vastupidises
        võtmes. Midagi sellist võis Lemmingult oodata. Ta on seltskonnas alati hea jutuvestja, anekdoote ja eriti tõsielust võetud absurdinalju
        tuleb tal kui varrukast. Tegelikult on tema maalid nagu väikesed jutustused - igal detailil on oma tähendus. Ilmselt omandas ta sellise
        mõistukõne Vene ajal, mil ei saanud kõike otse öelda. Üldse oli Nõukogude aeg kunstiloomele viljakas - kasutati sümbolikeelt ja
        allegooriaid.

        "Vana" Freud on näiteks võrrelnud unenägu kirjanikuga, kes peab töötama tsensuuri tingimustes. Nimelt toimib tsensuur ka unenägudes
        ja kui mingid alateadlikud tungid tahavad unenäos end maandada, peab unenägu kasutama sümboleid. Jutt kisub sürrealismi poole, millele
        viitab Nageli raamatu saatesõnas ka Andres Langemets. Eks olnud ka sürrealistlikud maalikunstnikud väga sõnakesksed - tekstid ja all-
        tekstid olid nende mängumaa, kas või meenutades Rene Magritte'i teost "See ei ole piip". Eesti kunstist meenub seoses Lemming Nageliga
        Ervin Õunapuu, kellest on saanud kunstnikust kirjanik. Ise on ta öelnud, et ka tema akvarellid ja maalid on omamoodi novellid.

        Mis puutub Nageli luulesse, siis oleks see kohati nagu pilaluule, mis tegelikult peegeldab mingeid seisundeid või sürrealistide vabade
        assotsiatsioonide meetodit, kus üks mõte, üks kujund ajab teist taga, ilma et neil oleks mingit loogilist seost. 


      Keel pikalt ees

        Kõike seda toetavad ka autori illustratsioonid, mis tuletavad meelde Saint-Exupery "Väikese printsi" joonistusi.

        Lõpetuseks ja selle tunde kinnituseks mõni näide Lemming Nageli kogust: 
        Langevarjur tabas maad/veealuse jõe uppunud põhjas/Nuga välja ja nöörid puruks/keeris viib reipalt ehale.

        Või siis: Üks kask meil kasvab õues/plank helekollane/üks buldog reisib õues/keel pikalt ees jalg üleval/Moraal? Moraali pole./ 
        Vaid üks plank meil kasvab õues/keel pikalt ees jalg üleval/ise helekollane/ja reisib kaugele.



      https://epl.delfi.ee/artikkel/51090988/varv-ja-sona-lemming-nageli-kunstide-sumbioos