TEKST

        "Eesti Päevaleht" 
        29.12.2011 

      "Igaühel on kodus oma "must kast""

        Riin Kübarsepp 

        Lemming Nageli skulptuurile lähenevad tööd sobivad oma lehtkullase teatraalsusega väga hästi teatri seintele.

        "Üleval linna kohal, kõrge samba otsas, seisis Õnneliku Printsi kuju. Ta oli üleni kaetud õhukese puhta lehtkullaga, silmadeks olid tal kaks
        säravat safiiri ning tema mõõgapidemel ergas suur punane rubiin." Need read on kirjutanud Oscar Wilde oma allegoorilises muinasjutus
        "Õnnelik prints". Tsitaat sobib võrdluseks Lemming Nageli loominguga, sest Eesti Draamateatri ruumides avatud näituselt leiab "puhast
        lehtkulda", "säravat safiiri" ja "punast rubiini". Selles peitub aga tagamõte ja mõistukõne, mis kajastub tööde pealkirjades: "Circus
        maximus", "Kalliskivi(k)taimla" või siis "Veerevate eestlaste lennuk".

        Nagel lendas 1970. aastatel kunstiareenile omapäraste fotorealistlike maalidega, mille puhul oli oluline absurdisituatsioon. Ta ei olnud
        ennast sidunud ühegi konkreetse teemaga, hüppas ühest olukorrast teise. Kaudselt on autori teguviis tänini selline, kuid formaat on
        muutunud.
        Tema viimaste aastate taiesed ei ole enam maalid, vaid kolmemõõtmelised pildid, mis lähenevad skulptuurile, sest kasutatud on valmis-
        kujukesi ja laste mänguasju. Tööde pind väljub raamist juhul, kui raam osutub kunstnikule liiga kitsaks, kuid ta julgeb seda väga hästi ära
        kasutada. Näiteks pildis "Vaaraode ärkamine". Nende assamblaazide koostisosaks on looduslikud ja tööstuslikud materjalid. Selle stiili
        eelkäijad olid dadaistid ja sürrealistid, hiljem, 1960-ndatel neodadaistid ja popkunstnikud, kelle igas teoses peitus palju lugusid.

      Külmkapis elab keegi

        "Igaühel on kodus oma "must kast", mis lennukites on tegelikult oranz. Samuti tundub teile, et koduses külmkapis elab keegi, sest õhtuti
        on see tühjavõitu, aga tuli põleb ikka sees. Samasuguseid veidraid asju juhtub ka maalidega: nad kord valmivad ja siis kaovad, et siis
        uuesti välja ilmuda." Nõnda põhjendab Nagel oma teoste saamislugu. 
        Auväärne Lemming Nagel on ka üks Eesti viskiklubi asutajaliikmeid ja kuulub selle kabesektsiooni. Kabe on omamoodi tõsine mõttemäng,
        nagu ka teater. Seetõttu sobivad Nageli tööd Draamateatris visuaalseks lavakujunduseks simultaanlavana, mis kõnealuse väljapaneku
        puhul eesmärgipäraselt toimib. Nageli ooperlikus laadis pompoossed teosed on tõelised lavapildid. 
        Juba 19. sajandi illusionistlikus teatris rõhutati elulist tõepära ning elektri kasutamine suurendas valgustuse võimalusi ja tähtsust.
        20. sajandi alguse teatrites kombineeriti eri stiilielemente, kasutusele tuli palju tehnilisi vahendeid. Valgusel on oluline tähtsus ka igas
        Nageli pildis. Lavaruumi korralduses on valgus paratamatult üks suur osa kunstist, mida mõnikord oleme alahinnanud. Nõnda haakub
        Nageli näitus väga hästi teatraalse atmosfääriga. Ometi ei tähenda väljapanek nimega "Must auk" seda, mida mõeldakse traditsioonilise
        sõnapaariga black box, millest on internetiportaalides palju hoiatavaid kirju. Tähendus, selle mõistmine ja arusaamine on erinev, ja just
        sellega püüab Nagel vaatajat intrigeerida.

        _ _ _


        Lemming Nagel 
        "Must auk" 
        Eesti Draamateatris 
        16. jaanuarini 



         https://epl.delfi.ee/artikkel/63704406/igauhel-on-kodus-oma-must-kast?