TEKST
"Postimees", 05.06.2018
"Tulemäed tõmbasid kunstnikku"
Mari Laaniste
kunstiteadlane
Lemming Nageli (1948-2016) 70. sünniaastat tähistav retrospektiiv TLÜ Akadeemilise Raamatukogu galeriis ei ole kammitsetud
mälestusnäitustele sageli iseloomulikust pühalik-melanhoolsest atmosfäärist, vaid pakatab lustist ja vitaalsusest.
1970. aastate teisel poolel põneva noore maalikunstnikuna esile kerkinud Nageli loominguline pärand on mitmepalgeline, ent kuraator
Harry Liivranna temaatiliselt sidus valik valgustab välja paar konkreetset tahku. Näitus koosneb Nageli klassivenna, TLÜ AR direktori
Andres Kollisti erakogusse kuuluvatest töödest, millest kõiki pole varem avalikult eksponeeritud. Enamikku neist võiks kirjeldada kui
sürrealistlike mõjudega, kontseptuaalsemas võtmes lähenemisi maastiku- või loodusmaalile. Anneli Porri on kogumikus "Eesti kunstnikud 3"
( Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2007 ) kirjutanud Nageli sidemest loodusteadustega, eeskätt kartograafia ja geograafiaga, ning osalemisi
noorteadlaste ekspeditsioonidel Kaug-Itta kui üht võtit tema kunstipärandi lahtimõtestamiseks rõhutab ka käesolev näitus.
Nageli lähenemine loodus- ja maastikutemaatikale on ooperlikult suurejooneline: teda paeluvad suisa kosmilised perspektiivid, mäslevad
loodusjõud, pinevad või koguni katastroofilised situatsioonid. Kaugete kallaste dramaatilisi rannajooni on algselt hüperrealistina tunnustust
võitnud Nagel lõuendile mananud ajuti ka suisa romantilises, "elutruu" maastikumaali laadis - näitusel esindab seda suunda 1994. aastast
pärit "Hõre taevas" -, ent sagedamini ilmuvad laia ilma üleelusuurused ja eksootilised motiivid tema piltidel läbi absurdifiltri nähtuna.
Seejuures tundub see filter omajagu tuttavlik.
Nageli kokkupuude nõukaaegse Joonisfilmi stuudioga oli suhteliselt lühike ( ta töötas värvikunstnikuna näiteks Priit Pärna filmi
"Harjutusi iseseisvaks eluks" juures ), kuid tema maalides näib õitsevat "Tallinnfilmi sürrealistide" rühmitusega sarnane, kui mitte
koolkondlikust, siis ajastuomasest vaimust kantud rohmakas, elurõõmus, segatehniline sürrealism, millesse on kätketud ka märgatav
annus musta huumorit. Määratlusse "maalid" tuleb siinjuures suhtuda reservatsioonidega, kuna paljud teosed liigituvad pigem objekti-
kunsti valda, hõlmates vahel äratuntavaid, kuigi ootamatuid elemente nagu äratuskellad või puulehed, vahel päris defineerimatuid
kolmemõõtmelisi vorme, efekti võivad veelgi lisada lobisevad tekstilised täiendused-kommentaarid.
Materjalimängude toon ulatub jaburalt magusast ( langevateks meteoriitideks maalitud pitslinikud ) kuni pahaendeliseni: hävingule ja
kaduvusele viitavad põletatud ja purustatud elemendid näiteks pildil "Palavaid tervitusi põrgust" (2013), mis hõlmab postkaartlikku
maastikku tuumaseenega. Õõvastava järelmaiguga on ka esmapilgul kaunis rannavaade "Maismaa päikesega, ilma veeta" (1994).
Nageli absurdimaastike maailm on ohtlik, aga näituse terviku emotsionaalses tonaalsuses varjutab ohu põnevus. Keskseima maastiku-
motiivina kerkivad esile tulemäed, mis loodusstiihiale kohaselt kipuvad maali kahemõõtmelisest ruumist välja pulbitsema, "purustades"
lausa ridamisi pildiraame. Kinnisideeline purskavate vulkaanide kujutamine võiks küllap pakkuda viljakat tõlgendusmaterjali psühho-
analüütikuile, meedias omakorda käib vulkaanipurske kujund põliselt paaris hävingu ja inimlike kannatustega, kuid Nageli tulemäed
on pigem eemalt imetletud ja igatsetud, justkui midagi muinasjutulist, mis ärgitab lapselikku, erilise ohutajuta vaimustust. Tema suurus
kunstnikuna paistab aga ära lihtsast pisiasjast, et see vaimustus on nakatav ja värske, isegi kui kujund pildist pilti kordub.
_ _ _
Foto: Sander Ilvest / Eesti Foto
Lemming Nageli retrospektiiv. "Palavaid tervitusi põrgust" (2013).
https://kultuur.postimees.ee/4499913/tulemaed-tombasid-kunstnikku