Tiiu Rebane - "Küsimused väikekodanlusele": "Mis on võim ?", "Mis on hirm ?" (2003), 150x150 cm
KUMU NÄITUS, 9.11.2007-30.03.2008
"Kestev minevik. Nõukogude aja märgid uuemas eesti kunstis"
Näituse kontsept Kumu saidil:
https://kumu.ekm.ee/syndmus/kestev-minevik-noukogude-aja-margid-uuemas-eesti-kunstis/
Kunstnikud: Peeter Allik, Kristin Kalamees, Rebecca Keller, Eve Kiiler, Katrin Koskaru, August Künnapu, Peeter Linnap,
Maarit Murka, Karl Nagel, Neformat Studio, Tiiu Rebane, Silja Saarepuu, Ene-Liis Semper, Liina Siib, John Smith,
Hanno Soans, Jane Suviste, Jasper Zoova, Mare Tralla, Vergo Vernik
Näituse kuraator: Anu Allas
Näituse kujundaja: Raul Kalvo
_ _ _
"Stereotüüpide Lõpp." / 7.11.2007- 9.02.2008
( on-line vestlus Karl Nageli ja Tiiu Rebase vahel )
K.N: Me osaleme näitusel ( meilt on valitud mõned tööd ), mis räägib Nõukogude aja märkidest kaasaegses kunstis.
Ajalisest sõnaühendist "kestev minevik" ja kuraatoripoolsest tekstist loen välja võimalikud väited, et "nõukogude" teema
pole ennast ammendanud ja on endiselt kestev. Ok, kõik on arusaadav kui arvestada viimastel aastatel toimunud ning
kevadel kulmineerunud sündmusi, seda kõike nii riigi kui ka meid puudutaval isiklikumal kunstitöö tasemel, sest tegelikult
oleme antud vene vastu- või kontrakultuuri teemaga olnud tugevamalt seotud paar-kolm aastat, isegi Dmitri Linteriga
kohtunud, kes teatavasti varsti juba aasta aega vangistuses viibib. Nagu näha ei ole osatud venemaal üleüldise läänestamise
vastu tekkinud 'uuskommunismi' ning muude samalaadsete radikaalsemate metanarratiivide ilmingutega õieti, ilma vägivallata
positsioneerida. Nagu härjale punane rätik, on eesti riigi ning rahva seas kinnistunud venevastasus saavutanud oma lae kogu
oma käsutuses oleva korrakaitsejõududega. Järgmine level kevadel toimunud sündmuste ohjamiseks linnatänavatel oleks
arvatavasti olnud sõjavägi, kes teab. Igaljuhul, fookus, tänu sellisele, hirmust ülesajendatud psühhootilisusele ja vägivalla
näitemängudele on fikseerunud poliitikal ja politseijõududel. Reaalsus on kultuuriinimestele ennast jälle ilmutanud.
Meil avaneb võimalus minna esimest korda Kumusse - väga soodne ja pidulik üritus - võimalus vaadata oma töid moodsa
kunstimuuseumi seintel. Mõned tunnid enne avamisele väljumist õnnestub meil samas, kodus konserveerida kogu oma
kunstilooming, mille oleme sunnitud pööningule paigutama, vastasel juhul ei ole edasine kunstitöö ruumipuudusel võimalik.
Sümboolne ajalises mõttes, sest läbi saab faas, mil olime rängalt remonditöödega hõivatud. Aeg on hakata tõsisemalt
kunsti tegema.
Olgu nimetatud meie näitusetööd - sinult kaks maali seeriast "küsimused väikekodanlusele": "Mis on hirm ?" ning
"Mis on võim ?" ja minult "Jumala poeg" ( vene poliitilise opositsiooni liider Limonov, koos abikaasa ja lapsega ).
Mida sina kui üks kutsutud osalev kunstnik sellest näitusest praeguses ajakontekstis ootad või arvad ?
7.11.2007
T.R: Võimalik et minu tööd on näitusele valitud vabade assotsiatsioonide toel. Tegelen neis maalides universaalse
väikekodanlase analüüsiga, isegi lähenemine maalile ja kunstielamus on pööratud individuaalse kodaniku kesksemaks.
Väikekodanlus on ajatu tugi igale reziimile, totalitaarsusele ning repressioonidele. Sooviksin muuseumipoolseid konkreetseid
kommentaare tööde valiku osas - oleks ju huvitav ? Näiteks Sinu maal "Jumala poeg" - selle sisuline, märgiline, esteetiline
vm. nõukogulikkus - oleks tore näha et keegi sõnastaks ja räägiks lahti, et kus see on ? Arvestades näituse sotsiaalset
aktuaalsust ja ajaloolist ambitsiooni on hea et teema ei jääks toppama kusagile tüüpilisse ebamäärasesse kujutava kunsti
ning pseudopatriotismi turvatsooni mida tavaliselt peetakse paljutähenduslikkuse alaks ja sügavuse tunnuseks, kuid kus
siiski pole midagi peale nö. vanasõnade.
7.11.2007
K.N: Kurb on see, et avalikkuses vaadatakse kunstnikke ikkagi kui kasutuid persoone, kes pigeb takistavad ühiskonna-
arengut kui et loovad seda. Kuid meil ju on kunstnikke, kes tegelevad üldsuse ning päevakajaliste teemadega, inimesed
keda ühiselu mõjutab, või läheb suuremal määral korda. Muidugi, eristama peab neid kunstnikke keda kajastatakse ja
tunnustatakse ning neid keda pigem välditakse. Taolised hinnangud ja valikud tuginevad siis tavaliselt meeldivuse või
saavutatud usalduse alusel, mis tegelikult meedia enda avaldumisnorme vaadeldes on täiesti vastandlikud. Kunstnik, kes
osaleb ühiskonna ja kultuuri arvamuste ning mõtlemistaseme kujundamistöös peab täitma usaldatava muinasjutuvestja
ja illustraatori rolli ning samal ajal ilmutab meedia kõikjal 24 h ööpäevas kogu reaalelu ilustamata spektrit, kõigi oma
liialduste ja kampaaniamõõtu väärivate reklaamlausete ja uudispealkirjadega. Meedia on meedium, mis vahendab
'reaalsust', enamjaolt teatud liialduste, valikuliste rõhuasetuste- ja modifikatsioonidega, sest vahendaja ülesanne on ka
teenida oletatavat riiki ja rahvast, seetõttu peab infot käitlema. Kuskilt tuleb ju riigipoolne surve, vähemalt teoreetiliselt
peaks see eksisteerima, nii nagu igas teises riigiasutuses, või riigiga lähedamas kontaktis olevas kollektiivis. Miks
ajakirjandus näiteks taolisi kirjutamata sisekorraeeskirju avalikkuses ei lahka ? On ju olemas palgalised uurivajakirjanikud
ja nad võiksid enda asutusi kõrvaloleva pilguga vaadelda. Need kaasaegsed, nt. meediakriitilised sotsiaalkunstnikud
leiavad ajakirjanduses tavaliselt alati äramärkimist, nendesamade esinduskanalite poolt, mis on ju iseenesest absurd.
Samas võib-olla üks ainuke võimalus väliskriitikaks, sest kunstnik on ju 'mängiv inimene', kelle sõnadega ei pea tegelikult
arvestama kuna tal puudub suurem toetajaskond. Teatakse ju ette, et kunstnikud töötavad üksteisest eralduses. Aga see
absurd võib tekkida samal põhjusel toimetuse sees, sellest, et eksiteerivad eri maailmapildid ka meediaväljaannete
kollektiivides - ajakirjanduskabinettide omavaheline suhtlus on puudulik kuna erinevatele elualadele orienteeritud töö-
kohustused määravad kindlad piirid. Spordiajakirjanik üle kultuuritoimetuse ukse ei astu ja vastupidi, kuna puudub tööalane
kohustus. Kuid on ka erandeid - juhul kui kunstnik sootsiumile tõestab, et tal on omal kunstialal või siis mujal määravat
sõnaõigust ja võimu, võetakse teda tõsiselt ( tõsiselt nt. üldrahvalikus mõistes ). Eksisteerib mingi enesküllane kultuurisfäär,
mis talub ainult 'omasid'. Mingi hetk pärast Akadeemiat tajusin täiesti selgelt, et meie kunstitöö kajastamine võttis sisse
hoopis küünilisema hoiaku. Nüüd siis aga nõukateema.., ma ei imesta kui selguks, et see mineviku totalitaarpainaja kuskilt
eesti aktiivkultuuri enda sisemusest ja südamikust välja kasvab. Mingi, eesti vabaduseaastatega saavutatud kapitaliomand,
peremeheinstinkt ja võim, mis nõuab enese realiseerimist e. õigustust.
Vahepeal on toimunud näituse avamine. Oleme näinud ja väheldasel määral ka suhelnud üksikute kunstiinimestega. Mulle
kinnitati, et näituse jaoks kujundatud ja tapetseeritud ekspositsiooniruum näeb välja parem kui varem - et selline nõuka-
laadne lahendus väljendab Kumus eksisteerivaid ning palju kõnealuseks olnud ruumiehituslikke probleeme ideaalselt.
Mõtlesime juba eile erinevate negatiivsete variantide peale, mis meid näitusel ees ootavad. Neutraalsemaks variandiks oli,
et meie töid ei ole eksponeeritud kuna on ära kaotatud või unustatud - jäänud kuhugi koridori. Jõudsime esialgu teekonnal
4-nda korruse näitusesaali ära näha vaid maja kohviku, fuajee ja lifti. Näitus ise tekitas suuri küsimusi. Esiteks miks puudus
tapeet esimeses ekspositsiooniruumis auväärt kunstikorüfeede Lapini ja Meele töödel ( pluss veel mõned autorid ). Ülejäänud
tööd paigutusid mingisse teremok (tareke)-auraga kingaboxi. Meiega oli kaasas vene rahvusest noor freelancer aktivist, kes
ütles et enamus töid tegelesid vaid emotsioonidega, et näha oli vaid materialism. Sina ütlesid, et efekt on klaustrofoobiline.
8.11.2007
Eilse päeva põhjal, mind huvitab see, et miks ma saan rääkida Liina Siibi ja Eha Komissarovaga ( miks nemad räägivad
minuga, kas hoiavad teiste kunstnike loometöö jaoks hädavajalikku, turvalist püsivsidet eesti kunstisfääriga ? ), isegi
õpinguteaegne akadeemia skulptuuri assistent Vergo Vernik teretab, kuid Kiva ning Reet Varblane pööravad pea ära ehk
ignoreerivad. Siin on põhjuseks mingi klassivaheline lõhe, mis sunnib neid vastavalt käituma ? Sugudevaheline lõhe, küsid
ja täpsustad sa. Tänase Sirbi tagaküljel on leheküljesuurune aktfoto väljakutsuva naisfiguuriga "Tooda või sure" Valie Society
ja Kumu allkirjaga, kas see on kommentaar meie kohalviibimisele eilsel üritusel ? Kujundlik seos minu 2001 a. maaliga
"Piiritu (p)reservatiiv" on ju ilmne. Kui mõelda sellele, et olime kohal kogu perega, siis mõjub taoline kultuurilehe poolne
psühootilisus kuidagi kohatuna. Äkki "Sirbi" toimetus leiab aega teha oma töökollektiivis sisejuurdlus ? Pärast Kapo meetodite
tundmaõppimist dissidentide suhtes, ei näe ma hetkel eesti võimu- ning kultuurikoridoride käitumises erilist vahet. Vahe on
vaid loomingulises vabaduses oma skisoidsust ja komplekse välja elada. Ja seda kõike nimetavad nad kaasaegse kunsti
mõjusateks meetoditeks. Olen kindel, et tegelikult pole Sirp siiamaani minu tollase maali tähendust ligilähedaseltki mõistnud.
Aga kui öelda midagi Limonovi maali paigutuse kohta nõuka näitusel, siis lausa magnetina on selle kõrvale paigutatud Soansi
videotaies Tõnismäe skulptuuri teemal, mida hiljuti ühes luuletuses meenutasin - avasin selle alternatiivse tähenduse ja
osutasin tema puudustele ( vt. luuleseeria: "Vabastage Dmitri Linter" 04-08.2007 ).
9.11.2007
T.R: Galerii või muuseumi tapetseerimine e. Marcel Broodthaers'i üleekspluateerimine ehk korduv nipp, mis seekord uimastas
eriti. Eesmärk oli arvatavasti saavutada sarkastiline alltekst ajastule, muuseumi töö ei olegi riskida vaid arhiveerida ning
kinnistada olemasolevat mentaliteeti. Nö. mentaalselt hängida. Vaatlesin, silm krillis, teatud tunnustusega 80. aastate telekaid,
mis endiselt töökorras. Kahju oli, et Lapini Rahva Hääl polnud tapeedile asetatud - just see maal ( ka teised, geomeetriliste
kujutistega ) oleksid niimoodi vingelt mõjunud. Täiuslik ajamasina efekt, Rahva Hääl ja mustriline lilleline tapeet on reaalselt
klassikaline mälupilt vist igal kodueestlasel. Tööd näitusel on kunstnike suhtumise ja mälu ülevaade, tekkis küsimus et kui oli
Ole siis miks ei olnud Elkenit, kelle "süda on maetud NL -s" ? ( Eestlane ehk indiaanlane ). Võibolla oli Elken kõrvalsaalis, mis
õhtusel ajal juba klaasuste taha suletuna tumedalt haegutas.
Ausalt öeldes ei ole tegelenud nõuka teemadega ja kui minu ette püstitataks vastav ülesanne siis peaksin hakkama meenutama
neid aegu. Peamiselt lapsepõlve ja varajast noorust, mis minul möödus sellistes Strugatskilikes reaalsuses ja vaimsuses. Reaal-
alad, ümbritsevate inimeste huvi, ka entusiasm töös ja argielus. Idealism ja intellekt, esteetikas asketism. Monumentaalsus
ümbritsevas keskkonnas, ehk seoses enese kasvu ja vanusega.. Ha haa. Positiivset ja vaimset oli palju, aga ka hilisemat spliini
ja jõuetut perspektiivituse tunnet mida esimesest päevast peale hakkas mulle isiklikult automaatselt sisendama kool. Veel
kindlasti kerge kontrastina vanavanemate resistance - Ameerika Hääl Nõmmel jms.
Ühesõnaga, nõukaaja märgiline üldistus on mul tegemata. Kui aga peaksin, siis ei meenuks mulle feministlik dilemma, nagu
Trallal ega solipsistlik vahtkond banaanidega nagu Soansil. Ei mäleta nimeliselt ega nägupidi neid õnnelikke represseeriaid-
õpetajaid nummerdatud keskkoolist Mustamäel. Mingi materialistlik pinge rahva seas aga oli küll, see nagu jätkub üldiselt,
on näha. Seda võib vaadelda irooniliselt, kuid see mind ei huvita. Huvitav on reaalne materiaalsuse traagika ehk vaesus.
Vaesus mis tuleneb näiteks pealiini vaimsest kitsidusest, nagu määraksid ühiskondlikku reaalsust - tellimust ja töö efektiivsust
primaarsed instinktid, inimesed lihaletist.. Buu, ühesõnaga selline teema mida ei seleta ära loodavas simulaakrumis kehtivate
terminitega. Võibolla see oleks üks eluliselt huvitav teema, millele sekundeerib ka esteetika ( probleem kui selline ).
Mul on hea meel et näituse kuraator meid esinema kutsus. ( Vaatamata sellele et meie tööd on seal temaatiliselt ahistuses
ja mu alguses väljatoodud küsimused on endiselt õhus ja ootavad pm. vastust ). Esiteks on respektaabel muuseumis esineda,
teiseks võib meie kutsumine olla hetkel ka kuraatoripoolne vaprus, sest viimastel aastatel me oleme oma loominguga liialt
pingestanud eesti kunstipoliitikuid ja arendatavat ühisosalist loomuomast ideoloogiat. Paljud ei julge meid mainida või esinema
kutsuda, selles suhtes kunstiinimeste meetodid ja motiivid on mulle alati Lynch'i loomingus esitatavat, eriti "Mulholland Drive'i"
meenutanud.
11.11.2007
K.N.: No mis riske saab mingi muuseum üldse teha, kui ta on kohustatud tegelema oma publikuarvu stabiilse suurendamisega.
Paneme Kumu olukorda kus seal ei käi poole aasta jooksul ühtegi piletiga külastajat, võtame ära riigipoolse rahalise ja
kultuurilis-humanistliku ning moraalse toetuse ning saamegi võrdväärse olukorra meie kunstnikepositsiooniga ehk totaalne
nulltoetus. Kui sellist võrdlusmomenti ei arvesta on igasugused metaparalleelid jaotuses 'kunstnik ja -muuseum'; 'inimene =
ajalugu' valed, kui mitte kuritegelikud ( sotsiaalses mõttes ).
Oletame ( konkreetseid tõendeid pole ), et 90-ndatel saavutasid teatud kunstnikud, kunstikollektiivid ja kuraatorid leveli kus
isiklik eksistents ja mõte taassulas kokku nõukogude ühiskonnale omase märgisüsteemiga. Kunstnikud tajusid selgelt, et pole
vahet lääne ja ida, eesti siiralt demokraatlike püüdluste - tuleviku ja painava mineviku vahel. Aina tugevamalt esilekerkiv
eksistentsiaalne olelusvõime muutis taoliselt vaimuinimese kriitiliselt positsioonilt vaadatuna kõik poliitiliselt juhitavad ja
kultuurist eraldatud ühiskonnavormid võrdväärselt ebafunktsionaalseteks. Üldse, kas nõukakriitiline hoiak, mille põhjenduseks
on kaupade - raha puudus, majanduslik mahajäämus ja üleüldiselt hall ostustusvõimetu ühiskond, saab tänapäeval olla enam
mingi argument arvestades kaasaegset avatud maailma ? Sina tuletasid aastaid tagasi meelde Derridat, kes ühes dokfilmis
ütles, et pärast II Maailmasõja ebainimlikke õudusi ja fashistlikke koonduslaagreid saab üheks fashistlikumaks sõnaks 'ON'.
Sul on isegi üks samanimeline töö sellest, 2005 a. näituselt "Märkmed", mis põhineb tegelikult ka isiklikel kogemustel ja
läbielamistel kohalikus kultuuris.
Eesti kaasaegses kultuuris ( kunst & meedia ) levib üldsuse poolt heakskiidetud kopeerimine ja valmistähenduste tarbimine.
Samas vastandutakse massikultuurile ja võimuparteidele, kes loodavast kultuurist tegelikult osa ei võta ( isegi mitte massi-
kultuurist, mõelge rikkurite kõrgeltharitud kultuuriteadvusele ). Sa ütled, et kultuur ei ole siduvas seoses ja vastasmõjus mitte
millegagi - läbi raha ja formaalsete ajalooliste tähenduste kultuuri struktuurid üldse eksisteerivad, samaaegselt olles isegi
mitte võõrad vaid arusaamatud. Kohatu ametlik kultuur. Sidusust kultuuritegelased püüavadki luua läbi riiklike identiteedi-
otsingute aktsepteerimise ( teiseks üldrahvalikud eksistentsiaalsed otsingud & püüdlused, nt. hingeliselt rahvuslikud
identiteediotsingud - jutlustused rahvuslikust indiaanlusest - ühise kokkuleppeliste arusaamade level ), muutes selleläbi ka
end nö. vajalikuks ja 'teiseseks kaasajooksikuks'. :)
Millele vastandume siis meie, paraku, lisad sa.
Asendusisikute paraad on lihtsalt totaalne, võrdväärne meie kunstilise professionaalsuse mahavaikimisega. Paljud kultuuri-
tegelased on võtnud hoiaku ja õiguse teisi loojanatuure jälgida ning nende tegevust üldsusele edastada, hoides piisavat
ja enese jaoks turvalist distantsi algsete autoritega - siit ka igasugused moondumised ja muud käitumishäired teada-tuntud
kultuuritegelaste puhul. Mis puutub banaanidesse, siis on neid läbi ajastute olnud erinevates kogustes alati, olenemata
süsteemist. Pealegi pole banaanide piisav olemasolu nõukogude süsteemi või mentaalsuse parimate väärtuste kehtimise
puhul määrav, olulised on hoopis muud teemad ja suhtumised, mitte läänelik materialism. Üldse, vahetagu plaati ja
sümboleid. Minu esimeseks ettepanekuks oli näitusel, et muudetaks selle alapealkirja: "nõukogude aja märgid nõukaaegses
ruumis" vastu. Sina lisad ja parandad, et: "...kapitalisti toas". Näitusel on selgelt puudu juba mainitud metatasandiline
neopositivistlik sotsialism, mentaalne väljapääs ja tõus kõige koledamatest ja tüütuimatest stereotüüpilistest nägemustest.
Miks oleks selline tõlgendus tänapäeval põhjendatud ning miks eksisteerib nt. venelaste endi teadvuses juba pikemat aega,
alates tegelikult juba 1993-nda aasta võimupöördekatse sündmustest peale, seda me näitusel ei näe. Peale meie tööde
ehk võib-olla.
13.11.2007
T.R: Sõnaga "nõuka" kõnetab ühiskondlik pretensioon, hinnang ja infokollektsioon, mis hakkab massiga lämmatama
isiklikku. Ideoloogia dialoog ja igale küsimusele leidub õige küsija. Vaade läbi isikliku Vahtre silmade.. , finito.
Kohalik praktiline ajaloomaania, mille problemaatilisus on otsustusvõimetuse hoiak. Ajaloos on kuumad teemad mis siiski
on minevik ning kust areng edasi toimuks läbi isikliku lõpliku järelduse. Küsimus on ühises identiteedis, arusaadav, ka
manipulatsioonis. Tõukumine nõukogudest on samane tõukumisega venelastest ehk enesekuvand läbi eituse. Mis tähendab
et ilma venelaseta pole ka eestlast. Nüüd on leitud indiaanlased e. selline positiivne võrdkujund. A, pardon, eestlastel pole
monopoli indiaanlusele, ka venelased on samas tõrjutuses hetkel kui indiaanlased Ameerikas. Üldsuse hoiak aga tungib
indiviidide privaatsfääri, isiklikesse kogemustesse ja kontseptsioonidesse.
Mind huvitab reaalsus kui protsess.. Tavakõnes reaalsus seostub tavaliselt just sõnaga "ON", lühidalt - dogmaatikaga või
liikumatute lõplike väärtustega. Minu vastasseis "ON-ile" tuleneb just isiklikust maagilise reaalsuse tajust ja kontseptsioonist,
reaalsusest kui avatud protsessist mis ei liigu suunas "kokkuleppeliselt väärtuselt kokkuleppelisele väärtusele" pigem siis
juba "küsimuselt küsimusele". Siit minu tähelepanu subjektiivsusele, ka otseselt kunstipublikule, inimesele kui reaalsuse
loojale jne. Subjektiivsuse objektiivsus. Tähelepanu verbaalsusele, kui väga otsesele reaalsuse genereerijale. Tähelepanu
igasugusele meediale kui inimest inimesele vahendavale nähtusele. Ka teistele mõtlemist ja kõnet suunavatele nähtustele,
struktuuridele, systeemidele. Väikekodanlus on kõigis, mitte väljaspool. Repressioon ja kivistumine on intiimsed ja üldlevinud
asjad, ha ha ... Eestis ollakse kinnised ja reserveeritud, mis lõpuks teeb välja nähtuse et avalikkuses ollakse loovas dialoogis
mitte elavatega vaid surnutega ( vt. lavastused, filmid, näitused, hinnangud, sõnavõtud ). Välja näeb selline nähtus aga
õudne ja põhimõtteliselt õudne... Kas tegelik kuvand ?
19.11.2007
K.N.: Suvel käis Eestis John Zerzan PunaMusta kutsel. Anarho-primitivistist antitehnokraat pidas tutvustava ettekande -
"Üha laienev kriis: selle juured ja alternatiivid". Tekstilõik: "Postmodernne küünilisus on üksnes järjekordne viis kirjeldamaks
valitsevat eetost, mis aktsepteerib Progressi kogu selle toksilisuses" näitab ühiskonnakriitilist taset. Eesti meedias ei ilmunud
sellest sündmusest vist ühtegi teadet. Meile sai kohe alguses selgeks, et tegemist on tõsiselt olulise ning huvitava tegelasega
ja et pooldame 100% tema teooriat. Anti-tsivilisatsiooni termin ja tulevikukuvand meeldib mulle eriti. Selle kehtimisel kaoks
inimeste vajadus amorfse ühiskonna, poliitika ja ajaloo vastu ( üldse igasuguste kokkuleppeliste tõlgenduste olemasolu ).
Fakt on muidugi see, et taoline olukord ükskord tekib - aeg kus inimkonna vooluvõrk on lõplikult välja lülitatud ja enam pole
võimalik tema kohta andmeid saada. Küsimus on vaid selles, et millal, millisel sajadil, või aastatuhandel. See toimub kas
kliimamuutuste või päikesesüsteemi teaduspõhise kollapsi läbi. Seda võib vabalt rääkida, sest mind ei seo kaasaja tehno-
kraatilise maailmakäsitlusega mitte ükski kohustus - saaks ilma tehnoloogiata ideaalselt hakkama, kui mitte samahästi
siis veel paremini. Surematuse müüt ja instinkt aga on inimestel nii tugev, et lootus lõputu, maise reaalsuse järele ületab
igasuguste inimvõimete piiri. Inimkond soovib siit ära, ta näeb, et Maast ei jätku enam kauaks ning loodab asustada endale
uut elupaika. Taolised futuristlik-eksitentsialistlikud nägemused ja väljavaated tulevikust on tegelikult väga naljakad kus ei
puudu ka suur osa vastutustundetut traagikat. Nagu Henry Rollins ühes spoken word esinemises president Bushi manitsedes
ütles, et enne on vaja omal koduplaneedil asjad korda ajada kui mingi 5 aastase poisikese kombel Marsile tungida.
Nojah, aga võib-olla on läbivaks jooneks inimkonna puhul ikkagi inerts, üldse, alati kui tegemist üldistusega ühiskondlikult
kollektiivses plaanis ? Et nähakse, et muud lahendust polegi kui sõda ja ärasõit Marsile. See oleks päris õudne kui kuskil
ülevamal pool taoline variant kehtestatakse ja ellu viiakse, välistades kõik teised alternatiivsed mittetehnitsistlikud
võimalused. Milleks on inimestele vaja planetaarset apokalüpsist, kas kordasaadetud eksimused kõige elava vastu on nii
kõrget hinda väärt, et inerts kõiki alla on neelanud ? Võib-olla elab naabersüsteemis või -kvartalis must auk ? Võib-olla
meis endis, mitte just kindlasti venemaal. Keegi ( Viljar Veebel ) kirjutas viimases Sirbis aukartustäratava arvustuse
Mart Helme "Pronksiöö Proloog" raamatule: "Ja mida me sellest õppida võiksime ?". ( Lõik artiklist: "Ehk peaks lugeja
teist raamatu poolt aga hoopis ilukirjanduse vandenõuklassikana lugema ? Kujutledes, et siin kaugel perifeerias
õitseb segastel aegadel eraldunud Asimovi väikemaailm Asum ( Isaac Asimov, "Asum ja Impeerium" ) ja
silmapiiril on endise Impeeriumi asemel vormumas uus, mis on asunud taasneelama endisi valdusi. Sõjalise
jõu asemel või eel on aga lähiterritooriumidel vaja levitada masendust, lootusetust ja kurbust, maalides
võimalikult elavaid pilte impeeriumi kurjusest ja mastaabist ning eelseisva kohtumise koledusest. Sõnumi-
toojateks on Asimovi loodud müütilise kosmosetegelase Muula analoogina aga Impeeriumis praktiseerinud
teenekad saadikud, kindralid, ajakirjanikud ja analüütikud." ) :)
Pani lausa imestama, et inimesed veel suudavad niiviisi kirjutada. Kust nad selle julguse võtavad, mina küll ei sooviks
Vahtre või Helme taoliste keskealiste ajaloolistele hirmudele või psühhoosidele osutada. Mitte nii otseselt, isegi kui tegemist
ongi teatud määral mänguliste psühhoosidega ( oletame ). Mu emal, kellel olid ka teatud, mittetoimivast elukorraldusest
( puuduv töö ja tervis, ebapiisav sotsiaalne garantii, kuid ka isikupärast sõltuv kompromissitu suhe ümbritsevaga ) tingitud
psühhoose, nälgis sellesama eesti uusvabariigi ajal füüsiliselt olematuks kuni sooritas 1995-ndal a. enesetapu ( on veel
võimalus, et tegemist oli mõrvaga, kuid uurimine ei tõestanud seda ). Kuid tema säilitas kuni enda eksistentsi lõpuni eluga
kontakti, reaalselt halbadele elutingimustele vaatamata ega muutunud kunagi ebakohaselt mänguliseks.
Selles suhtes võivad erinevad kaasaegsed modernismid, simulaakrumid ja vastavad kõrgkultuurilised heaolupoosid heaga
uttu tõmmata, mitte vegeteerida reaalsetel inimestel olgu nad siis kunstnikud-kolleegid või kommunistid. See on ka kõik
mida mul kohalikule, eesti keelt mõistvale inimgrupile kokkuvõtvalt öelda on.
20.11.2007
T.R: Vegeteeritaksegi, ka tavaloogikat rakendades on lihtne tõestada kuivõrd ühiskonnas meie tegevusel silma peal
hoitakse, milliseid impulsse ja mõttekäike me juba oleme süstinud nö. anonüümsesse ühisvälja. Eestlasele vene teemat
"ei kingita niisama" jms. Iga ülevõetud idee taga on konkreetne inimene, suure tõenäosusega sealjuures riskimata edukalt
esinevad tegelased. Vegeteeritakse ja vaadeldakse elu ja inimesi kõrgendatud ehk jumalapositsioonist. Eestis on enamik
sellised inimjumalad - spetsiifiline individualism ehk sadism. Reaalsed inimesed, reaalselt meie, oleme inimjumalatele
statistika ja teoreetiline nähtus. Vot sellised on siinkandi üliinimesed, kõike vaadeldakse ja ( olenemata east ) pereisalikult
ja distantsilt, nagu Maad Marsilt. See on mentaalsus, mida massilisuse tõttu ei tajuta enam ebatervena. Elitism on oma
ülesande täitnud ja innustab järeltulijaid. Tuleksin taas oma järeldustega ka eelmises osas esitatud eestlase põhikuvandi
juurde mille üks komponentidest oli kohalik hirm elavate inimeste ees. Vabalt ja tunnustades suudetakse suhelda vaid
siitilmast lahkunutega. Peale autorite füüsilist minekut vabaneb nende looming reaalselt ning võetakse elavate poolt
dialoogi. Inimene, autor, reeglina segab tõlgendajaid, kolleege jt. tema loominguga suhestumises. "Pole inimest pole
probleemi", see nõuka slogan elab edasi. Kardetakse vastutust konkreetse inimese ees, kardetakse ka lolliks jääda ja
ega tegelikult ei peeta kellestki peale iseenese reaalselt lugu. Meie poole pole kogu tegevusaja jooksul pöördunud mitte
keegi otseselt, loomingust haaratakse kinni selja taga. Veel vähem on pakutud abi või koostööd, mis on spetside ringkondi
arvestades nõme liigutus, arvestades et sinu looming on tipptase, mida tuleb toetada ja laiemalt tutvustada kui soovitakse
eestis kõrgkultuuri viljeleda. Toetada sarnaselt nagu toetatakse paljusid teisi. Kas lokaalne loogika on vastupidine ? Enne
kui me kümme aastat tagasi isiklikult ei sattunud kriitilise kodanliku turmtule alla ei osanud ma oma tollases heatahtlikuses
ja naiivsuses kujutadagi kollektiivi hävitavat jõudu ja olemust. Tänase päevani jätkub väikekodanlikust teadvuseookeanist
väljahüppavaid heapalgalisi ja end igati moraalselt ja õigustatult vihaselt tundvaid isendeid, kelle kriitikaobjektiks me
personaalselt ja töiselt jätkuvalt oleme. Nimetades teiste peal vegeteerimist - just see toimubki. Me pakume endiselt nö.
teemat. Ja siin ei ole isegi suurt vahet meie jaoks kas vegeteeriaks on mõni kolleeg, või pretensioonikas rivaal, selle
inertsed sõbrad või poliitiliselt angazeeritud võimukad keskealised. Väikekodaliku tõe tugevus ei põhine ainult loomariigi
seadustel või oma jõulisel vaimuvaesusel vaid tugevus seisneb pidevas kordamises. ( Seda teavad vist kõik need, kes
midagi hävitada soovivad - tuleb lõpmatuseni korrata oma mõtet, fraasi, käitumist ). Nagu Hiina Piinad - see on ainus tõe
ja praktilise tõesuse garant, ükskõik kui nõme see ka ei oleks, või hävitav - seda hakatakse austama ja aksepteerima.
( Lugeja võiks vabalt konstrtueerida ise suvalise tõestava näite ). No ja kes ei aksepteeri see hävineb ise. Jääb üksi,
kasutatakse ära, tõmmatakse tühjaks - kõik see toimub automaatselt. ( Kontrollige praktikas ! ). See vastav kogemus,
mis meil on, on tohutu. Töö ootab :)
21.11.2007
K.N.: Meil on ju niipalju veterane, kes omastarust kohalikule riigile ja rahvale suure teene tegid ( teevad endiselt ), nö. lõid
võimaluse ja vabaduse kogu inimpotentsiaali kultuuriliseks väljatoomiseks kogu oma negatiiv-positiivse iseloomuspektriga.
Minus tegelikult tekitab suurt küsimust alati, kui räägitakse avatud maailma mõistest. Mida see tavaliselt tähendab, kas
argumenti mis peaks tõrjuma igasuguseid ebameeldivaid ning aegunud kultuurilis-poliitilisi seisukohti ? Tähendab avatud
maailm rohkem isiklikku raha, majanduslikult stabiilset edenemist ? Mis on üldse igasuguste riikidevaheliste piiride avamise
mõte ? Kaasaegne majanduslik invansioon ? Anarhistid väidavad, et suurimaks ohuks ja veaks on üleglobaliseeruv maailm,
mida juhivad suurkorporatsioonid. Kapitalistlik majandusideoloogia ja poliitika seob endaga kõik regioonid ( kus teda vastu
võetakse ) ja võimaldab monopoliseerida inimelud. Lääne majanduslik heaolu sünnib kolmanda maailmaga manipulatsioonide
arvelt, täpselt nii nagu ka eestis.
Milline seisukoht siis võtta, kas avada selline maailm või mitte ? Minna turistina maailma kultuuriavarusse rändama ja kui
vastu tuleb suurkorporatsioon, siis öelda talle ei ? Siin on palju vasturääkivusi, kuna inimesed tahavad reisida, näha maailma
ja seejärel rahuneda, et on näinud. Äkki peaks siiski tagasi pöörduma, ilma suurema nostalgiata, külma sõja aegse majandus-
mudeli juurde, et ärimehi ohjeldada, lihtsustama kultuurilist paljusust, et tekkinud olukorras midagi ette võtta. Avatud maailma
termin on kohaldatud valele süsteemile, on toimunud sisuline terminoloogiline eksitus, ütled sa. Avatud maailm praegusel
hetkel on ökoloogiline tupik, ideoloogiline suitsiid. Nagu meil Vaal galerii näituse "Execution" ajal selgus, siis puudub kultuuri-
avalikkusel meie suhtes mudel ( sarnaseid inimesi ei kohta palju ) millele meid kohandada, või mille kirjeldus meile vastab.
Selleks aga et meile nt. tunnustavat hinnangut anda kaasaegse kunsti terminite kohaselt, peab olema pretsedent, sest
vastasel juhul ei oska ega julge keegi ( mitte ükski kriitik ) rääkida.
Kui arvestada Juhan Kivirähu tänase integratsiooni populariseerimis-seeria artikli sisuga ja Kunstnike Liidu juhi
Jaan Elkeni tagasihoidlikku raadioesinemist eile ( seoses KL-i rahaliste nõudmistega kultuuriministrile ), siis peab
ütlema, et on tehtud suur viga, jättes institutsioonidesse mittekuuluvad kunstnikud ( keda on võib-olla rohkem
kui 1000 KL liiget ) seaduslikult integreerimata, sest see kultuuriline programm ja kriitiline mõttevabadus mida meie
oleme võimelised genereerima ületab igasuguseid piire ega lasku iialgi kokkuleppelisse kaasaja raha diktatuuri ning
selle aktsepteeritud süsteemi poolt tekitavatesse ning ajaliselt iganenud totalitaarsetesse skeemidesse.
21.11.2007
_ _ _
K.N.: Ajakirjanduses on ilmunud kaks artiklit kahe erineva generatsiooni kriitikute poolt. Ants Juske: "Näitus Nõukogude aja
märkidest" Päevalehes ja Andreas Trosseki "Kulunud kummitused" Ekspressis. Välja on laotud kõik teemat kokkuvõtvad
märksõnad, kuigi võiks öelda, et neid annaks edasi arendada terveteks raamatuseeriateks, nö. minna pimesi asja tuumani,
eriti kui arvestada nõuka temaatika kriitilist paradigmat kohalikus kultuuris ( arvestades eesti igavest asukohta maailma-
kaardil ). Juske soovitusele nõukamuuseumi järele lisaks omapoolse ettepaneku iganädalasest loenguseminarist Kumu
auditooriumis, sealjuures vaba mikrofoni olemasolu, kuhu saaks kutsuda inimesi erinevatest ühiskonnaseisustest - poliitikud,
meelelahutajad, politseinikud, vaesed asotsiaalid ja vangid. Tekiks avatud kanal väljendamaks oma nõukataaka ja ei põlataks
ära ka TV-show ja reality saadete elemente. Mõjuks hästi rahvuslikule klassidevälisele ühtsustundele.
Üks asi mis üsna kindel välispoliitilises plaanis on, et pigem toetatakse eestis president Putinit, kui vene poliitilist opositsiooni,
eesotsas Limonovi, Kasparovi ja teiste parteide juhtidega. Eelkõige sellepärast, et Putin kujutab endast elitaarset stabiilsust,
seevastu kui tema tõsised vastased individualiseeritud ning seega ettearvamatuid tagajärgi ja prognoose. Tavaeestlasele
jäävad Limonovi ja Kasparovi taolised tegelased liiga targaks ja võõraks. Tegelikult kaitseb Putin paljude jaoks nimetatud
ohtliku kontingendi liikumist ja populariseerimist läände. Eesti valitsus tänab õnne, et venemaal on selline president nagu Putin !
Näitena võib võtta kasvõi Marko Laimre viimast esinemist Tartu Kunstimuuseumis, kus ta kuulajatele selgitas, et vahet pole kas
olla Putini poolt või vastu, anyway "vares kaotab rebasele juustutüki". :) ( Selle peale ütled sina, et juustutükkide hinnad on
pöördumatult tõusnud. )
Rääkides veel rebasest - kohalik kaasaegse kunsti ajalugu pakub rohkesti sarnaseid tõlgendusi, samade tegelastega - näiteks
video hingevaakuvast rebasest maanteel, mööduvate autode tuledesäras, mille kogutähendus vastavat siis kaasaegse kunsti
olukorrale eesti vabariigis. Praegu tekkis mõte, miks Tartu Kunstimuuseum on viltuses majas ? Millest selline sümbolismi ja
realismi vahepealne kõrvalekalle ? Pisa torni efekt.
22.11.2007
K.N.: Laimre väidab, et peaminister Ansip on oma poliitikaga pannud kõik sundolukorda kus neil tuleb valida eestlaseks ja
mitteeestlaseks olemise vahel. Kuid see tähelepanek võib vabalt olla eksitav, sest välistab kogu poliitilise situatsiooni terviklikku
nägemist, nö. arvestamist pikema aja jooksul kujunenud olukorraga. Üldine venevastane hoiak on kehtinud eesti kultuuripildis
aastaid, olles stabiilselt konkretiseeruval tõusuteel viimase 10 a. jooksul. See on kogu avaliku kultuuri, meedia ja rahva looming,
mitte ainult poliitikute poolne võimuideoloogia. Ma keelduks üldse kohandamast mingeid konkreetseid poliitikuid ( nagu
tegelikult ka kõiki teisi isikuid ) mingite laiemate kultuuriliste märkidega. Laimre stiilis fokusseerimine ühele juhtivtegelasele
( väga levinud ja seega kõigile mõistetav taktika ) teenib mingit teist isiklikumat laadi funktsiooni, vastasel juhul pole sellistel
süüdistustel erilist alust, peale ainult temale endale teadaolevatel nt. kunstilis-performatiivsetel põhjendustel. A' kunstilis-
performatiivseks võib pidada kogu eesti meedia - ajakirjanduse üldist hoiakut kohalike politikaanide suhtes ( Savisaar,
Reiljan, respublikaanid, reformikad viimastena ). Mida aga võivad tähendada taolised põhjendused, võib vaid oletada - mõju
avaldamine dadaistlikust vaatenurgast, laiema avalikkuse teenimine teatraalselt vaatemängulistel kaalutlustel jne. Üldine
aktsepteeritud sotsiaalkriitiline avalik foon näitab justkui oleks olemasoleva kunsti ainukeseks piisavalt argumenteerivaks
jõuks iga kultuurinähtuse isemajanduslik funktsionaalsus ning sellise kunsti loomise kindlaks eeltingimusteks piisav
informeeritus hästitoimiva ühiskonna põhialustest. Kas muud kunstnikupositsioonid on välistatud ja halvemad !?
Andres Härm esitab järjekordse piiratud tegevuskava viimases Kultuurikaja raadiosaates, ignoreerides üldse kunstnike
omamütoloogiaid, mis justkui oma publikut ebademokraatlikult ning enesekeskselt eksiteele viib. Näitena tõi ta staazikat
maalikunstnikku Arrakut, kuid miks siis mitte juba näiteks John Smith, tegemist ju võrdväärselt jutustava ning isetegevusliku
kunstinähtusega. Ok, diskussiooni alustamiseks võib väita mida iganes, omamütoloogiaid ja kaasaegset kunsti ennast võib
ignoreerida, kuid kui seda ütleb kohalikus kunstisfääris tegutsev funktsionäär, näitab see vaid nende isiklikku loomingulise
tegevuse ja ülbuse tasandit - levelit kus nad tunnevad ennast piisavalt enesekindlalt ja vabalt, et määratleda kunstnike seas
vastavaid piire.
Ma väidan, et kaasaegse kunsti kriitika on üleüldises uutmistuhinas ning riigi rikkuste ümberjagamises märkamatult
üle liikunud professioonikohasest kunstikriitikast inimelude kriitikaks. Piiratud rahaliste vahenditega asutused ( raha ja
tunnustust ei jätku kõigile kunstnikele, eksole ) õigustavad niiviisi isiklikke maitseeelistusi ja tehtud valikuid, keda toetada ehk
laiemat kunstipoliitikat üldisemalt.
See on minu diagnoos kehtivatele teooriatele ning peidetud, sõnastamata omamütoloogiatele - demagoogilisele ühiskondlikule
lobitööle, klannipõhise kunstimaailma tekkeloo põhialustele. Lõppkokkuvõttes, mis vahet on Ansipil ja Härmsil, sellel kes
määrab, kes on õige eestlane, või kes kuulub kaasaegse kunsti esindusridadesse. Mis vahe on nt. Kultuurikatla jaoks annetanud
miljonäril ja Keskerakonna ning linna juhtivtegelasel Savisaarel ? Mis vahe on nende isikute sügavamas silmavaates ?
On arusaadav, et ükski väljastpoolt sisseimporditud kunstnik kohalikku kultuurimehhanismi ei tunne. Võiks aga tulla terved
rühmitused isiklike rahaliste vahendite toel, säilitades niiviisi totaalse sõltumatuse ja dekonstrueerida eesti kunstiinstitutsioonid
kogu nende pinnapealses ja repressiivses olemuses. Seni kuni neid teiste hästitoimivate kultuuriprogrammide seas ei kutsuta,
tuleb jääda ootama nende invansiooni, sest kohalik kunstiringkond seda ei tee ( puuduvad piisavad vahendid ), isegi kui
tegemist on ennast imetlevalt kaasaegsete kunstnikega. Rääkides kaasaegsetest kunstnikest, siis siin tegelikult muud polegi
kui kaasaegsed kunstnikud - erinevus seisnebki vaid kunstnike erinevates heaolupositsioonides. Fakt on aga see, et osadest
väljavalitutest on saanud tagasipöördumatult väikekodanlikud kunstnikfiguurid, kellel on alati põhjust saavutatud tööpositsioone
kaitsta ja seda ei saa Härms kuidagi muuta, kuna on olnud isiklikult osaline tekkinud kultuuriloo juures. Lihtsam oleks praegu
kutsuda nongratakaid üles Kunstihoonet roojaga loopima ja te näete, et selle mõju ületab igasugused ootused, isegi kui
samalaadne akt 'mujal maailmas' tuntud kunstnike poolt juba 60-70-ndatel ellu viidi.
28.11.2007
_ _ _
K.N.: "Sirp" on lihtsalt patoloogiiline juhtum. Vahepeal selgus, et tagakaanel olnud naisakti suhtes toimuski sisejuurdlus ( Kumu
algatusel ) ja Reet Varblane oli kohustatud aru andma "miks Valie Society töö allkirjadeks sattusid Hansapanga ja Kumu logod" -
tegemist olevat juhusliku äravahetamisrituaaliga. Kuid mulle meenub, et logomänge on olnud varemgi - Marko Mäetamm
kehastus Hansapanga maskotiks talle määratud pangapreemia tseremoonial. Kunstiväliselt areenilt - natsionaalbolshevike (NBP)
teema ülevõtmine ( väliste tunnuste kaaperdamiskatse ) Hansapanga NPNK-projekti noortõusiklaste poolt. Erinevad tele-
reklaamid, filmid, lavastused jne-jne. Taoliste juhuste rohke esinemine on märk üleüldisest meetodist, mida tuleks analüüsida.
Viimases OP-is räägib Anu Põder Reet Varblasele oma isikunäitusest, milleks on Eesti söömiskultuur ( kohe meenub meie poolt
juba korduvalt mainitud kohalik kannibalismi temaatika ). Jutust tuli välja nagu ei austataks piisavalt Lydia Koidulat ning selle-
asemel et paluda süüa, tänapäeval inimesed nõuavad seda ( ülekantud tähenduses siis nagu ma saan aru sobib antud
iseloomustus nähtavasti vist kõikidele kohalikele elunähtustele-probleemidele, sest on argument oma vaieldamatus lihtsuses
iseneesest ). Taolise ajaloolise lihtsuse pinnalt tekivad küsimused, et kes on tegelik kriitika objekt, või kelle eest tuleks vara-
lahkunud Koidulat kaitsta ? Me teame, et Koidula on eesti reklaamitööstusmeelses kultuuris ( tegelane H-pangareklaamis,
näitleja Anne Reeman ) hiljuti tolmust ja unustusest väljakistud figuur - kütkestav-kannatava naise võrdkuju, humoorikas-
mõistetav tõlgendus kõigile kaasaegsetele kapitalistlikele noortele, kuid ka vanematele, võib-olla hingelt nooremale ühiskonna-
osale. Lisaks koidulameelne Ülle Kaljuste Etv 2006. aastalõpu telenäidendis "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola" ( autor
sic, L.Koidula ). Milliste sõnadega selgitaksid oma teletegusid Anu Põdrale Reeman ja Kaljuste ? Või on siin tegemist ülemineku-
näitusega kohalikus kultuuriruumis, miks muidu OP seda sündmust kõigile presenteerib.
Tänases Sirbis on pikem intervjuu kunstnik Mäetammega. Lugesid selle läbi, mida arvad ?
Liigitub Mäetamme vägivald kaasaegse vulgaarkunsti loetelusse nagu Mati Karmini peenis-rakettauto Vabaduse Väljakul, mis
oli mõistetav ka eesti ajakirjandus-äri eliidile nagu Keskpäevatund tookord igati kaasaelades näitas ? Meenub Härmsi soovitus
püstitada Vabaduse puiesteele päästik ( link John Smithi raketiprojektile ), millega saaks Tõnismäe monument "õhku lasta"
( Jüri Liimi ähvardus ); Mäetamme - Andres Tali poksiringi lavastus Kunstihoone näitusel "Vägivald ja Propaganda" (2006) ühes
kollektsioonis laste portreepiltidega. Tõesti, peab olema mingi sügav kõikeläbiv põhjus, et kogu oma perekonda taolisesse
vägivallaprojekti kaasata. Oleks huvitav teada, milliste konkreetsete sündmuste põhjal taolised "projektid" tekivad. Kunstnikud
vaatavad kodus politseikroonikat ? Edastavad ennastoherdavalt siseringi kunstiprobleeme ? Mäetamm on öelnud, et ta palub
igakordselt oma peretööde pärast andeks ning abikaasa andestab. Loomulikult, Mäetammele andestaks ka Luule Viilma,
kellele see oli ellujäämis-loomingu võtmesõnaks ja ideeks.
Öeldes sõna vägivald, arvan, et kui tegemist oleks nende kunstnike isiklike läbielamiste ja kogemustega, siis suhtuksid nad
neisse teemadesse palju valulikumalt ja reserveeritumalt. Kuid ei, nende kogemus on võõras ( ja seetõttu samavõrra vaba ) -
nad on selle konstrueerinud teiste inimeste arvelt. Ja alati kehastutakse vastavatesse "nõmekategooriatesse", rollidesse mis
ei vasta ühiskonnas kehtestatud normidele ja pakuvad seetõttu huvi laiemas ( mõtleme esinduslikumas, tunnustatumas ja
turvatumas ) "kunstiringis", kuid ka laias maailmas ( kus rahakate väikekodanlaste osakaal on veel suurem ).
Mind näiteks taoline nõmevägivalla teema ei kõneta, isegi kui see oleks autorite soov, kuigi sisuliselt töö justkui räägiks
samadest asjadest, millest olen ise varasemalt kirjutanud ( arvestada tuleb romaani "Lihtne Aeg" näitlikku vägivalla-finaali ).
Pealegi: "Öelda, et võitlus on madal ja et selle eesmärk on kasu ( loominguliselt kõrgemal levelil asuvate natuuride
elu kujuneb vastuoludeta ), on tänapäeval nii iganenud väide, et selle peale võib haegutada".
KesKus'i tiim on korduvalt rõhutanud ( olenemata päevakajaliste sündmuste iseloomust, muidugi ), et pärast kaklust pole
mõtet rusikatega vehkida. Noh, tuleb välja et nendepoolne rahvalik meeldetuletus on olnud kasutu ega õpeta lõppkokkuvõttes
kedagi. Iga reaalne kaklus põhimõtteliselt pigem soosib edasist vägivallatsemist. Vägivallas pole reegleid, vahel on kultuuriline
vägivald suurem kui füüsiline, seda aga ei taipa siinsel kultuuririndel keegi korrigeerida. Alati leidub kunstnikke, kes tulevad,
avastavad kuskilt ( õhust ? ) vägivalla ja näitavad, et see on halb. Mina ei kingiks kohalikule publikule sääraseid lihtsakoelisi
vaatemänge. Eksisteerivad reaalsed olukorrad, reaalsete inimestega ja sellise vägivalla puhul on lugu nõmedusest kaugel kus
sarkasm ja eneseiroonia ei toimi ( näiteks aprilli teema, palun väga ). Selles mõttes mõjub ka praegune Johannes Saare
"Halb Nali" näituse kontseptsioon puudulikuna, jättes paljulubava mulje, et kuskil asuvad erakorralised isikud, kes on erakordsed
ja kellele seetõttu ei jätku kohta ja on seetõttu 'kohatud', rääkimata kõnelevast viinerist, nö. toimuva nalja kesksest tegelasest.
Ekspressis ilmunud artikkel ärakeelatud Ansipi vastasest Urmo Rausi tööst Kunstihoone kuraatornäitusel ( "Halb Nali" ? ) tundus
olevat sihiteadlik reklaam, huvitav et keegi seda kahtlusküsimust avalikkuses pole esitanud.
Isegi dokumentaalsus on allutatud kohaliku kunstiscene'i alateadlikku tähendusvõrku, milleks on - pedagoogika, moraal ja
õpetus õigest ja heast käitumisest, vaielgu vastu kes ei nõustu, tean et igipõliste formalistidena ei oma enamus kunstnikest
reaalset võimet oma uurimisobjektidega samastuda, veel-vähem valitud teemasid autentselt kajastada ilma kohustusliku
üleolekuta, olgu selleks siis kriminaal, poliitik või prostituut.
Kõikjal on vägivald ja propaganda, avage ükskõik milline meediakanal või ajaleht. See avaldub autorite emotsionaalsest
graafikust - biorütmidest.
Sooviksin näha näitust pealkirjaga "Enesekaitse ja enesekaitse".
Aga Sigrid Saarep, kes on eesti naivismispets käis hiljuti Moskvas naivismikunsti festivalil. Sirbis iseloomustab aruandeartiklit
ministeeriumile ( kaitseministeeriumile ? ) foto sõjaveteran-kunstnik Jelena Volkovast oma 2005 a. maali "Kassiema tulekahjus"
ees. Muidugi ei mainita seda, et sama maali kasutab vene punkrokk grupp "Grazdanskaja Oborona" oma remake plaadil
"Punane Album". Taolist juhtumit vaevalt, et mõne teada-tuntud naivismiteooriaga ära seletaks. Saarepi isiklikku naivismilevelit
Maailmasõja ees kinnitab foto alltekst: "Proua või seltsimees Volkova ( olen tiitliga veidi kimbatuses, kuna tegemist on ikkagi
sõjaveteraniga ) meeldis paljudele, sest loodetakse leida rikkumata meelt."
Ma arvan, et eesti kultuurikriitikute, kuid ka kõigi kunstnike probleemide lahenduseks oleks kolmas maailmasõda, kus kõikide
isiklikud käibelolevad kultuuriteooriad, tähelepanekud ja märkused võimendatuna kasutust leiaksid. Ajal kus mõned ennast
ohverdavad, sõdivad, ravivad ja püüavad ellu jääda, veedavad teised e. enamus aega omavaheliste paljulevinud ning ära-
nämmutatult pedantsete kommentaaridega, üldrahvalikus stiilis koondnimega "Hommikutelevisioon". Läheb kõigest 60 a.
ja järeltulevad põlvkonnad vaatavad sellisele priviligeeritud käitumismudelile hoopis teise nurga alt.
14.12.2007
T.R: Paljud loomingulised isikud on võtnud vägivaldse väikekodanliku prohveti positsiooni. Sirbi artikkel Mäetamme alateadvuse
intervjuuga on ka taotlemas kunstnikku meile kõigile nii lähedale. Keeldun pakutavast ekstaasist ja tunnen Mäetamme perele
kaasa. Soovitan konstruktiivselt neil kõigil koos loobuda valitud kannatajarollist, vabastada Mäetamme tshakrad ning asutada
midagi hipikommuuni taolist. Inimesi võiks ühendada vabadus ja armastus vägivalla asemel, ärge võtke pangast laenu, mõelge
midagi muud välja jne. Võibolla aetakse teid sõltumatuse eest politseiga laiali ja Mäetamm läheb vangi nagu Osho USAs aga
see oleks vähemalt katse loobuda vägivallast. Praegune Mäetamme kunsti kontsept ongi ootamatult just riigitruu, ta ajab oma
hädad meie kõigi kaela ka ja see kinnistab justkui teema ja tema ülekoormatud alateadvuse topelt selle ühise identiteedi
teenistusse. M. tööd taotlevad teraapia staatust olles reaalselt sümptomid, võrdselt Tölli ja tulevase sambaga. Lihamasin, Töll
ja Monument - kui pop ja vale..
Vaatajana on mul sellest kunstist sama ükskõik kui sel kunstil minust.. meetodina on alateadvuse väljatoomine, psühho-
analüütika, täissöönud ühiskonnas absoluutselt primaarne kuid on naiivne delegeerida seda ülesannet valitud esindajale,
kunstnikule või sekretärile. Tulemus ei ole adekvaatne, lihtsalt näitlik võibolla.. Kaasaegne kunst ei funktsioneeri enam
vulgaar identiteedimasinliku lunastava-meelelahutaja rollis.
Lapsed võiks mängust välja jätta ja mitte neid järjekordselt mõnes erinevas sofistikeerituse astmes lihtsalt ära kasutada.
Vanainimeste dogmaatiline psühhootiline ummikseis on võrdluses laste olemusega eriliselt võigas. Mäetamm võiks unustada
oma kunstniku uhkuse ja õnnestumise rõõmu, mis taolise projekti eduga on kaasnenud.
Näitust fännavad tädid ja onud - suunake pilk ja agressioon solipsistlikult enese sisemusse, alustage arengut et kohalikku
mentaalset mustrit muuta. Tõstke taset. Vabaks. Arabeskseks. Olen sunnitud sõnastama oma pretensiooni ja protesti -
primitiivlooming ei huvita ja funktsionärid võiks propageerimisega tagasi tõmmata ! Ikka ja jälle kargaks nagu keegi puu
otsast alla ja paljastaks täie tõsidusega meile tõelist ja olemuslikult mõtlemapanevat ja taotleb katarsist. On see siis eesti
kirjanduses, filmis või kujutavas kunstis.
Arenguruumi, seni tüütavalt sulguvas dogmaatilise identiteedi otsingu valguses, on. Väikekodanlik ehk tarbiva inimese traagika
on kokku võetav hüüdlausega "ei ole midagi uut.." ja kirjeldada kasutusel oleva veendumusega et tõde asub sealpool täielikku
destruktiivset hävingut. Arengu tipp on ausalt seana mudas aeleda. Vigala Sassi kirjeldus estidest, kes end kiuste maa alla
müürisid - väikerahva kompleks, ootab lahendust. Ajalugu ja jumal materialiste ei aita :P
14/15.12.2007
K.N.: Ei tea millest see intervjuu Mäetammega üldse tekkis, kas kultuuriministeeriumist tuli käsk, nagu Saarepi puhul ? Pärast
poliitiliselt segaseid vägivaldseid aegu nõutakse vist ootamatult iga käimasoleva ettevõtmise hoolikat sisuseletust ? Lõik
intervjuust:
M.M.: "Suures ühiskonnas on kontakti hoidmine eluliselt vajalik. Meil on pideva kontaktisolemise illusioon väga
tugev ja viib lõpuks teineteisest võõrdumiseni. Eks ka see võib olla üks komplekside ja vägivalla ning enesetappude
kõrge protsendi põhjusi ühiskonnas. Ja Eesti on ju niisugustes valdkondades ilusasti esirinnas ka."
Mäetamm pretendeerib selliste sõnavõttudega 'kõikemõistva' sotsiaaltöötaja rolli, tema kõnes väljenduvad sellised tüüpilised
kokkuvõtvad tähelepanekud, pakkudes teoreetiliselt 'igas peres' toimuvale vägivallale ühest selgitust ( pideva kontaktisolemise
illusioon ), mis justkui kehtiks iga elunähtuse puhul. Ta arvestab kõigiga ja ei unusta ära ka selliseid enesetapjaid-kadunukesi
nagu mu ema. Keegi minu lähedastest on Eesti esirinnas... Kahju, kuid oma isikliku elu hinnaga. Tegelikult, elu on näidanud,
et minul ja minu perel on "EESTIGA" samavähe ühist kui Mäetamme näitusetöödel perearmastusega. Käed eemale enese-
tapjatest soovitan ma kõigile siinkohal, igasugused Õunapuud ja muud puud sealhulgas. Teie poolt pakutud kirjeldused
ühiskonna äärealade valupunktidest ( nn. esirinnast ) ei aita kedagi. Keeldun abi vastu võtmast ! Arvan, et Markol pole mõtet
minu ema eest rääkida, ükskõik kui head kavatsused tal ka ei ole. Näitusetöid mittemõistvad itaallased, ameeriklased, head
mõistvad inglased - kõlab nagu anekdoot ( mütoloogilis-skemaatiline rikkuri unenägu ). Intervjuu kestab üle terve Sirbi
lehekülje aga selle üldtähendus on rahustada neid vaikseid protestihääli, mis teoreetiliselt tema kunsti ümber liiguvad. A' ma
teavitan - selleks, et sarnast vägivaldset kunstielamust kogeda ei pea vaatama üldse Mäetamme näitust Veneetsias ja Eesti
paviljonis. Võib lihtsalt telerist South Parki jälgida. Vaimustuda võib sellise kunsti puhul vaid sellest, et meil on nüüd päris oma
rahvuslik koomiksi killer.
Huvitav, mitu intervjuud või artiklit Mäetamme kunstist on kirjutatud aastate jooksul ? 50-100, 15 aasta jooksul ? Pole selle aja
jooksul ühtegi kriitilist sõnavõttu lugenud, millest siis nüüd selline paanika negatiivselt meelestatud publiku ees ?
M.M.: "... Ja võõra kogemuse peal liulaskmise näeb nõudlik publik kindlasti ühel hetkel ka läbi."
Õige suhtumine ! Lasku rahulikult edasi, kogu eesti kunstiavalikkus ja meedia toetab sind !
15.12.2007
K.N.: Vahepeal on mõned Johannes Saare kuraatornäitust arvustavad artiklid ilmunud. Raoul Kurvits Ekspressis: "Väga Halb Nali"
ja Riin Kübarsepa "Rahvusvaheline naer läbi pisarate kunstihoones".
Kurvits räägib iseenda eest ( tal on selleks õigus ). Tähtis on see, et ta jätkab administratiivsete tädide piitsutamist ( mees- ja
naisametnikud erinevates kultuuriga seotud ametites - galeriid, koolid ja ministeeriumid ). Oluline lõik:
"Johannes Saare kuraatoritekst väidab, et kõnealuse näituse tegelaskujud on krooniliselt äparduvad jobusangarid,
kelle ilmselge sobimatus ühiskondlikult mõju avaldavatesse rollidesse liitub sangarluse kui ühe eriti jampsliku ideega
üleüldse, halbnaljaka läbikukkumise sel moel surmkindlalt tagades - mina näeksin aga asja hoopis hullemalt. Mitte
ainult teatud tüpaazist, ajakirjanduse või mõnd muud sorti tähelepanu keskmesse trügivaist jobukangelastest ei räägi
see näitus, vaid mis tahes kodanikupositsiooni lootusetusest ning ettemääratult halvaks naljaks pöördumisest meie
ajastul. Teatud tingimustes saab täpselt samasugune saatus osaks kellele iganes, kes ühiskondlikes küsimustes soovib
sõna sekka öelda, ning see muudab Halva Nalja kui niisuguse totaalseks."
Tahan lisada Kurvitsa tekstile vaid üht - osad kunstnikud on oma püüdlikes ettevõtmistes totaalselt vaesunud, kuid ka moraal-
füüsiliselt haavatud või vaaguvad hinge. Kus on vabadussammas eestis hukkunud kunstnikele ?
Elav skulptuur ?
Teisest artiklist saab selgeks, mis juhtus ärakeelatud Rausi tööga täpsemalt ( kuigi paha kuraatori nime võiks siiski ära
mainida ) ja kinnitust leiab ka see "kuivõrd hea manipulaator on Mäetamm ning tema "sadistlik-satanistlik-nekrofiilne
teater" mis peegeldab kõikehõlmavat reaalsust, mida me argielus ei taha tunnistada".
Kus on kunstipõhise manipulatsiooni viljakad tagajärjed ? Nähes esitatavat näitlikku perevägivalda hakkavad inimesed üksteist
massiliselt armastama ? Manipulatsioon toimub vägivalda harrastava ühiskonnaosaga ? Taoline kergemeelne lahenduskäik
oleks kindlasti iga väikekodanlase ( pedagoogiliste kalduvustega konservatiivide: majanduslike erahuvidega eliidi ja keskklassi,
usklikest kirikuteenrite ja preestrite ) unistus ja kinnitus hästilihvitud kultuurimehhanismist, mis manitseb hoidma ning looma
kehtestatud korda ja kombeid.
Kunstikriitik näitab oma tekstis, et me kõik oleme seotud sadismi, satanismi ja nekrofiiliaga ? Sooviks teada, milliseid
ühiskonnagruppe, indiviide kunstnik tegelikult kõnetab, nö. milline on kunstnikupoolne ühiskondlikult kasulik sotsiaalne
programm ja isikliku töö funktsioon ( seda küsimust võib esitada vabalt igale eestis kõrgemat tunnustust saavutanud
loomingulisele persoonile ). Kui osutub, et sügavamal tasandil on tegemist Jackassilike ( Tv-seriaal ) mõttemallidega, siis
pole vastuste koherentsusel sotsiaalses mõõtkavas taolistele küsimustele erilist vahet - nekrofiiliaks või sadismiks ja
satanistlikuks teatriks võib tembeldada ükskõik keda, või mida - nii suurimat elujanu kui eneseohverdust, võitlust võimu
arhetüüpide-stereotüüpidega või mida iganes. Efekt seisneks siis vaid võimalike kultuuriliste erisuste üheülbalises
võrdsustamises ( halb nali, halb nali ) kus autori loomingulist pingutust leiaks ainult olemasolevate või taasloodavate
käitumiskoodeksite ning muude esilekerkivate mõtete ja kultuuriväärtuste ( vahet pole kas negatiivsete või positiivsete,
kasulike või kasutute ) tuvastamine, rikkumine ja tõrjumine ( matmine ). Tegemist oleks siis peamiselt kultuurisfääris
konkureerivate äärmuste ja vähemuste tasalülitamisega üheks halliks otsustusvõimetuks kehamiks ning massiks
( kaasaegne reaalsus ), mis ei vaja täpsustamist ega arvestust. Seepärast võib öelda, et võõraid mõtteliine salgav kultuuri-
süsteem tuvastab ja presenteerib niiviisi iseennast, oma võimu ja rahulolu avameelses näitamises seisnebki kogu sellise
kunsti mõte ja väärtus ( samaväärselt võimuka ühiskonnaosa empaatia toel ). Kunstitöödest saab saavutatud tunnustuse ja
kõrge meediastaatusega kaasnevate iseärasuste presentatsioon, selle kõige näitlikustamine ja kujustamine ( kujutage ette
ülikuid, kes neile omistatud templi seintele vagalt kujustavad oma ülimuslikkust ja sellega kaasnevaid hierarhilisi seoseid
alamatega ). Näitustest saab aga igakordne kokkuvõtlik tänukiri kõigile tunnustajatele. Kuid mis peamine, taoliste 'vallutuste'
võimalikkus või nende esinduslik mõjuvõim hästitoimiva ühiskonna eneseteadvuses saab teoks ainult tänu üldsuse suuremale
institutsionaalsele materiaalsele toele. See aga ongi ainukese polemiseeritava ebaõigluse koht võrdluses kõigi nendega, kel
sarnane staatus puudub. Täpselt nagu üks Mäetamme reklaamplakatitel levinud graafiline kunstiteos reast meesfiguuridest,
kellest üks peajagu teistest esile tõstetud. Nojah, võrdluses meie olematu ning ettemääratult tunnustamata kunstnike-
positsiooniga muutub taoline Mäetamme töö küll vastuoluliseks enesekriitikaks ( arvestades seda, et ta on EKA Vabade
kunstide teaduskonna dekaan ning eksisteerib võimalus pidevalt välismaal esineda ).
Toimuva manipulatsiooni mõiste võiks olla tõesti rohkem läbiräägitud, tekivad küsimused, et kellele taoline manipulatsioon
on suunatud - kellele see peaks konkreetselt korda minema. Põhiliselt vist selleks, et meiesugused alampositsioonidega
kunstnikud oma protesti väljendaksid. Arvatavasti mõjub meiepoolne kriitika ja tasuta jagatav mõtteenergia samuti kui
tervendav tunnustus Mäetamme raskestiloodava manipulatsiooni kasuks. Me nö. mõtestame nende kunstnike loomingulisi
puudujääke ja teeme ära kunstikriitikute vaevalise töö.
Kui ma kuulan Grazdanskaja Oborona, või Kommunismi albumeid "Nekrofiilia" või "Satanism", siis ei teki mul kahtlustki
milliseid võimust vaevatud 'inimlikke' mentaalhälbeid ja isikuomadusi vene radikaal väljendab. Venelase tekstilooming
sisaldab pikka ajalugu, põhjalike seisukohtadega - terve rida intervjuusid, luulet, teksti jne. See kõik ( selged ning loogiliselt
põhjendatud motiivid ja lähtekohad ) kaasaegse eesti kunsti puhul puudub. Ja kui ka eksisteerib, siis enamjaolt arusaamatult
lihtsal ja infantiilsel moel. Seda sellisel tasemel, et endal pidevalt lühis tekib, lugedes kunstiartikleid, näituseanalüüse,
ajakirju jne.
Eesti kunst liigubki liinil infantiilne satanism-nekrofiilia-sadism, pluss manipulatsioon. Akadeemiaaegselt ja -järgselt oli
võimalus sellesse populaarsesse koolkonda siseneda, kuid sai tehtud valik elujaatuse suunal ja tagasiteed enam pole. :)
Üks parimaid viimaseaja artikleid-intervjuusid oli viimases Vikerkaares (12.2007, lk 85-92) prantslasest antropoloogi
Maurice Blochiga, soovitasid seda lugeda - mõjus nagu miraaz eesti kultuurikõrbes.
9.01.2008
_ _ _