TEKST
"EXECUTION. Kohustuslik Refleksioon" ( enne kui näituseteema lõplikult hääbub )
On-line vestlus autorite Tiiu Rebase ja Karl-Kristjan Nageli vahel / 5-23.04.2007
K.N.: Puudub konkreetsem ülevaade teostatud töödest, seetõttu on vaja lähemalt rääkida. Esitan oma "esimese"
tähendusversiooni sinu maalidele ja kirjeldan oma tundeid.
"Vaba Tahe" ( "Mida genereerib sinu vaba tahe + a'la teadvus" )
K.N: Vaba tahe olevat valik hea ja kurja vahel. Et eksisteerib mingi pühakirjale allutatud süsteem, mis vallutab igasuguse
süsteemivälise. Paned kahtluse alla alateadvuse osatähtsuse ja tuvastad selle piiratuse - et inimesed küll kasutavad isiklikku
nn. a'la teadvust, kuid ei analüüsi seda piisavalt ?
T.R: See " a'la teadvust" vormiliselt kujunes spontaanselt ja juhuslikult kui tekst mille maalile kirjutasin ei mahtunud korralikult
ära. "a'la teadvus" see markeerib ka teadvust ennast siin , mitte ainult tõrjutuid tasandeid. Need kaks on nyyd mõlemad maalis
kysimuses sees. Peamiselt juhivad pildid lihtsalt tähelepanu oma kysimustele , ei muuda teemat ja pikema aja jooksul avavad
vaatajas "temaatilised uksed reaalsusesse" :) yldiselt on mu maalid igavad ja nahhaalsed , seni kuni vaataja reaalselt ja praktikas
koostööd tegema ei asu.
K.N: See on huvitav teema, tõestada kunstikaugele inimesele ära, et ta asub reaalsusest väga kaugel. Tavaliselt on räägitud
vastupidist, et enamus inimesi on liiga reaalsed, maised ja seega ei taju abstraktseid, metafüüsilisemat laadi väärtusi. Probleem
ongi selles, et ei teata, et maalikunstis tegutsevad inimesed, kes võivad olla väga ratsionaalsed ning praktilise meelega ja
töötada väga süstemaatilise põhjalikkusega. Sa ütled, et tööd on igavad ja nahhaalsed, aga lõppkokkuvõttes ongi maalimine
meie jaoks puht formaalsus ja tihti vaid tõsiselt vaeva nõudnud idee konstrueerimisjärgne jäädvustus.
Aga kas see vaataja, kas ta peabki mingit koostööd tegema ? Tänapäeval kus vastutulek on enamasti ette välistatud kuna
igaüks soovib olla ekspert... ükskõik mis alal, isegi näiteks sinu "alal" ja tegevusterritooriumil. Isegi siis kui sa tegeled mingi
teemaga aastaid ja tood niiviisi uusi teadmisi, tähelepanekuid, või teisi väärtusi sellessesamasse "reaalsesse keskkonda" ?
Milline on sinu taotlus, mis on suunatud vaatajale ? Keda sa kõnetad konkreetselt selle tekstiga ? On need ainult need rikkad
ja edukad, kellel pole aega eksistentsi paradoksidesse eriti süveneda ? Minu teada esitad sa küsimused kõigile, ega tee vahet
kas töö vaatajaks on kunstivõhik, või nö. kõrgem kunsti asjatundja ja professionaal. Sest lõppkokkuvõttes, piiratud meele või
teadvusega, dogmadest laastatud inimesi leiab siin igalt elualalt.
T.R: Kuna üldine trend on reaalsusest - ehk siis praktikast, kokkuleppelise arengu ning hallutsinatoorse (?) tsiviliseerituse nimel,
aina alla tõrjuda otseselt kasutu või keerulisem, irratsionaalsem ning subjektiivne, siis võib öelda jah et inimesed on reaalsusest
väga kaugel. Inimesed-indiviidid-subjektid on taandumas. Paradoksaalselt on praegu ümbritseva keskkonna näol tegemist
illusoorse kuid neurootilise reaalsusega, kollektiivse simulatsiooniga mis tugineb eksistentsiaalsele pealispindsusele. Küsimustega
Väikekodanlasele ma tungin alates 2000 a. kamikazeliku optimismiga taolise absoluutse ratsionaalsuse progressile peale, ette
kaotatud lootusega vastuseid või solipsistlikke inimesi näha. Nende tööde puhul on eesmärk vaatajate praktikas ja staatika
lõhkumises, tänapäeval võiks publik ise midagi teha, artistide pakutava vaatemängu vaatlemisele lisaks. Viimases järjekorras
tegeleb see maalistiil ka "tarkuse+rumaluse" kategooriatega e. kohaliku valusa eluküsimusega.. gigantse osakesega rahvuslikust
identiteedist.
K.N: Niisiis, võib öelda, et teadvuse küsimus on väljapääs neurootilisest rumalusest. Lühiromaani "Lihtne Aeg" noor peategelane
kannab nime Urmal, mille tuletasingi sõnast 'rumal', sest on rumal sekkuda mastaapsematesse ühiskonnaprotsessidesse. Eriti
arvestades võimalikke, halbe tagajärgi. Ometi tegutsevad kõik kirjeldatud tegelased sellele reeglile justkui sihiteadlikult vastu -
nad tegelevad organisatoorselt ja tahavad mõttemalle muuta - on end teadlikult proovile pannud. Läbiv joon loos on inimeste
liikumine tänapäevas, ilma suuremate komplekside ja hirmudeta. Isegi kui riigis käib sõda, isegi kui keegi tegelikult üksmeelt
ja teineteisemõistmist ei taju - kõigi käitumisstiiliks on reaalselt halbadele elutingimustele vastunäidustatud teoretiseerimine,
rääkimine ja kõne. Kõik soovivad oma peas ühendada soovitav teooria praktika ja reaalsusega. Selline, mõnes mõttes
absurdselt "mõistusevastane" olukord väljendub ka paljude sealsete tegelaste kompromissitus suhtumises. Mitte ühegi inimese
elu kogu selle mentaalse ja füüsilise vägivalla jooksul ei kao. Kuid mida see kunstivaatleja saab teha, kas kunstnikuga kaasa
mõelda - kogeda reaalselt esitatavate teemade olulisust kaasajas ? Võtta omaks teadmine, et kui aru ei saa siis on see enda
viga. Või on maalikunst kaotanud oma tõsisemad pooldajad, kes on laia maailma emigreerunud ?
T.R: Selguse mõttes peaks kunstivaatleja lihtsalt toimima, vastama mu maalil olevale küsimusele ja selle lõuendile kandma.
Tegutsema seni kuni oma vastusega rahule jääb, siis on pilt valmis.
Maalikunst on kaotanud oma pooldajad.. seda küll. Ma ei tea kuidas Tartus aga Tallinnas.. üritatakse seda jalutusrihma otsas
tõsistest asjadest eemal hoida. Välismaale põgenesid tollal (~1990) paljud intellektuaalid, tüübid ja proffessionaalid ilma kelleta
kaotati kiirelt maalikunsti sümbiootiline side teiste kunstide sh. arhitektuuriga ning edasi ühiskonnaga. Maal muutus eelduselt
ebamääraseks illustratsiooniks, hakati mängima moodsat mängu autori st. kunstniku st. isiksuse, surmast. See oli kontseptuaalne
mäng mida kõik uskuma hakkasid, maal ei sobinud toimivate institutsioonide konstrueerimise tagatiseks. Mis tähendab eelkõige
seda et ühiskond ei ole praeguseks piisavalt ettevalmistatud uue, intellektuaalselt väljakutsuva, maalikunsti vastuvõtuks.
Neuroos kultuuris on "vale" tulemus.. mõista võib seda kasvõi Eesti Looduse võtmes. Näiteks loomad on neuroosis eestis,
loomaaias, tsirkuses või seina ääres.
K.N: Sa avad mu silmad. Autor on surnud, elagu muuseum ! Seoses loomadega - Egor Letov räägib ühel 1999 a. Novosibirski
kontserdi ajal laulu "Kõik nagu inimestel" (1988) alguses: " Laul valmis paar tundi pärast seda, kui ma vaatasin televiisorist
"imelist" stseeni sellest kuidas tapetakse loom. Aga neid tapetakse kõikjal maailmas... Itaalias... kurat võtaks. Pärast seda ei
maganud ma kaks ööd ja kirjutasin selle laulu. Vot... Pühendatud kõikidele loomadele."
Näib, et suur osa meie loomingust on kantud sarnasest pühendusest - maalikunstnike mälestuseks. Palju on räägitud maalikunsti
surmast, millest ma hästi aru ei saa. Kui kunstnikel tõesti surm silme ees, siis peaks ju ellujäämiseks pingutama ja see peaks
väljenduma ka kõigi töödes (?). Meil aga edutatakse mingit turvalist rikkuritele orienteeritud büroostiili - küll sarkastilist, või
humoorikat, või tummalt monotoonset ja lillelis-geomeetrilist - peaasi, et tekitaks turvalise meelekõrgenduse ja usalduse, kuid
igaljuhul mitte tõsist - tõsine maalikunst ju ajab sarkastiliselt humooritsema ja/või monotoonselt läbi lilleliste sümmeetriate
vaikima. Kunstis valitseb ju sama tendents nagu majanduses - masstoodangu printsiip. Impressionistid Kaubamajas, ütlesid sa
hiljuti kaasaegse kunsti kohta.
"Subject to subject, object to object"
K.N: Subjektid vahelduvad objektidega. Inimestest-indiviididest sõidetakse üle, kui nad vastavasse süsteemi ei kuulu. Täpselt
nagu kaasaegne projektipõhine kunst - teemad tulevad ja lähevad, teenides nii vaid tegelikkuses mittetoimivate, isoleeritud
kunstiinstitutsioonide töösolekut, ehk -subject- seisneb "ruumitäites" ja olemasoleva stabiilsuses. Maali kujundid muidugi räägivad
tekstiga võrreldes teist keelt.
T.R: ashes to ashes and dust to dust
Hei, siin maalil kysimärki enam ei olegi, on juba pigem selline käsklus :)) mis kuulub täitmisele, või muidu tuleb kammajjaa.
See maal ( kui ma suudaks hetkel rääkida ) on tark ( ja jälle igav ) ning soovitab eksistentsiaalseid systematiseeringuid
sooritada. Objekti staatus ja subjekti staatus, liikumised seal.. abjektid ka, yhesõnaga töö vihjab indiviidi enesetadvustamisele,
selle protsessi elulisele tähtsusele. Siin territooriumis on veel säilinud arenguvõimalus, ka postmodernistlikus reaalsuses. :P
K.N: Õigus, sa lähtusid David Bowie laulust "Ashes, to ashes". See tase, kuigi 80-ndatest, on aegumatu. Bowie oli teerajaja ka
oma muusikavideote poeetilise keelega, mis kandus edasi 90-ndatesse ja kuni tänapäevani välja. Kuid, miks postmodernismi
kriitilise teooria kandjad teevad näo, et nad on paljudest triviaalsustest üle, et nende sotsiaalne suhtlus on teinud varasemate
aegadega võrreldes suuri edusamme ? Huvitav, mina olen meie kultuuriruumis kohanud rohkem isolatsiooni ja piiratust, vanu
iidseid kogukondlikke tavasid, puht mentaalset sobimatust ja vastuseisu. Kus kohas see kõikemõistev "kultuuri-mix" on,
kogunenud mingisse mõnesajapealisesse inimrühma ? Samuti see nn. igavus - kui see ka kuskil on, siis tegelikult ümbritseb
meid - meie ju püüame midagi teha, panna metafüüsiline mõttemaailm liikuma, vabastada kunst tema sisulisest staatikast ja
piiratusest. Me kasutame selleks lisaks visuaalsele keelele sõna ja teksti ( lisaks maalitekstidele kirjutame me novelle, lühi-
romaane, luuletusi ). Ja siis, parimal juhul öeldakse sulle, et oled ekspressionist. No, ei taba inimesed ära seda avaramat
mõõdet ja potsentsiaali, kuidas sünnib maailmatase, kasvõi siinsamas meie kõrval. See ei ole ekspressionism mida me
teeme, see on isegi midagi rohkemat kui postmodernism ! Väga lihtne on millelegi uuele ja tundmatule traditsioonilisi silte
külge kleepida, eriti tasemele mis ületab üldist levelit. Ma vaatan seda "võimalikku" kriitikat, mida meile esitatakse ja näen,
et see pole põhjendatud. Enamus kriitikast on isiklikku laadi ja tuleb isikutelt, kes lähtuvad normikstembeldatud rahvuslikest
väärtustest ja kultuuripagasist. Kõige kriitilisem mõttevahetus käib rahvuslikul ning kultuurilis-ajaloolisel tasapinnal, seda
paarikümne aastast "vallutust" kaitstakse iga hinnaga - mingi globaalsem postmodernism võib siin heaga uttu tõmmata.
Aga kui su maal esindab osalt käsklust, siis millist täpsemalt ?
T.R: Bowie laul pluss üks algoritmini taandatud küsimus. :)P . Kõikehõlmavat kultuurimixi ei saabunud meile peale vabaduse
saabumist iseseisvuse aastate jooksul. Võib võrrelda kasvõi filmiarhiivide nimekirju kohaliku televisiooni ning kinomajade
nimekirjadega jpm. Kultuuripiirid on endised, kui mitte veel rangemad.. Sinu sõnad muide :) Elu Eestis oleks tunduvalt erinev
praegusest kui teles jookseksid näiteks filmid mida oleks oluline näha: alates neorealism filmidest; Pasolini; Godard; Cassavetes;
60 aastat Jaapani autoreid jne jne. Ja üldse, kellele on siis kasulik avar horisont, mõtlemine ning kaasaegse kultuuri tundmine;
kaasamõtlemine ning tegutsemine reaalajas.. Praegusel ajahetkel ning meie oma praktiliste kogemuste juures väidan et kunst,
asetumisel eksistentsiaalsele või lihtsalt olulisele kohale terve systeemi või yhiskonnakorralduse suhtes ( tegeledes edasi ka
esteetika probleemidega kaasajas.. ), osutub meie rahvuse ja riigi vaenulikuks. See tehakse kunstnikule ruttu vastavate
institutsioonide poolt selgeks, mis on lubatud ja mis mitte. Edasi otsustab igayks ise.. nagu Miljard aastat enne maailmalõppu..
põhimõtteliselt.. ka detailides. Huvitav on kui kunsti piire kehtestab kunstiväline võim. Kole reservaat vaatamata suure
potentsiaaliga inimestele ja maale.
K.N: Väike riik, väike kogukond - kedagi ei jäeta üksi ega abita... Aga kuidas see eksistentsiaalne kunst poliitiliseks muutub, või
on inimestel eksistentsiaalsuse ja poliitilisuse piirid lihtsalt erinevad nagu enamus mõistete puhul ? Vähearenenud kultuuris on ju
olulisemad teemad lahti rääkimata. Kui mingi tõsisema sotsiaalsema teemaga tegeletakse, siis vaid spetsialiseeritult kaudsel
riiklikul tasemel, millel tavaliselt bürokraatia tunnused. Massikultuur on küll lihtsalt ja paljudele mõistetav, kuid tegeleb vaid
meelelahutusküsimustega. Üldisemal vaatlusel - millal muutub, või muudetakse subjekt objektiks ja vastupidi ? Või osutad sa
maali tekstiga sellele, et need eri tasandid ( subjektid ja objektid ) eksisteerivad koos paraleelselt ja selles on probleem - keegi
ei osuta eriti märgisüsteemide väärale ärakasutamisele ? Märksüsteemid ei ole enam elavate subjektide teenistuses, vaid
vastupidi ?
T.R: Sul on õigus.
Kõike mis määrab inimese eksistentsi omadusi, kvaliteeti, tuleb vaadelda. Võrdselt eksistentsiaalsed küsimused võívad olla
poliitika, tavad, koduloomad, keskkond.. jpm, ning samuti on eksistentsi probleemid poliitilised. Be polite. Kunstniku, ja miks
mitte kõigi inimeste, ülesanded ja õigused on sarnased semiootiku õigustega ja ülesannetega. Juba siin võib süstematiseeri-
misest tekkivaid probleeme või nö. üle keelu astumisi selgitada politseis sõnadega "subject to subject ja object to..". Objektsus
ja subjektsus on seotud hierarhia ja võimu kontseptidega - on eksistentsiaalselt huvitav ning kasulik tuvastada oma objektsust
ning tulemusi soovi korral parandada. Nagu Shapiro "Putevoditelis" - "Nado shtobõ vsjo bõlo putshkom" või Money Mark'i - "Keep
it real ", etc. :)
K.N: Meil kehtib pigem väljend "keep it unreal". Ma arvan, et eesti meestes on akumuleerunud liiga palju naisenergiat. Mõtlen
siis taolist kergemeelset ja kergesti kättesaadavat väärtust, mida mehed naistele meeldimise läbi eneses tekitavad. Selles siis
väljendubki see liigne "üldinimlik" objektsus. Selles mõttes, et ma talun ainult selliseid inimesi ja taolisi kunstnikutüüpe, kes
pole vastassoo nõudmistest mõjutatud.
Sa tood näite Shapiro filmist ja kui vaadata, milliseid karaktereid ta esitab, kuigi väga ülevaatlikult läbi kõigi ühiskonnakihtide,
nii kõrgemate ehk rikkamate kui ka kõige madalamate, siis on ikkagi tegemist väga objektistatud isikutega. Kuid Shapirol
tuleneb see objektsus ülimast tsiviliseeritusest, või ka haritusest, mis tekitab isoleeritust. Tegelased saavad end tunda ja
väljendada kuidagi erilistena. Nende puhul kehtib taoline äraootav objektsus kuna tegelikult on nad valmis suhtlema - see
oleks justkui kõik, mida nad vajavad ja mis neile jäänud on - oskus suhelda. Nad räägivad ning enamasti kõlab see mono-
loogina - inimestevaheline suhtlemine ei mängi otseselt sotsiaalselt ülesehituslikku funktsiooni ega info jagamist, vaid võimalike
vastuolude ja konfliktide rahumeelset esitamist. Teatud stoiline konfrontatsioon ja vastupanu sotsiaalsusele üldse - panna kõrvuti
täiesti erineva staatuse ning vanuseklassiga inimesi, et näha kuidas ja mida nad räägivad. Samas toimub Shapirol taolise "mitte-
suhtlemise" ajal pidevalt mingeid vahetuid pöördumisi ja tähenduslikke zeste ( inimestevaheline ühtesulamine ?). Näiteks see
kapuutsiga noor tüüp, kes pärast kogu Kiievi linna klubide ülesloetlemise, paneb käe taksojuhile õlale, justkui oleks see tema
parim sõber või kallim. See oleks nagu mäng tavavaatajas assotsieeruvatel tunnetel, teravdatud huumor inimeste animaalsuse
ja tema instinktide üle. Sest Shapiro kaks esimest filmi on täiesti aseksuaalsed - seksuaalsus on seal inimestel läbitud etapp,
või vähemalt ei ole ta valdavalt esikohal.
"Meditate and go home"
K.N: Dalai Laama lapsepõlvepilt. Ümar kerakujuline nägu, mis on millegipärast totaalselt valge. Sümbolid maali äärel ?
T.R: Nagu eelnevad maalid, on siin koos visuaalsed kättesattuvad märgid mu enese reaalsusest. ( Hiljuti syndis meile laps,
ja väikeste laste puhul on võimalus et Tiibeti mungad saabuvad peagi neile järele.. :) ). Iga maal sellel näitusel ( nagu enamikel,
sest teostusvõimalused on äärmiselt piiratud olnud ) on iseenesest võimalus suuremale ja sisulisele teemaarendusele, seeriale
või omaette näitusele. Seeläbi on iga näitus sageli traagiline omamoodi, sellisest prof. rasketes tingimustes on surve suhtlemis-
ehk kõritshakrale läbi aastate aina suurenenud. Oleks vaja luua, tööd teha aga oled sunnitud lakkamatult end piirama-vaikima.
Siis vot see töö väljendab ka seda teemat - lootusega et see laps pildil viib läbi oma kõne oma elus nii täiuslikult ja lõpuni kui
tema isiklik potentsiaal võimaldab. Märgid - need ruudud ja kolmnurgad ja kerad pildi kyljel on traditsioonilised kundalini
meditatsiooniobjektid ja tähistavad peamisi tshakraid inimese kehas. Mediteerida võib nii sõnade kui kujundite abil, nende
geomeetrikute visualiseerimise abil on võimalik oma energiakeskusi puhastada ja elus hoida ka ahistavates tingimustes.
K.N: Tiibeti mungad päästavad meie lapse eesti küünilisest keskkonnast, annavad talle omal maal töö ( elutöö ) ja ühiskondliku
staatuse ? Sellega võiks isegi arvestada, kuid ainult siis kui meil õnnestub temaga kaasa emigreeruda. On fakt, et paigalejäädes
saab kõrgendatud tunnetusega inimesel sellises kohalikus eesti materialismis raske olema. On olemas küll võimalus, et ajad ja
inimesed paranevad. Rääkides meditatsioonist, siis arvan, et see kontsept peaks olema tulevikus kõigile enesestmõistetav. Igal
inimesel võiks olla selline sügavam praktiline kogemus kus saavutatakse vahetu kontakt kehateadvusega. Igasugune rangem
distsipliin kui kohustus on vale, piisab vaid teadmisest, et see on võimalik. Põhimõtteliselt, kui mõtlemine tasakaalus, siis polegi
vaja mediteerida. Kuid meditatsiooni alahinnata - seda teevad mingid ülimad võhikud või ratsionalistid. Näiteks, mitte keegi ei
kahtleks meditatsiooni sobilikusest Dalai Laama puhul, kuid siin, eestis, siin võib meil tekkida probleeme.
T.R: Kujustamise mõistega sain teoorias tuttavaks eelkõige Masingu raamatutest. Budism sobib küll siia kultuuri.. kuigi
stamplikult kuuluks nagu kõik õigused ja viimane sõna selles suhtes olemasolevatele ( kohalikele ) autoriteetidele või
konformistidele, nagu muuseumis. Budism on piisav selgitus enamusele meie tegudele.
K.N: Aga mida tähendab töö pealkiri, kus soovitatakse mediteerida ja siis koju minna ? Meenutab veidi kodumaist hoiatusfilmi
"Inimesed Sõdurisinelis" - "poisid tulge üle, saate kõhud täis ja jõuluks koju" - selliseid okupatsioonivastaseid sloganeid nagu:
"americans go home!" jne. Tiibeti vabadust ja ajalugu arvestades on kõik muidugi loogiline - Dalai Laama eksiiliküsimus on
kestev ja näib, et lahendust niipea ei tule. Väidad sa selle tööga, et meditatsioon on tähtsam kõigist ületamatutest välis-
probleemidest ? Hiljuti nägime mingist reisisaatest, et Sri Lankas tegutsevad organiseerunud buda mungad, kes toetavad
kohaliku elu "paremaksloomisel" vägivalda. Oled sa märganud, et budistlikud väärtused ja religioon üldisemalt eesrinnas oma
surmafilosoofia ja käsitlusega oleks eestis eluküsimuseks saanud ? Ja kui on, siis miks kaasneb sellega see pidev sõjaolukord ?
Mida inimesed kaitsevad, kui kõigi lõpp on nagunii ühtviisi ettemääratud. Võiks ju arvestada erinevate maailmakäsitluste ja
keeltega ning püüda leida ühist keelt. Seetõttu, see "jõuluks koju" lubadus on jäänud filmi esmanägemisest ehk lapsepõlvest
peale kummitama. Tänapäeval nagu ei oskaks võib-olla enam nii lihtsalt keelduda. Usaldus on suurem ja hirm väiksem kui
varasematel aegadel.
T.R: Go home - kodu see on tasakaalu koht, koht kus reaalsus ei ole võitlevateks polaarsusteks jagunenud - vot sinna tulekski
inimesi saata. :) Oi, ma vist jätan nii jõhkardi mulje juba ?.. Keegi PunaMust küsis et kas budist võib olla anarhist ning vastati et
"milleks oleks see talle vajalik?", budistid olid varasemal ajal üleüldse agressorid. Ungerni peeti aga raevuka sõjabudda (?)
taaskehastuseks. Hiljuti nägin T-särki kirjaga "Hodorkovski go home !", kes paikneb humanitaaride tuntud lemmikmõistatuse
"Kes on tegelikult vaba.. ?" reaalsuses. Samas muidugi võib keegi ka soovitada ta advokaadil pigem ainult vaikselt palvetada
kui võidelda, ilmselt soovitataksegi.
K.N: Putin soovitab... Muidugi peaks tegelikult palvetama ja mediteerima, mitte nõudma oma õigusi... Võib-olla hoopis tegema
tagasihoidlikult isiklikku tööd ja näitama vägivallatsejatele ja võimuritele niiviisi eeskuju. Neis ju tekitaks selline meelekindel
eeskuju ning alternatiiv kaastunnet ja tingimusteta armastust. Ostaksid meilt palju maale, nende tegeliku omahinnaga. Mulle
näib, et taoline meetod kunsti hindamisel ja ostmisel on määrav.
"Impossible to Exploit o La La Absurdista" ( "Võimatu ekspluateerida absurdi-inimest" )
K.N: Liht- ja argiinimesed võivad seda proovida ( ekspluateerida kedagi ), kuid pikem eluperspektiiv näitab, et taolised katsed
võõra kohta on liiga "subjektiivsed", e. ei arvesta teise inimesega. Üleüldisest manipuleerimisest pimestatud kultuur muidugi
naudib põhiliselt oma töö vilju... Nüüd, mida aga rääkida endast kõrgemate ja tugevamate ning parematel positsioonidel asuvate
jõudude-organisatsioonidega manipuleerimisest ? Maal põhineb jaapani rezissööri Shuji Terayama 1971 a. radikaalsele filmile
"Emperor Tomato Ketchup", kus lapsed teostavad revolutsiooni ja haaravad linnas võimu.
T.R: Ekspluateerivad inimesed ja neid ekspluateerivad võimalikud ettekirjeldused, muinasjutud ja kinnisideed, yhised ette-
kujutlused tingituna hirmust, isiklik puudulik elujõud.
Aga mu pilt on toetusavaldus kõigile piinatuile puhastele sydametele keda pole õnnestunud korrumpeerida. See on töö
mida tuleks veel 10 tykki maalida. Vt. ka Almodovar, Kitano, Miike, Shapiro, Herzog jpt. kaasaegsed.
K.N: Ekspluateerida võib ka "liigne" elujõud, hurraa-mentaliteet, mis tormab üle erinevatel elualadel tegutsevate inimeste.
Ma arvan, põhiline probleem on selles, et suur osa kultuurikriitikast viiakse ellu läbi alanduse. Mida isiklikum alandus seda
tõhusam. Inimestesse suhtutakse nagu ühiskondlikku varasse. Kõik ainult väheharitud rahva teenimise ja meelelahutuse
nimel. Et oleks vähem pingeid ja probleeme. Nagu nt. Teet Veispaku meie näitust kajastav artikkel: "Jumala poeg ja heitlikud
otsingud", kus ta väidab, et meie kunst teeb teda nõutuks. Artiklist loeb välja olulised ühiskondlikud ning jälle, ajaloolised
alarmid, millele võiks minuarust vabalt vastata väljavõttega Shuji Terayama filmi kohta kirjutatuga ( Imdb.com ):
( "Far from offensive, "Emperor Tomato Ketchup" uses the canvas of the moving image to explore political ( anarchist movements ),
social issues, and sexual issues but at no point are the scenes intended for sexual stimulation. In fact the scenes which contain
nudity do include a mature woman and young teenage boy, but what take place is not actual sex but more a nudist / naturalist
depiction of humanity and playfulness. This film is not a depiction of reality but rather, befitting an avant garde film, the creation
of another world where extremes and strangeness exist to point out issues in own reality. Without experimental film there is no
new film." )
Võib ette arvata, mida Veispak 1971-sel aastal Terayama filmist kokku oleks keevitanud.
T.R: Ja jah, paljud ootasid näitusest mitte maale vaid poliitilise politsei haarangut Sinule või siis vähemalt mingitki naudingu
katarsist iseenestele. Öäkk ! Viigu end kurssi meie loominguga tervikuna ja õppigu kõnelema.. kriitikameel on liiga sageli
kantud lihtsalt võimulembest tädimentaliteedist. Aeg on seni näidanud et kunstiteoreetikute professionaalne tase on arglik
ja ebapiisav mistahes suhtumise juures. Mul on kahju.
K.N: Me nagu võitlemegi kriitiliste individualistide positsioonilt mille mõte seisneb selles, et vastavasisulist eeskuju kohalikust
kultuuriajaloost pole võtta. Loodangi, et meiepoolne kogemus jõuab kunagi tõeliselt elavate inimeste ja kunstnike kasutusse.
Sest kes on siin siis need aktiivsemad kunstirühmitused ja radikaalid ? Keda nad "söövad" ( inimene on see, keda ta sööb ),
milliseid kunstitrende järgivad ? Kuidas saaksime nende kasutuses olevate võtetega ennast nähtavaks teha - näen ju, et
enamus koostöökatsetest on vastaspoolelt ette välistatud. Kunstnike Liitu ei õnnestunud meil samuti saada. Kui mõelda, milliseid
kunstnikke aegade jooksul vastu on võetud, siis jääb üle vaid imestada. Paljud ütlevad, et "see kõik" ei oma tähtsust, kuid mis
siis omab !? Loomulikult olen ma lõppkokkuvõttes selle riigi ja tema kultuuriinstitutsioonide vastu. Ühendada tuleks alasti
perfomansikunstnikud ja esinduslikud ning traditsiooniliselt akadeemilised kujutavkunstnikud. Muidu jäädaksegi rääkima
igavesest koledusest, mis peaks tasakaalustama lollide ilu vms. Selline vastandumine kui alternatiiv võib küll tuua omal
kitsamal alal edu, kuid ei tekita rahva seas mõistmist ega üksmeelt. Kuhu jääb armastus ja tolerants lihtinimeste suhtes !?
Täna vaatasime Jean Eustache 1973 a. filmi "The Mother And The Whore". Kui T.Veispak prantsuse keelt oskab, siis vaadaku
seda youtube'i lõiku. Las avardab enda seksuaalset silmaringi.
T.R: KL käitus ebaproffessionaalselt. Meil ei lubatud oma libiidot sinna paigutada.
K.N: Kunstnike Liidul ei õnnestu absurdiinimesi ära kasutada. NB! See absurd ei avaldu muidugi väljapääsmatute olukordade
humoorikas lahendamises, vaid maksimaalses teadlikkuses, milleks võimulolijad võimelised on ja mida heameelega teeksid.
Absurdiinimene tähendab minuarust teadlikkust. Nii ei saagi kedagi ära kasutada, kuna vastaspool on sellest juba ette
informeeritud. Siin väljendubki taolise inimese tundlikkus. Peab tundma inimpsühholoogiat antud ajakontekstis, et taolisi
võimalusi läbi näha.
"Sex or Death" ( "Love or death" )
K.N: Seks või surm. Valiku küsimus... Mõlemad valikud on piisavalt atraktiivsed ja närvesöövad. Annab vaatajale võimaluse
oma isiklikus elus "kaasa tunda", või mõelda ümber oma prioriteedid ( nali :) ). Pealkirja täpse sõnastuse põhjal arvatavasti
paljusid inspireeriv töö.
T.R: Sa alguses mainid et hakkad kirjeldama isiklikke tundeid, aga ma neid eriti ei näe. Sa vaatled aga kus Sa oled ?.. :)
Antud teemat soovin veel ja veel edasi töödata :)) Tegelikult sai visuaal kole klassikaline aga teema on, algselt ja ka nyyd,
ise jubedalt naljakas kokkuvõte ellujäämisvõimalusest yhiskonnas. Seksi pidi algselt allegooriana mõistma. Yhesõnaga kas
seks või surm. Väga paaniline kysimus, kui see yleyldse tekib.. Inimesed yldiselt alateadlikult väldivad selliseid situatsioone,
eriti kui neil on hea lastetuba olnud. Kõik kulgeb ilma traumadeta, kysimust ei tekigi. See töö esitleb inimese ja yhiskonna
sisulist yhtsust - see mida ja kuidas kõne ja keel määrab yhe kohta kehtib ka teisele.
K.N: Arvestan võimalusega, et tekst on avalik ja seda loevad ka teised. Ja neid maale vaatavad ka teised. Ma ei saa päris
avalikult ja otse öelda, mida ma iga töö juures "tunnen". Nii võib nuga saada, klannikultuslikus kultuuriruumis nagu me elame.
Pealegi, keda huvitab see, mida meie konkreetselt tunneme. Teisest küljest ennetan ma taolise külma vaatluse läbi ka neid,
kes "pärast meid" meist kirjutavad. Ma ei kavatse olla mingite tuleviku ajaloolaste järjekordne arhiveeritud vaimuvara. Ma
soovin ise anda endale ja oma lähedastele tähenduse, eriti olukorras kus keegi seda sinu eest piisavalt adekvaatselt ei tee.
On ju võimalus, kasvõi kunstikriitikutel, kuid nad ei kasuta seda.
Aga kus siin, seksile kalduvas kultuuris, avaldub see inimese ja ühiskonna ühtsus läbi jagatava keelekultuuri ? Tähendab,
kui "seks või surm" asendab "armastus või surm" küsimuse, siis tekkiv eksistentsiaalne ebakõla, kas see tekib vaid mitte-
mõistmisest, räägitavasse keelde sissekodeeritud suhteprobleemist ? Millisest ühtsusest sa räägid ? Ma saan aru, et su maal
ei räägi konkreetselt kellegi kahe inimese seksi ja armastuse suhtest, pigem võib-olla hoopis kellegist kolmandast, ma ei tea,
kasvõi hulgast, kes seda kõrvalt vaatavad. Või vaatavad harjumusest kuna muud nende jaoks kui seks ei eksisteeri, seetõttu
vaatavad igat nähtust, isegi kui see ei vasta seksi tingimustele, ikkagi läbi seksuaalakti prisma. Või siis on seks vaatamata
kõigile ühiskondlikele vastuväidetele keelatud, või lubatud aga surma hinnaga ? Millisele tähelepanekule sa maaliga osutad ?
T.R: Osutan tähelepanu igapäevasele survele igale indiviidile - vanduda truudust määratud mudelitele või allutada ise.
Seadus on selline, superego "mitteprobleem".. mida iganes. Adutav kõige selgemalt eksistentsiaalses üksinduses. Võimalus
üheks suureks, kas iseenese või kollektiivse identiteedi, reetmiseks. Küllap iseenesest love või sex või death on tänapäeval
defineeritav kui lingvistiline pseudoprobleem ning mina ei ole selle prohvet. Mul on vaid väga igav kui ma näen olemasolevaid
valikuvõimalusi, ma maalin nad et kellelgil veel tuleks pähe reaalselt ja teoreetiliselt kehtestada teistsuguseid võimalusi eluks.
Tegelen mentaal-kitsh probleemide lahendamisega.
K.N: Sa ütled, et eestis üksindus on tabuteema, millele ehitatakse asendussüsteeme, kultuursust, sõbralikkust, armastust,
kollektiivset ühtekuuluvustunnet, et varjata ja kaitsta oma üksindust - samas olles rahvuslikult väga olemuslik. Vähe inimesi,
vähe suhtlust. Raske on siin leida seda vähestki hulka intellektuaale, kellega üksindust asendada. Puuduvad tingimused
taoliseks intellektuaalsuseks nagu mina seda ette kujutan.
T.R: Jep, mõtle milline reaalne power kujuneks kui kõik manifesteeriksid ning materialiseeriksid oma üksindust, elaksid seda
ja ehitaksid suureks. See oleks tõeline poeesia ning elujaatus. Seni jäävad igavesti juhuslikeks mõttetusteks ja heausklikke
ootama need asiste inimeste õhkamised peale mõne stepihundi või castaneda läbi lugemist.
K.N: Sotsialiseerumine on suurim üksilduse elluviimise vorme. Ma arvan, et kogu see äratõukumine pidevasse avalikkusesse
ongi igasuguse keskpärasuse tagajärg. Aga ma saan aru, et sa ei räägi sotsiaalsest üksindusest, sellest et pole kellegagi
suhelda ja ühiseid huve jagada - puudus, mis on põhimõtteliselt igasuguse sotsialiseerumise ja koostöö algatajaks. Üks
põhjuseid miks üksindus vajalik võib olla see, et raske elu teeb kokkuhoidlikuks. On soov minimiseerida ebavajalikud
kogemused, kohtumised mingite tundmatute inimestega jne. Ühesõnaga soov selle kõige pealt jõudu kokku hoida. Enda
eluõiguse eest võidelda tasub puhtalt tekkiva distantsi pärast. Tekitad endale vaba ruumi ja mõtestad ning põhjendad selle
ära: "Soovin üksindust ja rahu ning näen, et ühiskond on läbinisti üksildane." :)
_ _ _
T.R: Minu kysimused Karlile ( alustan lyhikeste ja konkreetsete kysimustega, loodan et edasi kujuneb huvitav vestlus.
Aga alustan niisiis lyhidalt ja ebapiisavalt ):
"The Laughing Man - Kongo Müller"
T.R: Maalil on kujutatud topelt portree sõjaväelasest kes ei ole illegaal kuid on negatiivne kangelane. Kahe peaga sõdur naerab,
milleks on seda vaja vaadata ?
K.N: ( Siegfried Müller - Walter Heynowski ja Gerhard Scheumann'i 1966 a. dokfilmi peakangelane.
"Famous documentary with very simple dramaturgy: an interview with commando leader, major and mercenary Siegfried Müller
face to face. He speaks quite freely. A murderer on vacation, at the zenith of his life. In front of camera Congo Müller, a fascist,
laughing with his adopted son: a bottle of Pernod." )
Tuvastamisel on fashism. Iga heatahtlik pahatahtliku ühiskonna peegeldus võib osutuda pikema aja jooksul fashismiks.
Kongo Müller väidab intervjuus, et kaitseb Aafrikas oma sõjaväega vaid lääne kristlikke väärtusi. Ja naerab usaldavalt - väga
kultuurne indeed. Kõik eesti meelelahutajad ja komödiandid võiksid seda dokfilmi vaadata ja Müllerilt õppust võtta - kuidas
riiki ja tema kaitsemehhanismi truult teenida ja oma tihti rikutud mõtlemist ka praktikas ausalt ellu viia. Nägin dokfilmi Kunsti-
akadeemia lõpus, kas 1999 a. või varem. Põhjus miks fashisti nägu on fookusest väljas seisneb selles, et esinduslik tegelane
räägib võimupositsioonilt ja jääb tabamatuks. Viimast kinnitab ka fakt, et ta on endiselt elus - ( http://kongo-mueller.de/ *).
Samuti on tal loodud oma isiklik pseudomaailm - "The Free Republic of Laputa". Kujutan ette, et sellises pseudomaailmas saab
üsna karistamatult maid jagada ja inimeludega mängida - jätkata kunagist sündmusterikast militaarelu. Samas puudub mul
piisav informatsioon...
T.R: Olen pidanud fashismi alustaladeks tähendusi tarbivaid avalikkuses üksmeelselt vaikivaid või ennast kordavaid inimesi.
Siin sa arendad teemat minu jaoks ja mainid rahvalikku aktivismi ehk meelelahutust ja komödiantlust. Riik on nii raske
kontseptsioon et puht füüsikareeglite järgi see loob ja komplekteerib oma meeskonna pea automaatselt. Nali näib olevat
väljapääs paljudele väljapääsmatutele oludele. Leiad sa et on võimalik muuta selliseid fataalseid nähtusi. Parandada kollektiivset
yhisosa milleks, nagu mulle tundub on hirm ? Kongo Müller kehastab yhes isikus sellist samaaegset hirmu reaali ja tsiviliseerituse
ja kultuursuse kombestiku kompotti täpselt.
K.N: Õige tähelepanek, seal on tõesti kompott - Mülleri kujuga avaldub segu ülimast meeldivusest, küüniliselt sadistlikust
huumorist ja reaalselt toimepandud kuritegudest, mille asetleidmise fakte ta ignoreerib. Taoline huumor on sellisel juhul
eriti võigas, mida esinduslikumalt seda presenteeritakse. Ilmselgelt said taolise jäädvustusega hakkama Ida-Saksa riigitellimusi
täitev rezissööripaar, kes lähtusid kommunismimeelsusele sarnasest läänevastasusest. Nende tehtud filmide väärtus ja sõja-
kuritegusid paljastav hoiak ei erine ka kaasaegsetest suundadest valdavalt poliitilises dokumentalistikas. Küsimused kultuurist,
vaimsusest ja sügavamast psühholoogilisest analüüsist on tõesti vist käibelt ära langenud. Jääb üle vaid karistamatute massi-
mõrvarite portreteerimine. Veel, seoses kaasaegse väikekodanliku fashismiga, tsiteerides John Lydonit: "Rahvast tõmbab see
mida ta ei saa". Igasugune äärmuslik, kõrgendatud tundeid - armastust ja vihkamist - tekitav nähtus on külgetõmbav ja
kättesaamatu. Huumorimeel tekitab armastust ja fashism ärgitab mõtlema, uusi ellujäämisvõtteid ja maailmapilte looma.
T.R: Taoliselt äärmuslikke tegelasi armastab ka Werner Herzog, kelle tööd on erilise füüsilise pühendumuse ning vaimse
elegantsi ja ekspresiivsusega ülemaailmsed klatshijutud, mis tekitavad olukorra mõne eksistentsiaalse vastuolulise tõsiasja
nägemiseks. Ise ta nimetab oma materjali "ekstaatiliseks tõeks". Midagi sarnast, kuid mitte helget, avaldab Kongo Müller.
Ka tema lugu on nö. "mõttemasin", vahend vaataja enese teadvusesse ?
K.N: Huvitav jah, mulle absoluutselt ei paku pinget ajalugu, mingid militaarsed sündmused, kes kellega sõdis või mitte.
Oluline on siiski see, mis toimub nüüd, tänapäeval meie tänavatel meie tuttavate ja lähedastega. Rääkida tuleks sellest
millised käitumisnormid siin kohapeal on välja kujunenud ja miks lastakse neil segamatult toimida. Eriti huvitavad mind
inimesed, need avaliku elu tegelased kelle välimusest ega kõnest ei loe välja, et tegemist oleks eriti elukogenud tegelastega.
Vaatan neid suure imestusega ja mõtlen kui heades tingimustes ning oludes inimesed elavad. Selles suhtes sümpatiseerib
mulle ka see Müller igal juhul, vähemalt jätab ta dokfilmis mulje et mõtetes on ta oma totaalsetest vigadest teadlik ja ei salga
neid enda eest. Seda aga kindlasti õpetas talle kogu see sadism, mida ta juba ellu oli suutnud viia. Aga üldiselt on taoline
eneseteadlik omadus vist kõigil militaristidel, kes kordki kellegi hukkamises või selle pealtnägemises on osalenud.
"Daibosatsu Pass"
T.R: Võrreldes eelmise tööga on siin kujutatu ebareaalne, filmist ylevõetud tegelane - võitleja ?
K.N: Põhineb Kihachi Okamoto 1966 a. destruktiivsele samuraifilmile "The Sword of Doom". Märksõnadeks võib nimetada
indiviid versus klassiühiskond vahelist võitlust. Filmi on kirjeldatud väga erinevalt, Imdb saidilt lugesin välja sotsiopaatia
diagnoosi. Lugesin selle termini kohta lähemalt ka Wikipediast. - vastuseks sain "Antisocial personality disorder". Antud
meditsiinilist leksikat ja analüüsi võtsid sa kokku sõnadega, et tegemist on lihtsalt inimesega, kes on oma elu peremees
ja ei allu ega kuuletu ühiskonnas kehtestatud normidele ja seadustele. :)
Pidasin vajalikuks selline olukord praegu maalina välja tuua. Filmis "laastatakse" ühe eriti distsiplineeritud ( kultuurse?) ja
äärmuslikult põhimõttekindla tegelase psüühika. Tegemist oleks justkui eriti rafineeritud ja julma ning halastamatu inimese
kui nähtusega. Kuid ta pole seal ainus omataoline, teiste tegelaste puhul avalduvad need samad omadused lihtsalt teisel,
võib-olla palju mõõdukamal ja kultuursemal moel. Filmi lõpus mõraneb negatiivse kangelase maailm lõplikult ja ta alustab
metafüüsilist võitlust seintele varju heitvate ohvrite kujutistega ( tegelane langeb oma karma võrku - karma põleb ? ). Järgneb
reaalne ning verine võitlus kogu omaenese klanni vastu ( metafüüsiline pool võitluses tegelikult jätkub ). See on vist üks
esimestest stopp-kaadriga lõppevatest filmidest, mida kinoajaloost tean. Võtsingi ühe kaadri-hetke sellest võitlusest,
valukrambis peategelase surmaheitlusest - ta peab oma "töö käigus" ( tapatöös ) kannatama, sest tema vastased ei ole
tasemel ega suuda teda peatada, ainult haavavad korduvalt... Hukatus seisneb selles, et ta on ette hävingule määratud,
vastaseid on liiga palju. Teda suudab peatada vaid pikemaajaline anonüümne ja näotu koostöö. Kõige paremini muidugi
aga Toshiro Mifune mängitud tegelane konkreetselt, kes suunab sündmuste käiku eemalt ja pakub äraneetud peategelasele
filmi finaali eel samaväärseid vaatemänge. "Ajalugu kordub" farsina, loomulikult, ja peategelane viib sarnase eeskujuliku
õppetunni oma äärmusliku, reaalsuse piirini ehk enda ja teiste "omasuguste" julmuritest klannikaaslaste hävinguni. Ta naerab
võitluse pausihetkedel deemonlikult ega näita üles meeleparandust.
T.R: See on huvitav, et ühiskonna seadused, normid ja kirjutamata reeglid, ka üldinimlikud humanistlikud väärtused
moodustavad kompoti, mida nimetatakse "superegoks" ja omistuvad inimesele sisemise kriitiku ja valitsejana. See tegelane
suhtub aga superegosse ülimuslikult ( superego on praktiliselt kõigil inimestel ühine ). Tegelane aitab seal ka teistel oma
põhimõtteid ellu viia. Mitmel korral arenevad, tema jaoks juhuslikud, sündmused nii et avalduvad teiste fundamentaalsed
tõekspidamised ning selgub nende religioosselt ennastohverdav surmaigatsus. Tegelane on samurai ja tegutseb, fatalistlikud
teod käivitavad sündmustejadad, mis moodustavad ettekirjutamata kuid loogilise sõltuvusahela. Moraliseerida võib et nad
juhivad peategelase hinge ja elu kuid see vist pole kõige olulisem su maali juures. Oluline tuleb välja lõpustseenis, võitluses
lõputu hulga anonüümsete tegelastega, keeldub ta suremast. Tüüp reaalselt armastab elu. Absurd ? Ei, kuid paradoks pealis-
kaudsele vaatlejale kyll. Kui on armastus siis miks on konfrontatsioon, julmus peategelases, sekkumine kõrvaltegelaste
eludesse ? Jaapani kultuurist leiab järjest taolisi sügavaid inimkirjeldusi, analüütilisust - millele see põhineb ? Huvitav oleks
teada kas ka eesti kultuuris leiab sarnaselt põhjapanevat tingimusteta armastust ning huvi inimese vastu. On kindlasti.
K.N: See peategelane sekkub teiste ellu alates esimesest stseenist kus vana mees Daibosatsu mäel palvekohas Buda kuju ees
kõvahäälselt oma surma palub, selleks, et tema lapselaps ( noor naine ) kergemini elus hakkama saaks. Samurai kuuleb seda
pealt ja ütleb, et vanamees selja pööraks ning tapab ta pikema viivituseta. Kogu loo moraalset süütust ja hingepuhtust kehastava
lapselapse tee kohtub oma vanaisa tapjaga taas filmi lõpul, enne võitluslikku finaali kui jääb vahele klanni poolt organiseeritava
mõrvaplaani pealtkuulmisega. Hetkel kui samuraiga ühte ruumi vangistatud naine hukkunud vanaisa meenutab, käivitub pea-
tegelase enesetapjalik lahing. Vaim avaneb ja ta teab ootamatult, mida peab tegema - hävitama. Vaatemäng on väga kunsti-
pärane. Ta käitub nagu surmajumal ja karma täidesaatja, võttes samas enda vastutada ka oma isiklikud kuriteod. Point aga
on selles, et tegelikult on kõik jumalused - kõik määravad ära teiste ja enda surma. Tuleb välja, et isegi see pealtnäha süütu
tüdruk, kes oma hirmusegaste nägemustega kummitustest lõhub ühe distsiplineerituma tegelase viimase meelemõistuse.
Tegelikult meenutab see julm ja halastamatu samuraikarakter mulle enda ema. Seetõttu ka mõistan taolist julmust ja tean
kuidas see tekib. Surnud inimesed armastavadki tingimusteta. Ja Jaapanis, kus toimus II Maailmasõja laastavam tuumarünnak
polnudki enam kellegi, peale inimese enda vastu enam sõdida - kogu huvi oligi koondunud inimese ja tema elutahte järgi.
Sa väitsid seda ise 90-ndate lõpus, et Kurosawa sarnaseid jõulisi filme saab teha vaid rezissöör, kes on pärit sõjas kaotanud riigist.
T.R: Hiljuti meenus üks Greenaway dialoog, kus Kokk peab kirjeldama sündmusi asjaosaliste elust neile enestele. Kui filmi
esmakordselt nägin jäi just see süzett küsimusena painama. Mingi aja pärast jõudsin tollal järeldusele et asi on mõtlemises,
kui võrdlemises.. Et võrrelda peab olema vähemalt "kaks", naine ja armuke olid armastajatena "üks" ning võrdlust e. kirjeldust
ei toimunud. Elu aga vajab teksti et reaalseks muutuda. Iga inimene vajab enesekirjeldust, teoreetilist koopiat või teisikut - lugu
ehk müüti. Ilma müüdita ei ole inimest. Müüte võib valida või luua, neid omistatakse teistele ja see võib olla vastik. On halb
kui kaks kirjeldust ei klapi omavahel, ebasobivad ja puudulikud kirjeldused rikuvad inimese elu fataalselt. Mis määrab indiviidi
reaalsuse - kollektiivsed müüdid on nagu nui rahvast mängiva võbeleva anonüümse lihamassi käes; liha võbeleb, kõduneb,
asendub, lood on endised. Õnnetu liha nagu Baconil. Mis oleks edasi toimunud kui Kokk oleks rääkinud midagi nähtu eba-
sobivusest, oleks hinnanud paari inetuks, lubamatuks, naeruväärseks, ebaterveks. Rääkinud midagi klassikalistest kompleksidest
või tragöödiatest. Komöödiatest. Ta kirjeldas armunute lugu lihtsalt üks ühele, ilma pseudosümboolikata. Kui mitte arvestada
kõnelevat peni.
Julmus tekib kas armastuse või tõe puudusest ning sellist suhtumist võib leida tragöödiate sünni juures kilodena. "Daibosatsu
Pass" on midagi uut siinsele diagnostikale.
K.N: Tõe puudus võib aga olla ka mõistuse puudus... Teen järelduse, et kirjeldajast Kokk ongi see osavõtmatu kannibal ja
kulinaar, kes vabatahtlikele kuulajatele nende õnnetu ja traagiliselt lõppeva loo ilusasti lahti seletab. Paneerib inimliha
sadistidest kambale ja selle pealikule.
Aga mis on tõde ? - See on kui inimene on kindel, et tema valitud tee on õige ( kõigist võimalikest kõige kahjutum ). Kokk
on siin tõesti ainuke, kes kõik enda jaoks õieti teeb - ei võta osa teiste tegelaste vahel jagatavast vägivallast ja süüst. Taolised
inimesed kui jutustajad ning igavesed vaatlejad ongi väga meeldivad. St. nad serveerivad meile erinevaid õpetlikke lugusid, mis
oleksid söödavad ja toitvad... Oled sa kunagi nii mõelnud ?
"Luule Viilma"
T.R: Luule Viilmad kujutad noorena, miks ?
K.N: ( Luule Viilma - "Ellujäämise Õpetus" raamatuseeria autor, 2002 a. autoavariis hukkunud "salateaduste" arst. )
See on traagika "elamata jäänud elust". Aga elamata jäänud elu on minujaoks igasugune "vägivaldne surm". Ta kirjutas parimad
ja olulisemad raamatud, mida olen lugenud. Nende teadmistega oleks ta võinud elada väga tasakaalukat elu. Ma ei tea, võib-olla
Eestis on toimunud avalikkusele mitteteadaolevaid vestlusringe, näiteks kultuurivaldkonnas - küsitud küsimust, millest selline
traagiline lõpp, kuid ma pole kuulnud. Kui meie saime teada avariist, sõitsime linnast välja ühte meie jaoks väga olulisse
hingestatud kohta, rääkisime õhtutundideni ja jõime viskit. See on meie viis avaldada kaastunnet ja mälestada suurvaime.
Kirjutasin ta ka enda lühiromaani "Lihtne Aeg" (1997-2000), juba sealt on näha, et usaldan talle ühe mütoloogilistest rollidest.
Tema nimi raamatus on Ade Rada.
T.R: Tean Viilma elutööd ning esimese hoobina nägin kujutatus abstraktselt inimese totaalset potensiaali. Taoline portree võib
vanemat vaatajat isiklikult ärritada või soolasambaks muuta. Öeldakse et kujutis ei ole päris aga ometi vihastab paljusid ka
punane värv portree taustal, kas tunnetuslik inertsus ja staatika.. sümboolne on reaalne ? Miks ? See küsimus haakub ka
Viilmaa elutöö teemaga sisuliselt. Ta lõi loogilise süstemaatilise ülevaate põhjuslikest seostest ellujäämise ning mentaalsete,
sh. semantiliste kategooriate vahel. Sarnase teemaga on tegelenud mitmed mõtlejad alates Sokratesest.. viimati kiideti Sontagi
( Susan Sontag. Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid. Tallinn 2002: Varrak ). Mulle näib et Viilmaa on oma suhtumises
teemasse vabam, olles professionaal ja pidevas kontaktis inimeste ehk siis patsientidega, teda ei seo teatud intellektuaali
kultuuriline kohustus, või kontekst, vaatlejapositsioonile. Viilmaad iseloomustab armastus rahva vastu. On see oluline ?
K.N: Punane värv on vere värv. Meie keha on seda värvi täis. Paljudele meenutab Nõukogude Liidu aegu. Tekivad negatiivsed
allusioonid - lõikad noaga kätte, kommunism jookseb välja..., kohutav. Praegu meenus mingi prantsuse multikas, mida
80-ndatel Soome tv-st näidati. Seal olid tegelasteks verelibled, rakud jne. Seiklesid mööda "kehaõõnsusi" ja lahendasid
füsioloogilisi probleeme, umbes nagu Muumioru Lood vms. Ühesõnaga, teatud mentaal-füüsilisi seoseid on tutvustatud juba
lastefilmides. Viilma muidugi ehitab üles terve komplitseeritud süsteemi, kus igal ainel ja nähtusel on oma konkreetne täpselt
sõnastatav mõte ja tähendus. Väärib teadlastepoolset huvi. Viimases OP-is räägiti Von Krahli uuest etendusest "Õnne Valem",
mis tugineb Hawkingi raamatule. Välja toodi idee, et inimene võib tõesti olla kõige keskpunkt, ehk universum on loodud tema
jaoks ja järgi. Millal tehakse radikaalne lavastus Viilmast ? Siis kui olemasoleva nähtava kultuuri rahalised toetajad samuti tema
tasemele arenevad ? Mul on kahtlus, et see aeg niipea ei tule. Liiga palju ettevõtteid sõltuvad vana maailma seaduspärasustest.
Seetõttu on taolisest, puht ärilisest ja majanduslikust vastuseisust kasvanud välja maksimaalsel hulgal pseudoväärtusi - keelt
ja kultuuri. Nagu oled ise varem öelnud: "nii nagu inimene, nii ka riik - samasugust sõnavara saab kasutada mõlema puhul".
Ja ongi palju inimesi, ja ongi riik, mille nad kollektiivselt moodustavad. Ning soovivadki kõik viia oma isiklikud "atribuudid"
sinna, järgmisesse ellu. Kahjuks pole see võimalik. See kõik mõttetult ülearune ja kasutu, mida nad teadlikult pidevalt juurde
toodavad - see kõik hävib. Meie sinuga aga asume sellel riiklikul bisnes-areenil väga tagasihoidlikul, kui mitte olematul
positsioonil. Seetõttu püütakse meid ka hävitada sümboolselt, kõnetades läbi erinevate muinasjutuliste metafooride. Aeg
näitab, mis on kõige selle ülevõimendatud vaenulikkuse taga, lisaks sotsiaalsele ning "puhtinimlikule" võimuvõitlusele.
Võib-olla 50 a. pärast leiame enda eest teistsugused inimesed, teistsuguste seadustega. Siis kui kõik mõttetu ja väheväärtuslik
ennast maksimaalselt teostada on saanud. Ideaalses versioonis oleks selleks uueks ühiskonnasüsteemiks Anarhism. Selliste
"esoteeriliste" teemadega nagu meie oleme seotud, mõistavad ja praktiseerivad praegu muidugi vähesed.
"Son of God"
T.R: Limonovi poja nimeks on Bogdan - su maalil on ( juhuslikult ? ) täpne pealkiri, miks ?
K.N: Sellega ma ei arvestanud, ei teadnud lapse nime. Jumala "nimevalikul" ( s.t. Limonov ) lähtusin sellest, et tegemist on
radikaali ja seega autoriteediga. Tõsiseltvõetavaid radikaale ja intellektuaalseid, võitlejatüüpi ning lõpuniminevaid suurvaime
aga tänapäeval enam ei eksisteeri ja kui eksisteeribki siis vaikitakse nad maha, kuulutatakse vähemuseks, hulluks ( mida
iganes ), nii et nad peavad oma õiguste ja ideede kaitseks looma terveid parteisid ning liitma sellega sadu-tuhandeid kaasa-
mõtlejaid oma maa elavamast kultuurikihist. Ma pidasin Limonovi lapse sündi samuti radikaalseks sündmuseks, enda lapsest
rääkimata. Väike puhkehetk, mil teda ei arreteerita, ega panda vangi. See teema ( natsionaalbolshevikud ) ei ole ennast
ammendanud. Enne kukub Eesti riik-valitsus, ma ei tea, maailma saabub kliimakatastroof, aga nemad jäävad. Neil on tugevam
positsioon, üksmeel ja sisuline potentsiaal kui näiteks eesti kunstil. Mingi Veispaki hädaldamine täiskasvanuea 16 aastani
laskmisest pole mingi vastuargument, pigem mingeid eesti kramplikke pereväärtusi kõigutav moment. Võiks ka öelda, et
Veispak teenib taoliste "vahemärkustega" kohalikku keskklassi ja väikekodanlaste huve ning hüvesid. Järjekordne tüüpiline
eesti ajakirjanduse ja meedia hoiatav "poliitiline korrektsus". Eesmärk on lihtne - meie kunstiprojekt ja tegevus siin maha
tõmmata. Ainult, et seda teostama saadetakse kõigi võimalike hulgast vaid üks, keskealine onu. Taolised kriitikud võiksid
aru saada, et mida tugevam on nende ametialane ebakompetentsus, seda tugevam on minu nö. "kunstiväline" vastus. Lisaks
Veispaki hurjutustele, rääkis ka praegune KKK juht Johannes Saar eelmise näituse kohta:
( "Mida suuremas ulatuses on kunstnik oma esteetilised aktsiad poliitiliste vastu vahetanud, seda rohkem nõuab tema looming
ka poliitilist hinnangut. Antud juhul saab see olla ainult eitav. Mitte sellepärast, nagu huvitaks poliitika kunstnikku vaid seetõttu,
et ta võimendab kunstis mustasajalist vägivalda, ulatab sellele kandikul vaba mikrofoni, laseb sel kõlada enda loomingus." )
Tulebki välja, et nad ( Veispak-Saar ) teenivad tegelikult kaudselt kaitsestruktuure. Eesti kunstifunktsionärid on platoonilised
kapoametnikud !
Ma ütlen, natsionaalbolshevismi teema päevavalgele toomisega oleme me ületanud igasugused tüüpeestlaslikud kunstipiirid.
Veispak aga nagu ka Toomik oma hiljutises Kumu-intervjuus, püüab seda fenomeni maha salata, väita, et tõeline radikaalsus
ja kunst peitub meie isiklikus peas-mõtetes, ma ei tea, südames (!?). See tekitab kerget huumorit, pärast kõiki neid vahepeal
meiega reaalselt toimunud repressioone. On veel muidugi alati võimalus, et see, poliitilisse enesemääratlusse kalduv kunsti-
kriitika püüab konkreetselt meile ning meie pingutuste pealt proffitit teenida, et kunstile ka nö. lihtrahva seast laialdast
kõlapinda ja toetust koguda, kuid selline väljavaade on minu jaoks juba nii haige, et need viimaseaja, Saare Baudrillardi
nekroloogi stiilis simulaakrumid ajavad mind kogu selle idioomi taustal lihtsalt öökima.
T.R: Mulle on vastumeelt igasugne hierarhilisus. Seda ma mainin muuseas ka seoses kaasaegse kriitika iseloomuga, selleks
et midagi mõista või näha uuesti vajab enamus ette kirjeldatust.. Paradoks paradoks. Mida autoriteetsem on teooria algallikas
seda parem. Kas pole siin tegemist mitte tüüpilise religioosse maailmakäsitlusega ? Aga aitab kunstikriitika teemast. Tehno-
kraatliku maailma korraldatus ja mudelleeritus loob eneseküllaseid kontseptsioone tunnetusele ning määratud valikuid
tegevuses. Perfektne süsteem annab inimestele märkamatult elumõtte ja -loo, lihtsaimaks näiteks võib tuua kohe turu-
majanduse kui ainuvõimaliku, mida kiidavad edukad või millele ei oska alternatiivi leida enamus kodanikke. Või kui oskavad
siis on kapitalismist liiga hõivatud. Kes elab kelle elu, ja mitmendas eshelonis ? Kas öelda enesele "hüvasti, kohtumiseni
järgmises elus" ? Luua vastustruktuur, organisatsioon, partei - et kukutada olemasolev rikutud mentaalsus ja süsteem ? On see
lubatud ? Kui ei siis miks.
K.N: Autoriteet kunstikriitikas on sama vajalik kui auto maailmas. Ma tahaks näha romantilisi kunstikriitikuid, kes ei kardaks
teisi inimesi, kes oleks valmis kohtuma kõigi kunstnike, kuid ka oma rahvaga ( abstraktne hierarhiseerimata inimhulk ). Ma ei
tea kuhu sellised kriitikud on peidetud või vangistatud... Müüritud Kuku Klubi kunagistesse paekiviseintesse ? Iga kaasaegne
noor kunstikriitik peab alluma ja tegema koostööd olemasolevate tööandjatega ning jagama ühist kultuurikriitikat. Sellises
mentaalse surve olukorras kaob subjektiivne lähenemine ja asendub grupikriitika teraapiaga üksiknähtuste, -isikute suhtes.
Kuulates mõnd tänapäeva kunstikriitikut tunnen, et nad on endas nii kindlad, kindlad.. Meie aga oleme täis vastuolulist
informatsiooni ja lihtsaid, kuid eluliselt tähtsaid küsimusi. Kas rahvas on elus ja jääb ta terveks, sellele ükski kunstiteooria
vastust ei anna.
Eile kuulasime Limonovi 9. aprilli intervjuud raadiokanalile "Eho Maskvõ" pealkirjaga "Näotu" ( G. Orwelli ainetel ) kus räägitakse
ühest teisest hiljutisest ajaleheintervjuust "Gazetale", mispeale mitmed parteid ja organisatsioonid Limonovi ja ajalehe vastu
protesti avaldasid. Limonov lahkab mõlemas intervjuus poliitilisi jõuvõtteid ja võimuretoorikat väga selgelt. Taolised ilmingud on
"üldinimlikud", universaalsed ja leiavad aset iga suurema organisatsiooni ühisteadvuses, kes peab kaitsma oma varasid.
Limonovlaste kapital on aga vaesem pool kriitiliselt mõtlevatest noortest. Tegelikult on vahepeal möödunud üle 10 a. nii, et
nendest noortest on saanud täies elujõus tegutsemisvõimelised aktivistid, kelle üle niisamalihtsalt enam ei naerda.
T.R: Limonovlaste teema oli keelatud, ja inertsist on seda edasi ning on andnud aluse mitmeteks riiklikeks sirgjoonelisteks
ja salajasteks tegevusteks, sh. meie suhtes. Nii on näiteks seoses sellega Ainazi piiripunkti it. kabinetti installeeritud elusuurune
foto-pappskulptuur sinust ja minust.
K.N: See kõik on köömes võrreldes sellega, mis limonovlaste teemale eelnes kui mõelda eelmistele eluperioodidele, nii et ma
ei näe, et midagi hullemat peale surma saaks juhtuda. Taolised eredad ning äärmuslikud poliitilist laadi arengud näitavad, et
meie valitud suund on olnud õige. Niigi haprad eksistentsi piirid püüavad meid lihtsalt paigale sundida ja eemale tõrjuda, et me
oma kättevõidetud vabadust ei suudaks realiseerida. Näiteks me ei saa suhelda enda tuttavatega, kes elavad naaberriikides.
See on juba inimõiguste vastane olukord. Aeg oleks selle küsimusega universumi inimõiguste kohtusse pöörduda.
"Pandido Itigilova"
T.R: Miks on oluline kujutada mediteerivat budisti ?
K.N: Eriti oluline on kujutada "surnud" mediteerivat budisti. :) . Töö räägib viimati 2002 a. Burjaatia "surnukambrist" väljavõetud
kuulsast tsaariaegsest arstist ja mungast, vaimsest juhist, kes suri 80 a. tagasi, kuid kelle keha ei lagune ja keda 21 saj. seisuga
vene teadlaste poolt uuritakse. Milleks veel - näiteks selleks, et Linnart Mäll elu üle järele mõtleks. Selle töö tähendus on midagi
väga äärmuslikku, see esitab mõnes mõttes lootusetut seisundit, kus inimene koondab kogu oma eluajal omandatud teadmised
eksistentsi müsteeriumide nagu surm kohta ja viib nad praktikas ellu. Itigilovast jäi järele justkui iseeneslikult mumifitseerunud
keha, kes nö. eirab füüsilise maailma seaduspärasusi. Aga kuivõrd taotluslik oli see tema vabatahtlik samm, minna elu lõpul
sellesse seisundisse - kuivõrd ta praegust hetke omas kehas ette nägi, seda ei tea. Mis kõige olulisem, millised on tema
edasised plaanid - otsustab ta lõplikult naasta, või isegi nooreneda ? See on nüüd tegelikult jõuetu ja kõikjal meie ümber
fooniltkumav sarkasm, kuid teoretiseerida neil teemadel ju võib.
( artikkel Itigilovast vene keeles: http://www.newsru.com/religy/05dec2005/itigilov.html )
T.R: Sinu tööde puhul ei saa kordagi mööda minna paradoksi mõistest. Miks on selline omadus sulle nii omane või vajalik.
Kui teadlikult sa opereerid nende paradoksaalsustega, kuhu täpselt võib selline mõtlemise stiil (?) välja viia ?
Rääkides Itigilovast tuleb rääkida jälle amastusest elu vastu. Vastuminekust täielikule fundamentalismile - usule surma
möödapääsmatusse. Vastuminekust religioossele mõtlemisele. Enesesisendustele. Mulle on määratult suure tähtsusega selline
asi nagu reaalne vabadus, siit edasi - mitte surra tähendab tõestada et vabadus on absoluutselt võimalik ka füüsilises maailmas..
Mitte alluda. Elada nii et soovida elada lõputult.
K.N: Paljude komplitseeritud nähtuste suhtes ei saa ühest seletust anda. Eriti meiesugused, kes pooleldi reaalses, pooleldi
mittereaalses maailmas "tegutsevad" ( vähemalt kasvõi oma mõtlemises ). Ei piisa ainult uskumisest, näiteks muutuvatesse
ning vahetuvatesse elukontseptidesse. Peab olema võimeline kaitsma olemasolevaid seisukohti, taluma laastavat kriitikat ja
vaidlema. Mõnedel elualadel ( filosoofias ?) on selline pidev sõjaolukord iseenesestmõistetav, kuid mitte kõikjal. Skeptiline
hoiak peab olema kõrgendatud, kuid see ei tohiks takistada oma teadmiste põhjalikku praktiseerimist. Iga inimese hinge ja
füüsiliste kannatuste piirid on erinevad ( seisundis kus tehakse kokkuvõtteid ning põhjalikke järeldusi ). Sinisilmne elutarkuste
ja elutõdede loopimine ei vii kaugele, samas paljusid kannab väga edukalt - jälle paradoks. Kui meiesuguseid poleks, siis
sõuaksid kõik "kindlalt" maailma lõppu.
T.R: Jah, paljud teemad kehtivad meie jaoks pöördvõrdelistena kui vaadelda kehtestatud arusaamu. Meile on kunst reaalne,
teoreetilised tähendused on olulised, liikuvad ning loogiliselt vaieldavad. Vaidlused ja mentaalne kaitseseis on oluline, sama
kui indiviid. Jne. Loodame et jääme ellu. :P
_ _ _
( * "The Free Republic of Laputa" sait oli siiski kellegi kaasaegsema looming. Siegfried Müller'i õiged eludaatumid on 1920-1983. )
