TEKST
"Kõik on Kõik", näitus Galeriis Metropol / 8.-30.04.2012
( Karl-Kristjan Nageli & Tiiu Rebase intervjuu Andri Ksenofontoviga / facebook - 21.04.2012 )
( vestlus eelnes 4.05.2012 ajalehes Sirp ilmunud A.Ksenofontovi artiklile "Jalutuskäik galeriides. Vool on vool" )
Karl-Kristjan Nagel:
Oleme kuuldel nüüd. Me siis vastame nagu eelmine kord, et paneme oma nime esitähed tekstile ette.
Andri Ksenofontov:
Hei, mina ka siin
kas oled väikeses chati aknas?
ma ei tea, kuidas neid interfeisse nimetada, aga praegu toimib asi üle kogu ekraani ja facebook paneb ise nimed ette
Karl-Kristjan Nagel:
Ei message's oleme
Väike aken ei funktsi mul vist
Mina kirjutan KN: ja Tiiu paneb siis TR: enda teksti ette.
Andri Ksenofontov:
aa, õige, et teie vahel vahet teha, muidugi
Karl-Kristjan Nagel:
Näituse nimi oli "Kõik on Kõik", see on tuletatud Leo Kunnase kunagisest lausest "Sõda on Sõda".
Andri Ksenofontov:
mis mõttes taevas interaktiivne olema pidi?
Karl-Kristjan Nagel:
Kunnas ütles seda Iraagi sõja kohta kunagi 2003...
Andri Ksenofontov:
ukse peal oli sildil kirjas et taevas on interaktiivne - lüliti kaudu sai luminofoorlambi põlema panna? :)
Tiiu Rebane:
Sildi mõte oli ümmarguste tahvlikeste kohta, ehk maalid taevast. Interaktiivsus seisneb selles et mida sinna taevasse saadetakse
( kirjutatakse joonistatakse ) see sealt alla tagasi tuleb.
Andri Ksenofontov:
Nüüd sain aru, sinna sai ise joonistada
su laps, tütar? oli huvitava nimega esitatud
mul ei tule hetkel see nimi meelde
Karl-Kristjan Nagel:
Algselt oli need sinised ringid puhtad, kuid publik interaktiivselt täitis need, privaatselt (kaks inimest korraga galeriis - selline on
avamise kord).
Tiiu Rebane:
Sinised ringid olid avamisel puhtad ja need joonistasid täis külalised. Rita Reri on meie tütar ja tema maal oli aknal, kujutas hobust
ja tähti taevas.
Andri Ksenofontov:
Rita Reri Nagel?
Karl-Kristjan Nagel:
Täpselt. Reri tuleb Masingu ainukesest romaanist "Rapanui", selle pakkus välja Tiiu ja mina valisin teise nime - Rita.
Andri Ksenofontov:
Teil sünnib kõik millestki ja kõik on liinisid pidi seotud ? :)
Karl-Kristjan Nagel:
Meil eksisteerib juba ka näituse avamise Metropoli kunstnike poolt korraldatud performansi video:
http://www.youtube.com/watch?v=1bFVVIYDGWo
Galerii Metropol, Tallinn, Estonia - 8.04.2012
Exhibition opening in the smallest (6 m2) Tallin's Gallery - Metropol. Performance by Meeland Sepp, Taave Tuutma & Margus (Sorge)
Tiitsmaa
Andri Ksenofontov:
väga hea, vaatan seda
mulle jäi selline mulje, et seekord on tegemist näitusega, mis sünnib kodusemast, perekondlikumast õhkkonnast
Karl-Kristjan Nagel:
NB! Avamine toimus muidugi ülestõusmispühal - sellest siis esinejatel kolm muna suus - tähtedega E, G, G
Andri Ksenofontov:
mh, kas see ka midagi tähendab? [:D] ma arvan, et mõlemad tüdrkud kandsid G-girl muna
Karl-Kristjan Nagel:
Perekondlikkus on antud juhul paratamatus, sest tunneme samuti Sorget ja Tuutmaad 90-ndate algusest. Tiiu õppis Pärnu
Sütevaka kunstiosakonnas kus Sorge oli õpetaja.
Aga see vastab tõele, et see näitus on nagu puhkus, tegelesime siin vaba maaliga.
Andri Ksenofontov:
Karl, kaks sinu pilti olid portreed, sinine oli olmelisem, tumemust dramaatilisem
Karl-Kristjan Nagel:
Assotsiatsioone on palju neil töödel. Tiiu maal suure hobusega visuaal kordus hiljem kui vaatasime Jerzy Skolimowski Afgaanlasest
vanglapõgeniku filmi "Essential Killing" (2010), kus mängib kunstimaailmas juba kultusnäitlejaks-rezisööriks saanud Vincent Gallo
peaosas - lõpus kaader valgest hobusest kelle seljas ta verest tühjaks jookseb.
Andri Ksenofontov:
Sinine portree tundus väga kiire, kohati pigem pintslijoonis kui maal
Karl-Kristjan Nagel:
Minu tööd sellel näitusel on seeriast kus maalin ainult Tiiu Rebast kui teist maalikunstnikku. Neid töid tuleb veel meie järgmiseks
suurnäituseks Tallinna uues valmivas galeriis. Vabadus oligi eesmärgiks seekord kui ainuke viis hingeliselt teemaga kontakti saada.
Andri Ksenofontov:
Siin ongi see, mis minu arust teie näitust Raoul Kurvitza vooluga seob.
Karl-Kristjan Nagel:
Kurvitsa stiil on meile arusaadav ja kiidame heaks.
Andri Ksenofontov:
Tiiu töö oli mulle suur mõistatus, kõige rohkem tahtsin seal hobust näha
aga seal oli nii, et kui ühest otsast vaatama hakkasid, oli teises otsas juba midagi muud
Tiiu Rebane:
Ok, suur valge maal , üldiselt oli suur valge hobune ka peale maalitud.
Andri Ksenofontov:
mulle tundus see siiski rahumeelsem kui veritsevat meest kandev mees, kuigi figuur paremal üleval oli kas rätsepale proovi toodud
ülikond või terve mees nagisse riputatud, ilma et teda ülikonnast välja oleks võetud
kandev hobune
Tiiu Rebane:
oli hobune ja ratsanik. See oli tüüpiline peata ratsanik.
Andri Ksenofontov:
aga Reri Rital olid minu arust hoopis sarnased motiivid, nagu teie kahe tavapärasematel töödel
suured justkui õhupallid keset pilti muu maastiku taustal - portreed
ning ninjad kui dervishid keerutamas
Karl-Kristjan Nagel:
Muide need maalid olidki meie tavapärasemad tööd - ehk vabad sundolukorrast. Esimest korda üle ajastu oli meil ka materjali
õigeaegselt, sai rahus töötada.
Reri maale me respekteerime kõrgelt, tal on visuaalne mõtlemine. Vaimselt ei jää ta meile alla, oleme olnud selles osas kasvatamisel
tähelepanelikud.
Andri Ksenofontov:
kas teil ei olnud mitte terve suur sari poliitlise taustaga pilte? draakoni galeriist mäletan just neid kahte põhimotiivi - musta riietatud
sportlikud figuurid ja suured pilti valitsevad portreed
Karl-Kristjan Nagel:
On küll olnud poliitilisi palju. Draakonis oli peateemaks illuminaatlus - püramiid - rahaeliit ja vastuseis läbi viimase instantsi - kohtu.
Üks Tiiu portree seal kujutas endist Jaapani majandusajakirja Forbese ajakirjanikku Benjamin Fulfordi kes siiani illuminaatide vastu
tegutseb globaalselt.
Karl-Kristjan Nagel:
Sellel näitusel samuti riivab poliitikat Tiiu töö "Taevas" kui vihje chemtrail kliimamanipulatsiooni ja -kontrolli teemale.
Andri Ksenofontov:
mulle tundubki, nagu oleksid ninjad teie kahe piltidest lapse piltidesse hiilinud
tähistaevast sain aru, hästi kosmiline pilt tundus
Karl-Kristjan Nagel:
Muide, 2 päeva enne Metropoli avamist käisime lapsega linnast väljas tormiga ratsutamas 2 tundi, kusjuures laps sai suure musta hobuse.
Reri on hea kunstnik oma vanuse kohta, kuid arvan et tal on ka meilt kui vanematelt endiselt midagi õppida..
Kui ootasime tagasisõidurongi perroonil Riisipere kandis, tuli ootamatu kõne Sorgelt ettepanekuga teha järgmisel päeval Metropolis näitus..
Andri Ksenofontov:
Mõnes mõttes tundus, nagu nendes töödes ei olekski olnud mingit keskendust, mingit eelnevalt läbi mõeldud või läbi tajutud probleemi,
millele pilt oleks lahendus olnud, kõik oli nagu hetkest välja voolanud, nagu perekonnaelu käib, nagu laps joonistab. Kas see ei võinud
mõjutada, et nii vähe aega avamiseni jäid?
Karl-Kristjan Nagel:
Ja aga need tööd olid meil ammu enne valmis. :)
Andri Ksenofontov:
Seepärast küsingi
sest vahel mõjutab tööd protsess, olukord, vahel aga taotlus
Karl-Kristjan Nagel:
Probleeme on mitmeid, ja meie oleme neist teadlikud. Üks probleem normaalses kunstimaailmas on kunstnike duod, veel raskem
olukord - teha näitus koos lapsega ( mis justkui oleks lausa välistatud )..
Andri Ksenofontov:
perekondlikkus sellel näitusel mõjus ja oli arusaadav, ma ei anna hinnanguid
Karl-Kristjan Nagel:
Tiiu ütleb et see viib juba sinna kunstikategooriasse kus "vabadus kunstis on laialivalguv nähtus".
Andri Ksenofontov:
üks asi küll mis võib duoga juhtuda on see, et kui duo on väga ühel lainel ning omavahel suheldes on kõik väga arusaadav, siis võib-olla
ei ole enam nii lihtne ette kujutada, kuidas keegi kolmas, võõras, vaataja, asjast aru saada võib
kunst on laialivalguv nähtus, kriitikute üldiseks meelepahaks :)
see on üks asi, mida alati pilti vaadates teha üritan: ära unustada kõik, mis pildi arusaamist või mitte arusaamist mõjutada võiks
ning vaadata pilti kui valge paberileht, et kõigepealt see "vahetu" kogemus saada siis sinna peale võib hakati tagasi laskma asju
varasemast kogemusest, haridusest elust, mis hakkavad esimesele muljele pilti peale joonistama
ei ole lihtne ette kujutada, et oled keegi, keda üldse ei tunne, ning kuidas siis asjad paista võivad
Karl-Kristjan Nagel:
Vahepeal arvuti viskas end välja.. Annan meiepoolsed mõned märksõnad näituse jaoks ! - "Kõik on Kõik", "Sõda on Sõda",
"Kunst on Kunst", "Maal on Maal", "Chemtrail on Chemtrail", "Laps on Laps", "Perekond on Perekond", "Hobune on Hobune"
Andri Ksenofontov:
terve leksikon
Karl-Kristjan Nagel:
Võib jätkata: "Vool on Vool", "Kurvits on Kurvits", "Illuminaat on Illuminaat", "Eesti on Eesti", "Poliitika on Poliitika"...
Andri Ksenofontov:
samas, sellel näitusel ei pöördunud miski enda juurde tagasi, kõik oli ühtepidi liikumises, iseasi, kui mõni vool vahepeal rada ei muutnud
oli peegeldusi, aga tagasipöördumisi ma ei märganud
Karl-Kristjan Nagel:
Ei peagi pöörduma tagasi, sest juba pealkirigi viitab üleüldistele vastuoludele ühiskonnas, kultuurilistele nähtustele, inimeste eksistentsile..
Peata ratsanik, Sõda, Kunstnik... Chemtrail üldse võtab kokku kogu kaasaegse poliitika ja inimpsühholoogia ( kõik on teadmatuses ja
keegi justkui ei saa midagi parata sellele peale kaasa mängimise ).
Andri Ksenofontov:
kõige rohkem nägin Tiiu pildis justkui hoovi kõrgete elumajade vahel, kus rajad on mustad ja muu maa on sulalumest valge
aga mind mõjutab mu arhitektitaust, puutun liiga palju plaanidega kokku
Tiiu Rebane:
Kas Sa ei näinudki hobuse pead ? Ja peata ratsanikku ? Aga arhitektuurilised assotsiatsioonid on tuttavad, eemalolek loodusest, puudus
hobustest.. :)
Karl-Kristjan Nagel:
Valge hobune on ju kultuuriloos nii sümboolne et seda peaks igaüks mõistma.
Andri Ksenofontov:
ei, ma ju ütlesin, et tahtsin seal kõige rohkem hobust näha, sest meesfiguur oli ja päised, aga mul oli probleeme siis pildi kui terviku
tajumisega
Tiiu Rebane:
Nojah, aga mina näen valget hobust ka Valges Ruudus .. aga ma ei taha sellest rääkida. :)
Andri Ksenofontov:
selles mõttes oligi mu üldmulje, et siin ei kujutata asju, mis on valmis, vaid asju, mis võivad kunagi valmis saada - täpselt olukord
nagu pere väikeste lastega
Karl-Kristjan Nagel:
Põhimõtteliselt küll - see oli võibolla ka meiepoolne üks näitlik etendus Metropolile, täpselt nii nagu nemad "tegid perfomansi meile".
Andri Ksenofontov:
kunagi olid ju väga ranged kriteeriumid kunstis, millist pilti saab pidada valmis pildiks ja see olukord lõppes piltide ületöötamisega,
nüüd on üldised hoiakud, eriti nn noorte kunstnike seas, vastupidised, ning märku anda, et "nüüd on valmis" on justkui ebasünnis
Karl-Kristjan Nagel:
Fotorealistide puhul mitte, aga meie 90-ndate generatsiooni maal on üldiselt vähemuses või välja surnud (suretatud). Mõned siiski
elus veel.
Andri Ksenofontov:
see näitus oli igati elus
on
Karl-Kristjan Nagel:
Ja, seda me tähistasime ka ise et endiselt elus (ülestõusmispüha jne). Ja Metropol oli ka elus jätkuvalt, see on hea.
Andri Ksenofontov:
Tiiu, äkki tahad veel midagi öelda, mida enne öelda ei tahtnud?
Tiiu Rebane:
Põhimõtteliselt sai kõigest räägitud, lõpetuseks võin anda lingi videole näitusest
http://www.youtube.com/watch?v=HHXbSJEJv94
Aitähh meie poolt !
