( “Mateeria” / Tallinn, Linnagalerii, 28.08.-8.09.2002 )
"Keskkond peab muutuma, mitte kunstnik."
( Intervjuu Karl Nageliga, 22.08. 2002 / Tallinn )
Küsija: Miks sul tuli mõte sellist kategoorilist tekstilikku infot enda töödega siduda ?
Karl Nagel: See kujunes selliseks. See tekkis kindlast vajadusest ning isiklikust suundumusest. Samas oli see
ka väljakutse nende tööde vaatajale, sest minu publikuks on eelkõige usklikud inimesed. Muide üks parimaid
kunstipublikuid ongi rahvas. Üldises mõttes, ma mõtlen. Inimesed, kes ei tea kunstiajaloost midagi, tegelikult
keda kunst üldse ei huvitagi. Nendele maaliks küll heameelega.
K: On sul maalikunsti ajaloos eeskujusid ?
K.N: Ei. Enam mitte. Nii umbes 4-5 aastat juba. Kuid kui hakata vaatama minu praeguseaja töid, et võrrelda
kellegagi, siis ehk meenuvad mõned. Sajanditagused revolutsioonieelsed modernistid, 50-ndate ekspressionism,
eneseväljendus. Geniaalseid persoone on olnud palju.
K: Aga kohalike, eestlaste hulgas ?
K.N: Muidugi on. Osade kunstnike nägemus on olnud puhtam, teistel vähem. Kusjuures samuti 100 aasta
nivooga - sellesse aega sissejäävad kunstnikud.
K: Sinu kunst, kuidas sa seda praegu määratleksid ?
K.N: Vabalt. Sest pärast haridustee lõppu otsustasin ma maalida vabalt.
K: Sa ei karda kordusi kunstiajaloos ? Kellegi tsiteerimist ega parafraase ?
K.N: No aga Rausi mõned aastatetagused tööd ( maalid *) võrreldes iidsete koopamaalidega ? Üldse tead,
juba koolist peale, kõik need konkreetsed võrdlused, kui need on halvast, kui neid kasutatakse kellegi
mahategemiseks, kastreerimiseks, tuleb neid võtta tõsiselt. See omamoodi "räpane" väli on ka paratamatult
üks osa kunstist. Hoopis suuremad mõjutajad on olnud maalikunstivälised alad. Muusika, teadus, filosoofia
ning eriti kirjandus.
K: Aga sport ?
K.N: Ma pean lugu jalgpallist... Jah, kui olukord maailma poliitilisel areenil kõigub, või kunstis, või sõnas - kui
Sõna tähendus nivelleerub ( ja demokraatlikus korras ta paraku seda teeb ). Just nimelt siis on minu lootusetus
ning lootus pööratud sellele mängule.
K: Või nii !?
K.N: Viilma ütles, et jalgpall on vastumeelsuse viha väljaelamine.
K: ??
K.N: Sportlaste viga ongi selles, et nad ei loo uut ruumi. Neil pole seda võimet. Nad treenivad oma keha, et
vana ruum ( ka teadmine ) selles vanamoodi toimida saaks - et sportlase keha oleks edukas.
K: Kuidas selline skeem kunstis väljenduks ?
K.N: Kunstis väljendub see otseselt rahas. Hea kunstnik on rikas ning teda toetatakse. Kuid sportlase pluss
on jällegi ausus. Eksperimenteeriv ausus. Üldse kõige ebaausamateks pean ma religioosseid inimesi.
K: Sa ütlesid, et maaliksid kõige paremini usklikele ?
K.N: Usklik inimene ei pea olema religioosne.
K: Kuidas edasi, millised on sinu plaanid ?
K.N: Tuleb veel näitusi. Kohe nüüdsama 28. augustil ning võib-olla ka novembris üks ühisprojekt.
Lugu on selline, et näituse tegemine viimasel ajal on muutunud väga raskeks, lausa piinlikuks omal õudsal moel.
Umbes nagu lapsena loetud Strugatskite "Miljard aastat enne maailma lõppu", "M- õõnsused" jms. Teadmised
ning isikud, kes neid kannavad on ületanud oma esmased piirid ja saanud millekski enamaks kui kunst ning
leiavad väljenduse teistes eluvaldkondades. Kunst on siin omamoodi filtriks, mis leevendab neid karjuvaid
vastuolusid, mis ühiskonnas toimivad. Kõigi institutsioonide omaduseks on teatav ( ka psüühiline ) mäss maha
suruda, kinni mätsida ja olematuks teha. Kõikide vastuolude taga näib olevat üks õigustus, et meie aeg tuleb,
siis kui ta tuleb ( tuleb välja, et kõik on ootamisega harjunud ). Kuid tegelikult võib-olla, et inimene on inimesele
hunt. Kuidas võtta ? Oleneb valikust - soovid sa hetkel metsas või linnas mängida...
Minu kunsti probleem seisnebki rahas, seda on liiga vähe. Vajamineva rahani jõudmiseks tuleb minu kunstil
järgmiste aastakümnete jooksul läbida kõik poliitilsed sfäärid. Ja mitte ainult eesti mastaabis, ning kindlasti mitte
rahvusvaheliste kunstiürituste raames.
K: Heaküll. Arusaadav. Kuid mis suudaks seda vastuolu peatada, või tasakaalustada ?
K.N: Ülim lakoonilisus. Esialgu tundub, et ainult see. Niisiis järeleandmatus.
K: Kuid kes on sinu nö. globaalsete piltide potentsiaalsed vaatajad ? Paljud pealkirjad räägivad haigustest,
õnnetustest, vajaliku õnne puudumisest ?
K.N: Vaadake minu selle aasta, tegelikult täpselt aasta taguseid töid. "Hiv" näiteks. Tegemist on Aidsi teemaga.
Nüüd on seal antud haiguse tähendus. Kuna tegemist on reaalsusega ( mis põhiolemuselt ongi õudne ), tekib
vaatajas küsimus, miks võtab autor selliseid, justnimelt kategoorilisi seiskohti ? Lühidaks vastuseks oleks, et
kunstnik teab vastust ( ma kinnitan seda teile ). Haiguste antud tähendused viitavad sellele, et igas inimeses on
olemas kõik maailma elemendid. Kui täiskasvanud inimene seda ei teadvusta nüüd, astub iga sellise inimese
isiklik surm talle kohe mitu sammu lähemale.
K: Nii, et ikkagi inimkonna vanad, igavesed lood ?
K.N: Mis mõttes vanad ? Minu meelest aitab sellest igavesest kulgemisest ja inimlikest valedest väga vähe.
Aitab juba, tuleb pöörduda konkreetselt, vahendid on vaid minimaalsed.
K: Kuid humoorikalt öeldes, sinu maalid üldisemalt, kas ei saaks sellise hoiakuga palju rohkem ühiskonna-
õpetuses ning sotsiaalses sfääris midagi ära teha ?
K.N: Aga me just rääkisime sellest, kuidas kunst oma piiridest pidevalt väljub. Kõikidesse eluvaldkondadesse.
Nii poliitikasse, majandusse, ärisse kui ka sporti. Kõik minu tööd esitavad samasid küsimusi. Ma tsiteerin
( kuid ei ütle keda ): "Milleks reanimeerida neid, kes kannavad oma peas kivi ?". Tõesti, milleks ? Peas olev
on sinu enda asi, aga uinutada ning reanimeerida pole mõtet. Kui oled suremas, tuleb ja saab endaga tegeleda.
K: Kas sina oled suremas ?
K.N: Ma soovin elada. Soovin seda teistelegi.
K: No aga vältimatu oht saada süstlast Hepatiidi viirust oleks justkui palju tõenäolisem ?
K.N: Asi on selles, et samaaegselt loodetakse ning kardetakse, et vana lugu kordub. Et taoline sündmus meid
vabastaks.
K: Mis siis ?
K.N: Nii või teisiti peavad inimesed siis hakkama mõtlema. Ja vastutama oma sõnade eest.
K: Mida sa lõpetuseks tahaksid öelda ?
K.N: Elada, elada, elada !! Ma ei tea - tehke tööd, nähke vaeva... Töö ei lõpe niipea. Muutuma peab publik.
Muutuma peab keskkond, mitte kunstnik !
K: Huuh ! Hea, et see sai ära öeldud. Aitäh, vennas !
K.N: Aitäh sulle !
_ _ _
( toimetus )*