TEKST
"ÜLESKUTSE EESTI KULTUURISFÄÄRILE - TEGELEME OMA KOMPLEKSIDEGA" / 23.09.2006"
Eesti Kunst järgib praegu nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt Eesti Kultuuri Frondi radu. Tegelikult on see toimunud juba pikemat aega "mõni" aasta.
Soovitan lugeda hiljuti "Postimehes" ilmunud Linnar Priimäe artiklit "Misantroobid ja pitekantroobid" , mis sellise taseme hästi kokku võtab. "Kõrgemal
levelil" asuvad kohalikud kultuurifiguurid kõnetavad mingeid teemasid - iroonitsevad (ahvivad järgi) ja püüavad sellest endale parimat võita. Aastate
jooksul tehtud tähelepanekud kõnelevad sellest. Meenutame nelja aasta tagust vene punk-rokk legendi "Grazdanskaja Oborona" ( Grob-Kirst ) juhtumit
kus bändi üle piiri Eestisse ei lastud. Läksime enda tuttavatest kunstnikega Linnahalli klubisse "Piloot" kontserdile ning saime juba enne kohalejõudmist
teada, et Egor Letovit ei lastud üle piiri. Sama lugu juhtus Lätis 2000 aastal ( selle erinevusega, et Letov võeti juba riiki sisenenuna rongist maha ja
saadeti tagasi ). Kuna sealne publik oli aktiivsem ning revolutsioonilisemalt meelestatud, toimusid linnatänavatel mõningased rahutused. Arvan, et igal
inimesel või huvigrupil on õigus oma meelsust ( ka vastumeelsust ) avalikult väljendada.
Mida siis sellistel juhtudel kohalikus kultuurikontekstis teha kui keegi üldse midagi ette kavatseb võtta ? Meie kui tagasihoidlikud kunstnikud, teatud
võimaliku sõnaõigusega avalikkusele taolisest keelamisest teada anda, võtsime klubis "Piloot" seisukoha, et peame kirjutama protestikirja ja andma
see üle Eesti Kaitseministeeriumile, Välisministeeriumile ja kultuuriajalehte "Sirp" ( "Sirbi" toimetuses öeldi meie protestiartiklile ära, mujal võeti paber
viisakalt vastu ).
Mis seos on "Eesti Kultuuri Frondil" ( EKF-il ) nende ärakeelatud nähtustega ?
Esiteks tuleks aru saada, miks taoline Eesti avaliku kunstisfääri väline üritus nagu "Eesti Kultuuri Front" on sellist kõlapinda tekitanud. Üks põhjuseid on
meie poolt valitud teemad ( EKF on tekkinud nende ärakeelatud, põrandaalusteks kuulutatud teemade baasil ). Tiiu Rebane on nimetanud neid teemasid
ning nende kandjaid isatapjateks ( üldsegi mitte negatiivses tähenduses ). New Age, Esoteerika, Impressionism tänapäeva maalikunstis, Luule Viilma
"Ellujäämise Õpetused", Egor Letov & "Grazdanskaja Oborona" ja Natsionaalbolshevistlik Partei oma poliitilise ideoloogiaga on selle tõestuseks. Kaasaegses
Eesti ühiskonnas ja kultuuriringkondades on nende teemadega võimalik mõningast skandaali siiski tekitada, elu on seda meile näidanud. Protestivad vanad
kõrgteadlikud kunstifunktsionärid ja ärrituvad ka nooremad ( juba eesolevad ) põlvkonnad. Põhiliselt aga on kohalikus kultuuri-scene's üldlevinud motiiv
meedia toimimismehhanismidele analoogne showbisnes. Mängitakse inimeste nõrkuste ja puudustega, ikka vastavalt oma ärakindlustatud positsioonidele.
Eriti "huvitav" on jälgida mingeid tugevaid majanduslikult tasakaalustatud, laialdast tunnustust leidnud inimnatuure ja muid kultuuripersoone, kes aeg-ajalt
mingeid nõrgukesi ja muid autsaidereid esindavad. Loomulikult, ega meedia-kollektiivi tunnuseks ongi võtta ära kõigi väljaspool seisvate isikute positsioon,
idee ja mõte ning konstrueerida neist endale sobiv tegutsemisvõimetu karakter, et absoluutselt kõigi üle domineerida ning enda pihta käivat kriitikat vältida.
Ühesõnaga valetada. See ongi tänapäeva meedia sisuliseks tunnuseks - VALE !
Ühesõnaga toimuvad meedias juba aastaid kõik need aktsioonid mida EKF sellisel kujul absoluutselt ei toeta, ega pole kunagi ise samaväärselt läbi viinud.
Siit ka EKF-i ja üldise Eesti kultuuritaseme suur erinevus ja mulle tundub, et taolist lõhet ei ole võimalik ületada ning parem olekski. Las kõik kohalike
tähtsate kultuuritegelaste viimaste aastate teod jäävadki igavesti kõigi inimeste teadvusesse ringlema, nagu üks katkiläinud plaat. Selleks, et nende nn.
limukate ( EKF-i termin oma vastaste suhtes ) poolt toimepandud maitsetused ja muud kuritööd alati meie silme ees oleks, kogu oma vägivaldses ning
ebakultuurses retoorikas. Võite näiteks teha sellest üleüldisest, loovast nõmedusest tuhat skulptuuri üle kogu maa ! EKF ainult võidab sellisest mega-
kollektiivsest psühhootilisusest kuna muutub tõesti ( on tegelikult seda pidevalt olnud ) üheks alternatiivseks, väikeseks saareks kesk ärareostatud maad
ja seda mitte ainult virtuaalmaailmas, peaaegu nähtamatu web-saidina vaid ka reaalelus, sest need, meie poolt ülesseatud internetileheküljed on ju vaid
EKF-i konkreetsete kunstiprojektide kajastajad.
Viimases "KesKus'i" lehes kirjutab keegi noor sellest, et noored peaksid heaga arvutitest eemale tõmbuma. Mul on siiski vastupidiselt tunne ( lähtuvalt
igasuguse, vähegi põhjendamatu pedagoogitöö vastasest meelsusest ), et just nüüd peaks arvutite teel hakkama tõelist kultuuri tegema, suhteid looma
jne. Televisioon, raadio ja muu meedia on end ammu tõestanud - normaalsel inimesel pole nende juurde asja. Kuid jääb üle sõltumatute keskkondade
tegutsemisloogika. Selles suhtes võiksid järeltulevad, kultuursed põlvkonnad luua midagi alternatiivset ja jätkata seda nn. "Isatapjate" sõltumatut liini,
mida näiteks EKF on ideaalselt järginud. Oma reaalsete inimestena elavate - elanud eeskujude eest tuleb välja astuda. See, et mõned neist nagu nt.
"salateaduste" arst Luule Viilma on saavutanud peaaegu ikooni staatuse ei tohiks olla mingiks takistavaks tabuks, tegemist on ju läbinisti positiivse
kultuurilise nähtusega. Isegi ilmutusega, kui tõsisemalt öelda. Ma saan aru, et üleüldine ühiskonna tase on taolisi inimesi, neid toetavaid organisatsioone
ja samalaadseid nähtusi juba eos maha teha, kuid meil on õigus enda eest seista ja vastu hakata. Puht kultuurilisel, rahumeelsel ja sama kannatlikul
tasemel nagu EKF seda mõned aastad järjekindlalt on teinud.
Eesti kulturiareeni ja seda täitvate tegelaste viga seisneb selles, et neil puudub võime kohalikus kultuurisfääris tekkivate inimeste ja inimgruppidega
rahumeelset kontakti tekitada. Igalühel on vastavalt majanduslikult ( kuid ka ideeliselt ) piiratud kunstielule enda isiklikud motiivid ja strateegia. Minu
arust tuleks siis sellises vaeses ja piiratud olukorras teha kunsti oma kõige kehvemates tingimustes ja mitte pretendeerida teiste samaväärselt tugevate
kunstnike mahategemisele, või tõkestamisele. Kuidas sa saaksidki tõkestada kedagi oma ülimuslikus positsioonis, eriti kui etteantud karjäärimudel sind
absoluutselt ei huvita ! Aastaid tagasi esitas Andres Keil televisioonis Rein Langile Kultuuripiduri auhinna. Mul on kogu aeg olnud mõttes, et kas mitte
Keil oma kunstikambaga ise kohalikku kultuuriareeni kamandada ei taha ? On ta selleks piisavalt tasemel ja tolerantne olnud ? Oma meeletus, kiirendatud
kunstiarengus oleme aastaks 2006, sügis jõudnud kunstnik Marko Mäetamme Veneetsia Biennaali tööni "Lihamasin". Kuhu me siis niimoodi kunstnikena
jõuame, kas jälle hästimaitsestatud ning küpsetatud kotletini, või on meie tee vägivaldsusest eemalduv taimetoitlus ? Ütlete, et iga kunstniku isiklik
valik ? Aga kuhu jääb siis sotsiaalne kunst, kui meie kasutuses on juba sellised teadmised, mille on meile kinkinud kohalik elukunstnik ja performaator
Luule Viilma ? Võtke normaalselt ja ärge üleliia imestage - me elame müstilisel ja hästi läbimõeldud ning tsiviliseeritud ajastul !
Mis seos on EKF-il siis nende kohalikus "kõrgteadlikus" kultuurikeskkonnas "ärakeelatud" isikute ja nähtustega ? Loomulikult seda, et EKF on välja toonud
ja näidanud teed antud elutähtsate teemade puhul.
Näitlikult:
punkt I: Kunstis - impressionism - siin on kogu teie kohalik kaasaegne kunstisüsteem, illustreeriv ja kopeeriv, mänguline, loodusele omane mitte-
tsiviliseeritud, mitteintelligentne, ainult intuitiivsusest lähtuv reaktsiooniline ja anonüümne tase;
punkt II: New Age & Luule Viilma - siin on kogu teie maapealne eksistentsialism, võitlus ja tarkus;
punkt III: Limonovlus ja Natsionaalbolshevistlik Partei - siin on teie ideaalne-ideeline, noortepärane, intellektuaalne, eksistentsiaalne, võitluslik, aus,
tõsiselt skandaalne partei ( ka kohalikus kultuurikontekstis ), kelle ligi 40 liiget hetkel Venemaa, Läti jm. vanglates kinni istuvad. Ja mille eest ? - Ikka
sellesama ühiskonna ja seda juhtiva eliidi ülbuse, võimutsemise ja PIIBELLIKULT KIRIKLIKU KÕRGUSESSE TÕUSVATE, KÕIGI RIIKIDE PÕHISEADUSLIKE,
KIRJAPANDUD SEADUSTE ADMINISTRATIIVSE JÄRGIMISE EEST - kokku võetuna, kogu selle inimesi valdava ebakultuursuse eest.
Taolist avameelset ning samuti kontseptuaalset võitluslikku vaimu nagu EKF oma kultuuriprojektiga üles on näidanud siin Eestis ei eksisteeri. EKF nagu
vist kõik asjassepühendatud tegelased aru saavad, on loogiliseks jätkuks liiga pikale veninud vaenamisele. Kuna ma mingeid märke kohalikus kultuurielus
asjade paranemisest ei näe, siis kestab ka EKF, nii, et siis jagatud "Lihamasin" Eesti pikkadeks aastateks. Igavus ruulib Eesti kultuuri funktsionäride ja
selle loojate elus. Vaja on võitlust ! EKF on neile seda vastutulelikult pakkunud.
Muide, järgmine idee (sõnum) riigisisesele ja (ka) -välisele avalikkusele on EKF-il ka juba olemas, kuid sellest ei tohi eriti rääkida. Oodake 2007 a. kevade
Tiiu Rebase ja Karl Nageli ühisnäitust Vaal Galeriis.
P.S.!
Meeldetuletuseks neile, kes iga kirjutatud teksti silmipimestatuna "alla neelavad" ja enda öelduks, mõelduks ning tehtuks teevad - kaotajaks selles sõjas
ei jää Riik vaid Inimene ! Jätke see endale meelde, Eesti kultuurifunktsionärid. Tehke endale selgeks, kellega te sõdite. Või huvitab teid ainult Riiki haldav
metafüüsika ja sümbolism - riigi üleüldine lõhestatud haridustase ?
Eesti kunstnikud, tõstke enda tshakrataset ja seksuaalset teadlikkust ! Tegelege inimestega, mitte nende eraeluga ja te näete, et inimese arengutase
tõuseb. Võite valida paljude partnerite seast ning te ei pea tundma seksuaalakti ajal kahetsust inimeste vaimse taseme pärast.
Karl Nagel & Tiiu Rebane
