TEKST

        "ISEMAJANDUS"


        Novembris, 2002 tekkis mul võimalus osaleda oma töödega metsaraie masinatega tegeleva firma uue hoone avamisel,
        Tartu mnt. Tallinna piiril. Üritusele olid kutsutud 150 olulist äriinimest, külalist, avaras masinasaalis korraldati pidulik üritus.
        Esinesid tantsijannad, maskuliinsed lapsed ja võitluskunstide meistrid. Laulis peojuht, Ülemistel sadas lund; meeleolu oli
        absurdne ja huvitav üheaegselt. Aktsioonis kus esines jalalöökidega vene rahvusest must vöö, purustati noorte õpipoiste
        käes hoitud puupilbas ekslikult vastu saalis eksponeeritud maali "escape from responce", millel olen kujutanud 95 a.
        enesetapu sooritanud inimest, enda ema. Taoline juhtum andis ajendi kirjutada vägivalla teemal eesti pseudoühiskonna
        kokkuleppes. Pöördun üldsõnaliselt kõikide inimeste vastu, kes viivad ellu oma isiklikku haiglast fantaasiat selles saastast
        vaevaliselt vabaneva maa kultuuris ! 


        VERD JA SITKUST !

        Loeb ainult üks reegel, nö. "kõrgteadlikul" meediamaastikul. See reegel sisaldab teatud hingeseisundit, -seisakut, nö.
        kohtlaselt labast kontrollitud narrust, kohaliku uue inertsi produkti. Püstipäi surmaminemine on üldlevinud mood.
        Truudusvanne eksimatule tööandjale nõuab jäägitut tähelepanu. Töö ja elu üldisemalt saab uue tulusa sisu. Osavõtjad
        on rahul, elu on kindlustatud ja plaanid tulevikuks tehtud. Ning Sõnum rahva-rahavõimust levib. Miski pole takistuseks.
        Heast on saanud halb ja halb on hea; kõik võbelevad printsiibitult, kuidas parajasti sobib. Nii võidetakse aega lavastus-
        likkuses vegeteerivas kultuuris. Hindajad ringkaitses võivad mängida rahumeelseid akadeemikuid. Eesti näitelaval esineb
        palju taolisi tegelasi, kelle eneseväljendus piirdub taolise ülevoolava banaalsusega. Toimub spetsialiseeruv degeneratsioon.
        Isegi vanad kõrgklassi esinejad täidavad ettenüristatud osi. Paljudest nõmeduse vastu võideldes hukkunutest saavad
        naerualuse objektid. Milline ebainimlik rõõm ! Labased telesaated, haiged reklaamiklipid. See ongi kohalik kultuur - see
        Hea Rahva Sündmus, mille eest käidakse välja raha. See ongi see kõigile kuuluv, isiklik eliitkultuur !


        ALTERNATIIV JA "LAENAJAD"

        "New Age" on poliitiline hullumeelsus, arvavad mõned inimesed. Ja kui nn. Uue Ajastu vana ning aastatuhandeid läbinud
        tarkus maailma energeetilisusest siis enamusele kohale jõuab, seotakse see kindlalt oma tehtud töö ja tegemistega.
        Korrakaitse valvab Kainet Reaalsust ja kuritegevust õigustab Maailma Ühtsus. Viilma kirjutas "Vihkamise Õpetused" ja
        keskaeg on jälle IN. "Muutused toimuvad", tähendagu see kas või inimeste kogu varasema tööpraktika ümberorienteerumist.
        Isiklikele vaenlastele tuleb kätte maksta, kuid millise piirini ? Kui suur on igamehe kannatuste karikas ? Kes saab leidliku
        väljapressimise- ning hoolekandepreemia loorberitel puhata ? Kellest saab potentsiaalne vaenuobjekt, et riigivõimu eraelulised
        majandushuvid saaksid realiseerida oma tugevama mõttekust ? Tuleb pöörata tähelepanu võimu läbivale orignaalsusele !
        Tuleb väljavalitud alternatiivile ikkagi meelde tuletada elu põhitõdesid ja lugusid maapealsusest. Minu arvamus on, et aegade
        lõpus ellujääjad ei ole tavainimeste nn. edukale isemajandusele võlgu. Pöördumatud nõrgahingelised ja materjalistid hoidugu
        teadmistest heaga. Vandenõus inimväärikuse vastu ei ole vist aga oluline teooria, vaid praktika...(?)


        KAS PEAKS ASTUMA BARRIKAADIDELE ?

        Barrikaadidele astugu emotsionalistid. Eesti kaasaegses "tsiviliseeritud" ühiskonnas ei leidu seda inimhulka, kes õpetamata
        inimkonda füüsiliselt vapustaks. Keegi ei vaevu hävingule vastu astuma. Kõigi kompromissitus saab olema hajutatud ning
        kinnimakstud. Ja tublid inimesed surevad ja sigivad nagu kord ja kohus ette näeb - ikka piinarikkalt. Ei, erakul pole juurdepääsu
        ühepoolselt toimivale, väikekodanlikule meediale. Siin riigis on võimalik eksida vaid avatud sõnavabaduse vastu. Toimub
        valikuline kultuuridemokraatia. Samaaegselt leiavad aset kahesuunaline emotsionaalsus. Ühest küljest salastatus, algajate
        autorite võimaliku tunnustuse ja kriitika taunimine, tõrjuv suhtumine valitud teemadesse, teisalt salastatud hinnangulisus,
        poseeriv silmakirjalik ülevaatlikkus. Kusjuures alaväärtustamine asja üle, mis on olnud täiesti iseeneslik. Dogmaatiline keskaja
        moralitee !
        Ühiskondlik - lavastuslik katarsis täidab oma eesmärki - tehnilist ahnust leevendav võnge uinutab absurdi ja mõtestatuse
        vahelist konflikti. Tuleb näidata üles teravust ja maagiat mõtlemise teel, et sõnum Hinge Surmast leviks. Tuleb võtta osa
        üldrahvalikust ükskõiksusest ja viia ennast kurssi uskumatute inimgruppide eelistustega. Tuleb osaleda eeskujulikult,
        sõltumata ajast ja asukohast...(?)

        Kuid millal toimub häving ? See toimub siis, kui ollakse füüsiliselt surnud. Siis võib nn. Reaalsus rahuneda, mitte varem.
        Vahepealsed seisundid on taastatavad. Oli kord elus üks naisterahvas, arst dr. Viilma, kes näitas oma raamatutega kogu
        maailmale silmad ette. Eesti ühiskonnas leidub aga inimrühmi, kes alternatsiooni väldivad. Soovitan tulevikku ning rahva
        ühtsust silmas pidades, mitte teha vigu. Noor meedia, kui kajastad elu, siis ära pirtsuta. Praegu õnnestub tekitada dialoog
        vaid loodusnähtustega.


        NB ! Kohtumispaika lahinguväljal ei tohi muuta !


        Karl  Nagel
        07.2003