"Postimees"

       5.03.2007 

       "Jumala poeg ja heitlikud otsingud"

       Teet Veispak

       Tundub, et nii Tiiu Rebasele kui Karl Nagelile on omane soov eristuda selgelt teistest kunstnikest, aga milline tänapäeva
       kunstnik siis seda ei tahaks !? Kui see alati ka tehniliselt veenvalt ei õnnestu, on võimalik veel üks moodus - anda töödele
       mingi marginaalne või iselaadne sõnum, mis toob need esile.

       Nii rõhutavadki Rebane ja Nagel, et nende väljapanek "portreteerib ning presenteerib mässavat inimest seoses tema
       väljumisega kollektiivsest kultuurist, vaatleb situatsiooni pärast sümboolset surma, millele ei järgne mitte hauavaikus,
       vaid vastuseis ja sõda".

     Teevad mõttekunsti

       Eks see ole ikka hägusevõitu küll. Millisest "kollektiivsest kultuurist" Nagel ja Rebane siis väljuvad ? Kindlasti mitte meie
       praegusest kunstikultuurist ega ka maalitraditsioonist. Jäävad üle portreteeritavad, kes kunstnike arvates toimetavad
       lihtsurelikega võrreldes kättesaamatutes kõrgustes.

       Tegelikult peaks vaataja, kes pärast töödega tutvumist võtab kätte ka pressiteksti, olema segaduses, nimelt saab ta
       teada, et "Tiiu Rebane ja Karl Nagel on tuntud kunstnikena, kes teevad maali vahenditega mõttekunsti". See teeb tõesti
       nõutuks.

       Küll on nii Nagel kui Rebane oma varasemate väljapanekutega näidanud, et nad üritavad olla opositsionäärid. Eriti selgelt
       paistab see välja Karl Nageli puhul.

       Neile, kes mäletavad tema näitust "Kodumaa tütar kutsub", mis toimus 2005. aastal Hobusepea galeriis, peaks meenuma
       kunstniku sümpaatia Limonovi partei ja eriti selle ühe haru, Läti natsionaalbolshevistliku partei vastu. Seekordki on väljas
       maal "Jumala poeg", mida markeerib tekst: "Poliitika-armastus-perekond. Eduard Limonovile sündis 2006. a poeg".

       Viie eksponeeritud töö seas on ka "Luule Viilma". Teda on kujutatud punalipu taustal. Sellelgi on oma märksõnastik:
       "Igavese elu teema - ellujäämise õpetus. 2002. a hukkunud salateaduste arst oma noorpõlves."

       Näib, et Nageli arvates on esoteerikal ja natsionaalbolshevistlikul ideoloogial sisemised konnektiivid. Õigupoolest ei tohiks
       selles olla midagi üllatavat, kuna vastavaid näiteid pakuvad ka möödunud sajandi analoogilised liikumised.

       Teatud kontekstist vaadatuna on "Jumala poeg" ( sellel on kujutatud Limonovit oma vähemasti 30 aastat noorema naise
       ja pisipojaga ) naljakaski, kuna NBP programmi demograafiaprobleeme käsitlevas osas pakutakse välja idee alandada
       täiskasvanu vanusepiiri 16. eluaastani, sest "noored sünnitavad meelsamini", juurutada Venemaal palgalise sünnitaja
       amet, keelustada abordid jne.

     Kasvulava staadiumis

       Seevastu Tiiu Rebane ei ole oma maalides enam nii sõnakülluslik, nagu me teda varasemate näituste järgi mäletame.
       Samas on ta ka sootumaks hillitsetum ja liigub "graafilistes" maalides tundlikumal tasandil kui Nagel.

       Õigupoolest ei oska arvatagi, millised need tema "vaimsed" otsingud on, sest eksponeeritud tööde põhjal võiks liikuda
       harali: "Sex or Death" pakuks justkui ühe võimaluse ja "Meditate and go Home" jälle teise. Või on seal siis suurt vahet ?

       Kindlasti on selgi näitusel kindel sihtgrupp, nagu on seda kõigil vaimsetel ja radikaalsetel poliitilistel liikumistel. Kas tegu
       aga ka mõttekunstiga on, pole päris kindel.

       Pigem on need veidi heitlikud otsingud, omamoodi kasvulava, millest võrsuvad taimed alles ootavad ümberistutamist
       avamaale.


        _ _ _

       Kunstinäitus
       Karl Nagel ja Tiiu Rebane
       "Execution"
       Tallinnas Vaal-galeriis kuni 6. märtsini

       Foto: Repro / Tiiu Rebane "Sex or Death"



       http://www.postimees.ee/1636681/jumala-poeg-ja-heitlikud-otsingud