"Eesti Päevaleht"
       01.09.2003

     "Kunstnikud sülitsi heroilise minevikuga"

       Rotermanni soolalaos klaaritakse arveid Suure Narratiiviga Kunstnikud ei usu mineviku kangelaslikku kuma ega veteranimedalite
       kõlinat Rotermanni soolalaos on avatud rahvusvaheline kunstinäitus "Viimane kangelane", mis maailmalõpumeeleoludest kantuna
       üritab maha rebida maske mineviku tegijatelt, kuulutades tõehetke ja valskuse kadu.

       Kangelase ootamine on Eesti rahvale tuttav töö. "Küll kord Kalev koju jõuab ?," tõotati üksteisele metsapaos, Siberis ja emigratsioonis.
       Selles messianistlikus Lunastaja ootuses oli hardust ja veendumust ning sama fanaatilisusega põlati antikangelasi, kes ummistasid
       Kalevipoja koduteed: vandid, sortsid, kommarid, veteranid, mehed Luki alt, politrukid, partorgid ja kes kõik veel.

       No nüüd on Kalevipoja kuju Tartus püsti, ilusti Emajõe kaldal, kus vanastigi - va Kreutzwaldi-taadi naabruses. Ometi on sellega olnud
       sekeldamist sama palju kui Tõnismäe pronkssõduriga. Küll arvas keegi monumendi aluse liig masaja olevat ("Kalevipoeg kummutil"),
       küll põlati ta jalgu lühikeseks ja sihverplaati liiga latiinoks.

     Väli silus puudujäägid

       Adamsoni-vanal olla omal ajal Milanos liig ahtad töötingimused olnud, kuju olnud valamise ajal põlvini augus, et selle pea valutöökoja
       katusest läbi ei punniks. Sellest siis tekkis vildak vaatenurk kujule, kui ta kord "kummutile" tõsteti. "Sellise Kalevi eest ma küll ei
       võidelnud?," mühatas Pätsu-aegne eestlane. Ega siis kuju taastajal, skulptor Ekke Välil jäänudki muud üle, kui siluda Adamsoni
       puudujääke ja anda Kalevile vähe moekam vurhv ja siredam säärejooks.

       Mida ta ka tegi - kangelane tuli ajaloost tagasi uues kuues, vanadest vigadest õppinuna, silm-nägu rahva näpunäiteist paistes.
       Umbes samamoodi nagu peata pronks-Lenin Pärnu Uue Kunsti Muuseumi ees - antikangelane, kelle rahvas ( Mark Soosaare isikus )
       lõi oma näo järgi.

       Samasugust soovi minevikku üle kirjutada kohtame ka kõne-alusel näitusel. Kui ette on jäänud minevikutegelaste heroiline aura, on
       tavaliselt käiku läinud kustutuskumm.

       Näeme, kuidas moskvalane Mamõshev-Monroe on NLKP viimase poliitbüroo liikmete ametlikud portreed in corpore kriiskavate
       värvidega üle maalinud, mukkides nende kahvatud palged nii litsakaks kui vähegi võimalik. Näeme, kuidas noor August Künnapu
       teeb sama Oskar Lutsuga, Mare Tralla Vera Muhhina "Töölise ja kolhoositariga". Kättemaks on magus.

       Kuid teadupärast on mineviku seljatamiseks teisigi viise. Arsen Savadov kiidab kunagistele pidupäevalistele punaparaadidele
       tõsimeeli takka, nostalgitseb ja taaslavastab neid, lisades rahva hulka, siia-sinna paljaid unelevaid esikaanepoisse. Kogu mälestus
       keerdub mingiks homoseksuaalseks kitshiks, milles marssivatel kaevuritel ja lööktöölistel on täita Suure Peremehe sadomasohhistlik
       roll.

     Minevik noori ei paina

       Ja nii edasi. Ei jää teistest maha ka Aleksander Brenner ja Barbara Schurz, kes annavad oma joonistustes hieronymos-bosh'iliku
       visiooni rahva tegelikest tahtmistest, ega Karl Nagel ja Andrus Joonas, kes on vastavalt püstitanud monumendid vene neonatside
       kunagisele ideoloogile Eduard Limonovile ja vendadele Voitkadele.

       Omas mahlas ja sissetöötatud registris lisavad monumentaalse kangelase teemale isikliku kommentaari ka Kadi Estland,
       Aleksander Savko, Alina Kurvits, Mark Raidpere, Marko Laimre, Jasper Zoova ja teised. Nende isepäisus osutab, et ega see
       kangelasminevik noori nii väga painagi, vahel astub see küll kannale kuraatori diktaadina, kuid üldiselt saab mineviku lipu all
       ajada väga isiklikke asju.


       Johannes Saar



     https://epl.delfi.ee/artikkel/50963009/kunstnikud-sulitsi-heroilise-minevikuga