"Sirp" 
       19.05.2000

           “KES KANNATAB KUI LOOM”

       Karl Nageli maali- ja videokunstinäitus "Suffer like animals" Raatuse galeriis 5.-18.V.

       Nagelite kolmanda põlvkonna kunstnik Karl Nagel jahmatas oma väljapanekuga "Suffer like animals" Raatuse galeriis esialgu
       produktiivsuse ja tormakusega. Põhjalikul vaatlusel ilmnesid aga märksa sügavad tähendused ja assotsiatsioonid. Nagel on
       loonud omamoodi simultatsioonimudeli kunstnikust-loojast ja kannatajast. Samas saab seda võtta ka kunstniku
       remütologiseerimisena eesti noores kunstis. Kuigi näituse pealkiri viitab kannatusele, pole siiski tegu konkreetsesse
       sündmusesse kätketud individuaalse traumaga. Pigem on see teatud mõttes kõikide kunstnike maailmavalu.
       Tänane eesti artworld on kõike, kuid samas ka mittemidagilubav ning nii pole loodud valemit, millega kunstimaastikul
       end noore tegijana tõsiseltvõetavaks veenda. 
       Nagel on lähtunud eelkõige iseenda alateadvuses peituvast varjatud mütoloogiast, mille olemasolu ta nüüd avalikkuse ees ka
       tunnistab. Antud väljapanek intrigeerib forsseeritud, kuid osalt ka närvilise värvikäsitlusega. Kiirus, tormlemine ja tunglemine
       maalipinnal viitavad piltide futuristlikule iseloomule. Pidev liikumine ja teatav värvihullus tekitavad justkui ekstaasi. Füüsiline
       reaalsus ja figuratiivsus on piltidel veel identifitseeritav, kuid mõjub vaid vihjamisi. Erinevate assotsiatsioonide vaheliseks
       tulemuseks on märgi ja tähenduse seose kadumine ning isikliku esteetika levitamine. 
       Nageli pildid kajastavad justkui revolutsioonilist mässu, mis ilmneb eelkõige nende pealkirjades ja grafitilaadsetes
       literatuursetes väljendites (viimased ilmnesid juba ka autori aastataguses diplomitöös). Ometi oleks vale paralleele
       tõmmata Jaan Elkeni maalikäekirjaga. Pigem on siin suurem kokkupuude saksa kunstniku Anselm Kieferi sügavamõtteliste
       töödega. Hulgalised assotsiatsioonid Nageli piltidel seovad erinevad sõnumid ning individuaalse eneseväljenduse ühtsesse
       mütoloogilisse võrku. Seoses revolutsioonilisusega tasub tsiteerida Melamidi, kes väitis, et kõikide revolutsioonide eesmärk
       on peatada aeg. Aja mõiste avaldub otseselt ka maali pealkirjas "Now - nüüd". 
       Nagel intrigeerib vaatajat ka erinevate poliitilis-ajalooliste sündmuste tsitaatide rohkusega. Kunstnik ekspluateerib osavalt
       maalipinnal tänapäeva meedia klisheesid, mille tulemusena on maal hakanud kergemini vaataja teadvusega kommunikeeruma. 
       Kõik see vihjab aga noore autori ühiskonnateadlikkusele ja informeeritusele: "Mai lapsed - The Children of May", "Stepheni
       tool - nüüdisaja suurim mõtleja". Nõnda avaldub ka ambivalentne ja immanente alge kunstniku näituseprojektis. Nagel laseb
       erinevatel semiootilistel märgisüsteemidel vabalt suhelda ja kombineeruda: maalifaktuur, värvikasutus, eesti-, vene- ja
       ingliskeelsed fraasid jne. 
       Väljapanek kinnitab veel kord, et igal kunstnikul on vaatajale sõnum, mida ta ei suuda selgeks teha verbaalselt - ta toob selle
       vaataja ette visuaalselt. 
       Autor püüab vabastada oma maali staatilisusest. See ei toimi aga maali eitamisena, mis oleks ka maalikunstniku eetikale
       vastukäiv, vaid vastupidi - traditsioonilise kunstizanri piiride õimendamisena. Sellele vaatamata on appi võetud ka video, mis
       vihjab pigem ajastu märgile ja tehnika arengule. Teisalt on video aga sõnumi ning kogu terviku komplitseeritumaks tegemise
       vahend. Nõnda toimib ka kogu näitus kohati liig informatiivsena, kokkupressituna. Siinkohal oleks sobilik vihjata Baudrillard'i
       mõttele: "Me ei otsi muutusi ega vastanda liikumatut liikuvale; me otsime liikuvast veel liikuvamat: metamorfoosi". Viimaste
       sõnadega võiks kokku võtta ka Karl Nageli väljapaneku: "Suffer like animals". 

       RIIN KÜBARSEPP

       _ _ _

       Artiklile lisatud tekstilõik:

       Karl Nagel:

       On olemas reaalne võimalus asjade kollektiivne maailm ammendada. See algab tavaliselt hetkest, kui inimene esmakordse
       pöördumatusega emotsionaalselt sureb. Põhjused võivad olla usu-, pere-, keha- või majandusküsimustes, vahel harva ka
       kunstis. Selline, sügavamal tasandil täiesti isiklik otsus ning valik on selgelt minakeskne ja samas universaalne. Keskkond
       ammendab ennast "minas". Inimese teadvus ei ole lihtsalt enam keemiliste komponentide reaktsiooni juhuslik kõrvalprodukt
       ja pea ori. Ta loob vormi, teist objektiivset reaalsust peale teadvuse loodu ei eksisteeri.
       Lugedes kirjandust, mis oma eesmärkidelt süü ning karistuse, elu ja surma ideedest väljuvad, tuues niiviisi esile inimeses
       olulise ja vahetu, avaneb inimese vaim, kus sümbolid elustuvad ja mõtete võimu ei eitata. Ühtlasi kogeb ta ruumi kui "mina"
       tajupikendust, millega on võimalik manipuleerida. Väline keskkond muutub sisemise arengu kavas.
       
       Kollektiivne mõtlemine tähendab kollektiivset vastandamist ja jagatud vastutust ehk vastutustundetust. See näib pakkuvat
       lõputuna näivaid hüvesid, kuid ei räägi vajadustest. Selles võib sisalduda hävingule ettemääratuse tunne, intelligentsuse
       võidukäik, lootusetus ning "ajalooline traagika". Lõpuks saab headusest ja võimetusest sünonüüm ning kuri projitseeritakse
       endast väljapoole. Mõnele naabrile, välisriigile või ükskõik millisele ühiskonna segmendile.
       Toimub stabiilne "elu ning hoolitsus", asjad ja inimesed elavad ning saavad aja jooksul ammendatud. Kes kannatab,
       see kaua elab... Üsna paljulubav. Valiksin siiski kõige pakutu asemel viimase sümboolse surma.


       http://www.sirp.ee/archive/2000/19.05.00/Kunst/kunst1-2.html