"EML aastanäitusest, maalikunsti hetkeseisust ja teostest ükshaaval"

     https://www.maal.ee/post/eml-aastan%C3%A4itusest-kunstist-ja-teostest-kirjutab-jaan-elken

       _ _ _


     Karl Kristjan Nagel (1977)
     "SOOVIDE TUBA", õli, lõuend, 2019/2020 (150x150 cm)


       9.veebruaril 2020 peetud Facebooki vestlus filmifriigist maalikunstniku ja kinokunstist lugupidava maalikunstniku vahel.

       9.02.2020 laadisin EMLi Facebooki lehele Nageli töö repro, reklaamimaks 14.02 Pärnus avatavat aastanäitust, postituse juurde
       kirjutasin: "Karl Kristjan Nageli uue maali kirglikkus ja totaalsus on eba-eestilikult intensiivne, võrreldav vaid Jaan Toomiku
       äsja-avatud isiknäitusega ARS-s. 3D lummavas sinises vastuvalguses maalitud stseen on teatraalselt sümboolne, mõneti
       krüptiline. Mida iganes kunstnik ka mõtles, on Nageli looming näide kunstnikupositsioonist, kus pole kohta konjunktuursele
       trendi-kummardamisele ega sisekujunduslikele kaalutlustele/../". Nageli vastus: "See töö on kordus ühest mu varasest 90-ndate
       alguse sama motiiviga maalist. Algne töö kahjuks pole säilinud. Hiljuti möödus 40 a Stalkeri esmaesitlusest". Mina: "Loomulikult,
       kivikeste viskamine tsoonis! Tsiteerimine pole patt - kui Tarkovski on kaasautor, siis selge kust "sügavus" pärit."

       Olen keskmisest kultuuritarbijast kaugelt suurema vaatamiskogemusega filmihuviline, 1970-ndate TPI filmiklubi ja Kinomaja
       erilinastuste aegadest, kuid Nageli entsüklopeediliste teadmisteni 20.saj viimase kolmandiku kinokunstist tõenäoliselt ei küüni.
       Tsiteerin Nageli kirjutatut: "Praegu meenus, et Stalkeri finaalis Teadlane tegelikult ei visanudki kive vette, vaid koost lahtivõetud
       pommi osasid. Tänu Tarkovski filmi 2017. a. restaureeritud HD versioonile sai seda vaadatud justkui täiesti uue pilguga ning nii
       avaldusid paljud senimärkamata või teadvustamata detailid. Ükski tegelane soovide tuppa ei astu, kuigi oma ülimat skeptilisust
       väljendav Kirjanik sinna kogemata, peaaegu komistab, ühes stseenis. Tsooni lõpukaader on aga filmitud just sellest toast."./... /
       "Vaataja kogeb filmi lõpus, nähes neid kolme tegelast toalävel istumas, justkui ta oleks minetanud keha ja hõljub selles ruumis.
       Võibolla see ongi filmi peamine eesmärk ja põhjus sellele näilisele otsustusvõimetusele - tegelaste rännak tühistas kõik soovid,
       kuna protsessi käigus minetati keha."

       Ilmselgelt on Nageli esoteerilised huvid ja/versus Tarkovski sümboolsed jumalaotsingud heaks katalüsaatoriks, et vallandada
       Nagelis inspiratsioonipuhang. Lood, millesse usutakse, on nauditavad ka vaatajale/kuulajale, ja tihti on jutustaja hääletoon
       ( praeguses kontekstis siis maalimaneer ) ehk olulisem kui informatsioon/agenda, mida justkui aetakse.

       Kui Nageli maal mõned päevad hiljem Pärnus lahti pakiti, ei tulnud pettuda. Sinine lummas endiselt, maal töötas võrdselt nii kaug-
       kui keskvaate distantsidelt, saades suure aknaga näitusesaali peaseina üheks pilgupüüdjaks. Tseruleum, türkiissinine ja koobalt
       on olnud paljude kunstnike lemmiktoonideks ( ka allakirjutanule ). Nageli puhul äratab usaldust ka erinevate maalimismeetodite
       valdamine, ehk kuidas värv lõuendile kantakse - kolmandat põlve kunstnikedünastia esindaja selge eelis! Lasuurne läbipaistvus
       ja pintslitöö hoog on jälgitavad nii esiplaani vee ekstra sillerdavuses kui tsentri tagaplaanil, lavasügavuses.

       Nagel harrastab maalimaneeri, mida võiks nimetada loomulikuks ehk alla prima maalimiseks, st kui autoril on nii palju öelda
       ja pilt maalima asudes silme ees ( filmikaadri mahamaalimine on kui uue aja natuuristuudium, ja kui praegu on tegemist veel
       kord maalitu taasloomisega, on eesootav suuresti prognoositav ), tulemuseks on sellisel juhul enamasti hoogne, katkestamatu
       maalimisakt. Ühel või teisel moel salvestuvad maalis pildi loomise asjaolud, isegi vastu autori tahtmist, mõnes mõttes on
       ekspressiivses, realistlikus laadis maalijad justkui kahekordselt alasti. Tarbetuisse detailidesse klammerdumine võib viia mõnel
       juhul pintsliga lobisemisesse, liigne üldistamine aga tühja manerismi, samas kui igal pintslilöögil ja värvipikselil on seljataga
       sajandite taak ( ja kõik on niikuinii peegeldus kord olnust ), on reaalajas sündiv teos igal juhul unikaalne - nagu meist igaühe,
       iga ainuma sõrme jäljemuster on unikaalne! Eriti nüüd, kui kiusatus traditsioonist üle vaadata võib tulemusena autori hõreda
       õhuga mäetippu juhtida, st leviauku - kus kommunikatsioon ka potentsiaalse adressaadiga katkeb. Nageli värvivaistud on
       veatud, enamjaolt suudab ta luua võimsad, sümfooniaorkestri helipildiga võrreldavad polüfoonilised akordid. Praeguse töö
       kõlapilt on ainult kergelt minoorne, ei mingit pisarakiskumist - türkiissinine on siniste armaadas üpris eriline värv. Ilmselgelt
       on tugevad tunded muusikas ja kunstis mitte just need kvaliteedid, mis keskmist eestlast iseloomustavad, tsentraliseeritud
       kunstiharidus-süsteem on tuunitud hoopis muude parameetrite järgi. Nagel õppis maalikunsti küll Eesti Kunstiakdeemias,
       kuid selgelt on võimekus maalijana tulnud pigem DNA liini pidi, koos väikese abiga internatsionaalsete mõttekaaslaste/sõprade
       poolt. Prognoosin, et Nagel võiks leida enam mõistmist nt slaavi või ka saksa kultuuriruumis.
       Nageli erilisus on, et tehniliselt võimekana, veab ta tööst-töösse endaga kaasa tervet maalikunsti entsüklopeediat, just viimase
       osas on meil maad võtmas üleüldine kirjaoskamatus, seda ka nn kunstivälja siseselt. Päris kõle võib sellises kultuuriruumis olla
       eksistents kunstnikule, kellele looduse poolt on palju antud ja teisalt sootsiumi tagasiside ikkagi piisav pole.

       Ürgandekas Nagel on tõusmas üheks enim tõsiseltvõetavaks maalijaks olukorras, kus vähesed veel usuvad, et kunstiga saab
       maailma ( positiivsemaks ) muuta. Samas, kui nö Sisyphose laadis positsioneeringuga kaasneb võimetus kontsentreerida/
       fokusseerida tulevärki, võib reaalselt üksikkunstniku kasutada olev (elu)energia ebaühtlaselt jaotudes mitte piisavaks osutuda
       kaasaegse kunsti väljal läbilöömiseks. Eriti kui oled noore kunstniku staatusest väljas, kui perekond ja elumured nõuavad oma.
       Selliseid maale saab maalida ainult kirega kunstnik, kes ( kui küünla metafoori kasutada ) on määratud eksisteerima põletava
       leegiga kunstnikuna. Kui küünla põlemisel eralduvat energiakogust kogeb vaataja füüsilise soojuse ja valgusena, siis suurte
       kunstnike võime konverteerida otsekui mittemateriaalsest maailmast pärit (elu)energiat täiesti füüsiliselt eksisteerivatesse
       maalidesse, koguni talletada neis seda X-faktorit- et ka vaataja saaks murdosa sekundikski kogeda eksistentsi kõrgematel
       sagedustel! Seda tüüpi kunstnikke pole ühel väikesel maal kunagi palju, Eestis kuulub sellesse seltskonda Nageli kõrval
       kindlasti Jaan Toomik ( kelle nime ja loomingu ümber on ammu konsensus tekkinud, kiidavad ka need kes tegelikult ei erista
       head halvast, või õieti head keskpärasusest ), aga neid on veel paar. Kõrvaltvaatajale võib taolist tüüpi kunstnike kontakti-
       võtmised tundmatuga, teistpoolsuse otsingud tunduda esoteerilise flirdina, kuid asi pole hoopiski nii - teispoolsus on nende
       jaoks osa tervikpildist ja maksimalistidena on see taolise kunstnikutüübi jaoks mitte võimalus vaid tegelikult ainus võimalus
       selles lõpmatult keerulises maailmas eksisteerida ja kunstnikuna tegutseda.


       Jaan Elken - näituse kuraator

       10.04.2020


       _ _ _


       Lisainfo näitusest:

       UKM kodulehelt:
     http://mona.ee/eesti-maalikunstnike-liidu-aastanaitus-2020-globaalne-lokaalne-2/
       ja Eesti Maalikunstnike Liidu kodulehelt:
     https://www.maal.ee/2020-globaalne


       Näitust toetavad: Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital

       _ _ _


       https://www.maal.ee/post/eml-aastan%C3%A4itusest-kunstist-ja-teostest-kirjutab-jaan-elken