TEKST


      "Sirp"

     04.03.2005

"Galeriid - mälestusi tegelikkusest"

Anu Allas

August Künnapu näitus "Ledoux ja Boullee tagasitulek" Tallinna Linnagaleriis kuni 13. III;
Karl Nageli näitus "Kodumaa tütar kutsub!" Hobusepea galeriis kuni 14. III;
Maksim Gorki/Rainer Sarneti etendus "Ema" Von Krahli teatris;
Leo Expressi turvafirma reklaamplakat bussiootepaviljonides/ajalehtedes "Kas sinu kodu on kindlus?/Oled väsinud kauplemast?".

1. peatus: Künnapu

August Künnapu on maalinud hooneid ja monumente XVIII sajandi arhitektide Claude-Nicolas Ledoux ja Etienne-Louis Boullee
enamasti ehitamata jäänud, kuid suurejooneliste projektide järgi. Maalinud mitte liiga dokumenteerivalt, mitte liiga fantaasiarikkalt,
pigem skemaatiliselt. Natuke üldistades, põhilist esile tuues, värve veidi intensiivistades. Vaatajal ei teki päris elavat ettekujutust
sellest, kuidas need hooned tegelikkuses võinuksid välja näha. Küll aga võib tekkida tunne, et need majad siiski on olemas,
mistõttu pole neid tarvis maalida täpselt nii, nagu nad paistavad, vaid pildis võib lubada enesele teatavat iseseisvust. Inimesi pole
kujutatud. Ma ei tunne eriti täpselt Ledoux ja Boullee ideid, aga tundub, et inimesed on nende visioonide kohaselt üsna ülearused.
Ambitsioon on ikka inimmõõtme ületamine mõningate reservatsioonidega inimeste paratamatule olemasolule ja tegemistele.


Künnapu tundub rohkem huvituvat arhitektuurist, nii sellest konkreetsest utoopiast kui ka oma varasemate arhitektuurimaalide
teemadest ja tegelastest, mitte niivõrd maali nn iseväärtusest. Siiski pole meedium tema ja mitmete teiste nooremate maalijate
puhul päris tähtsusetu. Paistab, et illusoorsed, kütkestavad, rafineeritud kujutised on end üheksakümnendate jooksul lõplikult
blameerinud. Keegi ei usu enam pilti, mis on "nagu päris?", rohkemgi kui päris. Võimaluse vaataja jälle pilti uskuma panna annab
teatav tinglikkus. Samas ei tulene tinglikustamise viisist iseenesest mingit erilist tähendust, pole suurt vahet, kas on tegemist
geometriseeriva, maalilise või muud laadi üldistusega. Selles mõttes on suhe meediumiga vabam. Põhiline on see, mida
kujutatakse, aga oluline, et ta laseks ennast vaadata ega tekitaks koormavaid illusioone.


Põhimõtteliselt võiks ju vähemalt osa Ledoux ja Boullee visioonidest teoks teha, kui oleks põhjust, tahtmist, usku ja raha.
Aga see võtaks neilt võlu ja võimsust kõvasti vähemaks - ja viimsegi võtaksid turistide hordid. Teostamata kujul, ideedena
on need palju ehedamalt olemas.



Foto: Karl Nagel. Gazman. Õli, lõuend. 2005.


2. peatus: Nagel

Karl Nagel on maalinud Vene väidetavate natsionaalbolshevike väidetava juhi või maskoti Eduard Limonovi väidetavaid jüngreid.
Teema on muidugi selline, kus kunst jääb elule igal juhul alla. Umbes nii nagu mõningates nõukogude aega kirjeldavates ilu-
kirjandusteostes, kus on püütud tolleaegset tegelikkust anda edasi kujundlikult, veidi läbi lillede, rõhutada olukorra grotesksust.
See aga ei hakka tööle, vinti ei saa justkui hästi peale keerata, igasugune kujundlikkus on ikka pigem lahjendamine kui
võimendamine. Siiski võib Nageli piltide puhul Limonovi vabalt üldse ära unustada, need tegelased on niigi äratuntavad. Nad
on revolutsionäärid, kellel on idee, jõud ( küll peamiselt füüsiline ), granaadid, loosungid, salakorterid ja salaviin. Kes kannavad
eraldusmärke käsivarrel ja lillelisi rätikuid poole näo ees, määrivad värviga saatkonnahooneid ja saavad politseinikelt peksa.
Maalitud vihaselt, natuke nihestatult, natuke räpakalt, tumedalt. Idee sisu ei mängi antud juhul erilist rolli, vähemalt ei ole see
kuidagi esil. Küll aga meenutavad sellised ruuduliste särkide, salkus juuste ja veriste ninadega tüübid mulle ja vist teistelegi
minuvanustele ( kelle süütut ja puhast nõukogude lapsepõlve ei jõudnud mingid ideoloogilised valikud enam lõhestada )
ühtaegu multikategelasi, kompromissituid varateismelisi filmikangelasi, tüütut kohustuslikku kirjandust ja midagi ammu-
möödunut, kaotatut. Aega, kus revolutsioone tehti tänavatel plakatite, lendlehtede, mingi inimhulga koos- ja kohalolemise
abil. Kummalisel kombel, sõltumata limonovlastest ja üldse mingitest ideelistest teguritest, kehastavad Nageli kangelased
justkui tegelikumat tegelikkust, usku ja kohalolekut, juba ette luhtumisele määratud, aga kirglikku võitlust. Aga eks see on
muidugi vaatamise ja mäletamise küsimus.



3. peatus: Krahl


Rainer Sarnet on lavastanud Maksim Gorki "Ema". Muidugi nihkes, pedaalid põhjas, aga mitte irvitades, pigem isegi
demonstratiivse leebuse ja südamlikkusega. Võibolla seal on isegi natuke seda laadi ärategemist, et vaadake nüüd ("teie") -
jah, me ("meie") lavastame Gorkit. Keegi ei süüdista kedagi ega taha äratada valusaid mälestusi. Me oleme sellest üle.
Olgem ausad, töölisliikumise ja 1905. aasta revolutsiooni ideed ei huvita nüüd küll eriti kedagi ja ka võimalike valusate
mälestuste ajenditesse pole kahjuks aega väga pikalt süveneda. ( Reklaamis ja kaastekstis esines küll teatavaid paralleele
keskerakonna mutikestega, kuid õnneks need lavastusse ei jõudnud. ) Gorkil on lihtsalt power'it nii palju, seda õiget power'it,
mida mujal ei ole, aga mille järgi on karjuv vajadus. Esimese vaatuse lõpus, kui ema seisab punalipuga keset lava, ongi tunne
nagu rock-kontserdil: fanatism, mäss, ilu, tunded, karjed, detsibellid põhjas... Joosta üle väljade vastu tõusvale päikesele.
Muidugi ei mõtle keegi Marxile, aga tema kaudne kohalolu hoiab mingit pinget õhus, ei lase labaseks minna. Gorki on suure-
pärane materjal, mis võimaldab olla ühtaegu siiras ja teadlik. Olla nii tõsine kui võimalik olukorras, kus kõik saavad aru, et
seda pole võimalik päris tõsiselt võtta. Jõudu on ja tahtmine on ja paraku on ka teadmine juba ette luhtumisele määratud,
õieti juba ammu luhtunud võitlusest. Ja see on puhas ilu.



4. peatus: Balti jaama
trollipeatus

Turvafirma reklaamplakat: "Kas sinu kodu on kindlus?" Tütarlaps verise nina ja huulega - täpselt samamoodi nagu see noormees
ühel Nageli maalil. Muidugi ei oleks mõtet teha reklaamplakatit, millel kujutatakse seda, kuidas kellegi koduaknast tõstetakse
välja pesumasinat, muusikakeskust või dokumendimappi riigisaladusega. See ei mõju absoluutselt. Tüdruk on õrnake, aga siiski
ka kuidagi tõrges. Ajalehereklaamis sama pildi juurde käiv küsimus "Oled väsinud kauplemast?" töötab muidugi veel paremini.
Ei saa küll aru, mille pärast, mille nimel ja mis asjaoludel, aga selles on ohtu, ülevust, jõudu ja muidugi paratamatut allajäämist.
Kui ka suurte ideede ja tõeliste revolutsioonide aeg on möödas, siis mingi udune mälestus miskipärast ikka püsib ja kerkib
siin-seal pinnale.


https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/galeriid-m-lestusi-tegelikkusest/