TEKST

        "Pallast tuleb iga päevaga juurde!" 
        Kalev Kesküla 
        "Eesti Ekspress" 14.09.2000 

        Kalev Kesküla vestles Tartus Kunstiühingu Pallas ülevaatenäituse koostaja Enn Lillemetsaga.

        Pallas, algul kunstnike ja kirjanike, hiljem peamiselt kujutavate kunstnike ühing Tartus 1918-40 ja 1943-44. Asutajate hulgas olid
        K. Mägi, A. Tassa ja F. Tuglas, tuntud liikmed olid A. Starkopf, A. Vardi ja E. Viiralt. Samal ajal tegutsenud kunstikoolis Pallas olid
        kauaaegsed õppejõud V. Mellik, V. Ormisson, N. Triik ja A. Vabbe. Kunstnikudiplomi sai koolist 71 ja joonistusõpetaja kutse 60 õppurit.
        ( Eesti Entsüklopeedia )

        Kunstiühingust Pallas vt http://www.tartu.ee/pallas.

        Kui ma Enn ( kodanikunimega Ernst, saksa keeles 'tõsine' ) Lillemetsaga umbes kakskümmend aastat tagasi tuttavaks sain, oli ta tõsine
        kirjandusinimene. Tema tillukeses toas Võru maanteel, kus pärast Noorte Autorite Koondise kokkutulekuid sageli Vaimust vesteldi, täitsid
        hoolikalt laotud raamatuvirnad kogu vaba põrandapinna. Põhiliselt uuris ta tollal Peet Vallakut, kelle novellidest koostas veel üliõpilasena
        väikese valimiku Loomingu Raamatukogule. Enn suhtles enam-vähem kõigi vanade ja vastupanumeelsete Tartu vaimu esindajatega.
        Bernard Kangro, Eduard Rüga ja mõne teise meretaguse kuulsuse kirjade vahel leidus tema rauast diplomaadikohvris alati ka mõni värske
        enda luuletus. Need aastate jooksul kogunenud Tartut ja kultuurimälu murdmatust poetiseerivad värsid ilmusid luulekogus "Olemise valge
        koer ehk ingli kolju" (1994).

        Paralleelselt kirjandusega köitsid Ennu ka kujutav ja näitekunst, mis tema viimaste aastate tegevuses on kujunenudki valdavaks. Ta on
        aastal 1988 taasloodud kunstiühingu Pallas esimees ( tema aktiivse vastutöötamise tulemusena pole eeskätt rakendusliku iseloomuga
        Tartu kunstikoolil õnnestunud usurpeerida Pallase kõrget nime ). Jaan Toominga ja Ülo Vilimaa stuudios näitlejakoolitust saanuna töötas
        ta aastaid Tartu Lasteteatris, mis tänavu projektiteatriks muudeti ja kust kõik senised näitlejad vallandati. ( Eks nad siis mängi edaspidi
        tasuta. )

        Kunstiühing Pallas koondab kunagi selles kunstikoolis õppinud kunstnikke ja Pallase vaimu pärijaid, Tartus tegutsevas Konrad Mäe Ateljees
        õppinud kunstnikke. Praegu Tartu Kunstnike Majas väljas olev Enn Lillemetsa ( mõistagi tasuta ) kokku pandud näitus "Pallase ees ja järel"
        on kunstiühingu ajaloo suurim. Tubli kolmandik taieseid on eksponeeritud esmakordselt.

        PÄRASTLÕUNAPÄIKESES näitusesaalis ei ole kahtlasi objekte, masinaid, ega isegi mitte vilkuvaid televiisoreid, mis uuemal ajal kunsti-
        sündmusest märku annavad. Läbi ruumide voogab pallaslik maalilisus ja traditsiooni tagasihoidlik väärikus.

        "Küll on hea, et valgus on praegu õige," rõõmustab iga päev näituselt läbi astuv kuraator Enn, "elektrivalgus lööb pildid plassiks".

        "Selle näituse pildid pärinevad viimase 12 aasta loomingust, auliikmetelt on võetud ka mõni varasem teos," seletab Enn.

        Esimesena juhatab Enn mind oma kauaaegse kirjasõbra, USAs elanud pallaslase Eduard Rüga (1903-97) piltide juurde. Kunstniku lesk
        Leida on näituse tarvis mitu pilti kaasa toonud. "Rüga on üks neid pallaslasi, kes ka välismaal oma maalikooli pinna tugevalt jalge all
        hoidnud ning samas ümbritsevaid kogemusi ammutanud. Eriti vaimustatud on Enn tema pildist "Rõõm sinus eneses" (1992), mis maalitud
        vanameistri vabadusega. Seda on imetlenud ka ka teised näitusel esinenud kunstnikud ja kinnitanud, et Matisse'i tasemel. "Selles on
        värvide sisemist intensiivsust."

        "Erilisel kohal oma värvijõu poolest on Johannes Uiga. Trafaretselt öeldakse, Uiga tugevus on tema sinise värvi jõud. Aga me tahtsime
        näidata, et tal on ka muude värvide jõud täitsa olemas. Neist piltidest on vaid üks varem eksponeeritud.

        Olen katsunud iga kunstniku puhul leida mõne üllatava tahu, mõelnud, mida üks või teine teos annab tema tundmisele juurde. Proovime
        teadvustada, mis asi see Pallas siis õigupoolest on. Eluvormina on Pallas tegelikult väga mitmekülgne. Punasel ajal on harjutud Pallast
        kõrvale heitma kui üht lõpetatud asja. Ma tahan näidata, kuivõrd ta ikka veel elus on - Pallast tuleb iga päevaga juurde. Konrad Mäe
        Ateljee õpilased kannavad traditsiooni edasi. Pallas märgib ühte taset, ühte värvikooli, millest allapoole on piinlik laskuda. Aga kui see
        on käes, siis on juba väga huvitav erinevates suundades edasi tegutseda."

        Kaja Kärner on kõige olulisemaid järjepidevuse edasikandjaid, tema oli esimene, kes hakkas Konrad Mäe Ateljees õpetama. Teised
        õppejõud on olnud Lembit Saarts ja Heldur Viires, kes praegu on Ateljee juhataja. "Nende kogemus, Pallase värvikogemus on elanud üle
        ka Stalini aja, seda ei ole ära lörtsitud. Nüüd saab igaüks veenduda - mitte mustvalgelt, vaid värviliselt -, et nii vanad kui ka noored on
        Pallase traditsiooniga ühendatud."

        Noortest, Pallase järelväest, tõstab Lillemets esile Margus Meinartit, kes on sellele näitusele kokku saanud tugeva komplekti. Siiski on
        Meinart oma parimad asjad kevadel Norras korraldatud näitusel maha müünud. Üldse on kunstiühing korraldanud Norras juba kolm näitust.
        Viimati müüdi üle poole piltidest maha.

        Välja pandud pildid on pärit muuseumidest ja mitmekümnest erakogust. Nende laenamine olnud üllatavalt kerge, keeldujaid oli vaid üks.
        Enn viib mind Alfred Kongo ja Linda Kits-Mägi piltide juurde, osutades "rangema lähenemisega" teostele ja "metsikumale maalimislaadile".
        Esindatud on mõlemad.

        Tuntud suuruste kõrval on katsutud eksponeerida ka tundmatuid, nagu Bruno Sumeri Pärnust ja Heljulaine Zauram Haapsalust. Mõlemad
        õppisid Pallases Saksa okupatsiooni ajal. Zaurami sürrealistliku maiguga pildid on ühed Lillemetsa lemmikuist sel näitusel. "Pallas tähendab
        tugevat kompositsiooni ja värvikooli, muu on vaba. Miks peaks sürrealistlik laad Pallasele võõras olema?!

        Kalju Nagel on üks väheseid, kes maalib loodust natuurist. Pallas hoiab värvide ja vormide kaudu sidet loodusega. Loomulikult võib see
        vorm olla ka mänguline ja deformeeritud. Aga loodus on aimatav ka päris abstraktses kujundis."

        Näitusesaali keskel troonib Rootsis elava 98aastase Amanda Jasmiini "Poisi pea" (1937). Tema oli Pallase esimene õpilane: annaalid
        kinnitavad, et 1921. aastal tasus ta esimesena õppemaksu.

        EESTIS ELAVAIST PALLASLASTEST on vanim Ann Audova, kes sai just 96. Tema maalidest on Sebra galeriis välja pandud eraldi isiknäitus.
        Kunstnik on endiselt vaimuergas, aga pime, nii et viimasel kümnel aastal pole ta maalida saanud. ( Näitusel on ka tema viimane pilt,
        "Karikakrad (1989). ) Maalinud on ta peaaegu ainult lilli ja vahel nägusid. "Tema peadel on eriline valguse langemise nurk," seletab Enn
        vaimustunult. "Audova on maalinud oma pilte aastaid, paneb aina uusi värvikihte juurde ja kraabib siis jälle maha. See annab piltidele
        erilise kuma. Vahel on maalitud ka lõuendi teisele poolele. Enamikku oma pilte peab ta halastamatu enesekriitika toel pooleli olevaiks.
        Sugulased on kõnelnud, et vahel on ta nõudnud nende käes olevaid pilte tagasi ja lilli juurde maalinud. Ann Audova õppis Pallases Vabbe,
        Triigi ja Vardi juures kuusteist aastat, kooli ometi ametlikult lõpetamata. Ta ei lasknud ennast eriti õpetada, vaid tahtis kogu aeg ise
        õppida."

        Nii palju kui nüüd, 20 maali, ei ole Audova loomingut varem väljas olnud. Valitud on pildid tema hilisloomingust, igast lillest paar motiivi.
        Omaette näituse saaks aga teha juba ainuüksi tema päevalilledest.

        Miks pallaslased praegu kuulsad ei ole? "Pallase kool on tõesti enamasti muud õpetanud kui kuulsaks saamist. Vanemate pallaslaste
        pildid on siiski nüüd oksjonitel omandanud selle hinna, mis nad tegelikult väärt on. Näiteks oli viimasel Ammende villa oksjonil Audova
        pildi alghind kõige väiksem, 8500 krooni, aga see müüdi 37 500 krooni eest kõige kallima pildina. See polnud just suur, aga sisemise
        valgusega kirgas pilt." 

        * Kunstiühingu Pallas ülevaatenäitus on avatud 18. septembrini, Ann Audova isiknäitus 14. septembrini. 



        ( http://paber.ekspress.ee/arhiiv/2000/37/Areen/Kunst.html )