Portreid Kunstivallast
"Sutike silmarõõmu ja ivake head tuju"
Tartu kunstimuuseumis on avatud Nõukogude Eesti kunsti ülevaatenäitus. Külalisraamatus on muu hulgas niisugune sissekanne:
"Kõik oli väga ilus.
Tahaks koju kaasa viia tilgakese vett Kalju Nageli maalilt "Enne kevadist püüki"."
Öeldakse, et kui kunstnik oskab maalida vett ja taevast, siis on ta tõeline kunstnik.
Kalju Nageli maastikud ei kujune tavaliselt väljapaneku "naelteks". Inimesele, kes otsib näituselt tugevaid, rabavaid muljeid, võivad
need isegi märkamatuks jääda, sest need on tagasihoidlikud, nagu kunstnik isegi. Kui aga endale pisut rohkem aega võtta ja iga
maali ees veidi seista, siis...
Jah, siis Kalju Nageli maastike juurest juba nii kergesti liikuma ei pääse. Kas või seesama "Enne kevadist püüki". Midagi erilist seal ju
kujutatud pole. Jääkattest vabanenud vesi, veidi rannariba, mida kohati katavad veel sulamata lume laigud, mõned paadid ja kõige
selle kohal varakevadiselt sombune taevas. Aga mida kauem seisad ja vaatad, seda tugevamini tajud pildi meeleolu, tajud lähenevat
kevadet. Ja kui sul on veidigi kujutlusvõimet, siis võid koguni sisse hingata varakevade lõhnu, mis on nii imepärased, et neid ei saagi
sõnadega edasi anda...
Kuidas sünnivad niisugused maalid ? Kunstnik otsib loodusest sobiva motiivi, seab maalimisraami üles, maalib ühe päeva, teise,
kolmanda... Senikaua, kuni pilt on valmis. Nii üldiselt arvatakse. Nii arvasin minagi, enne kui olin külastanud Kalju Nageli ateljeed.
"Oli aeg, kus tuli tõepoolest just niiviisi maalida," seletab kunstnik. "Tuli loodus nii täpselt lõuendile kanda, nagu sa vähegi oskasid."
Ateljee kõige kaugemast nurgast otsitakse terve kogum pilte. Need maastikud on nii nagu "päris". Iga kivi ja känd seisab kenasti omal
kohal. Maalide all seisavad aastaarvud 1950 kuni 1952...
"Kenad, kas pole?" küsib kunstnik muiates.
Kenad nüüd küll, aga... midagi jääb nagu puudu.
"Maali õuna nii täpselt ja nii ilusasti, kui tahad, tõelise õuna vastu su pilt ikka ei saa. Juba kas või sellepärast mitte, et tõelise õuna võid
ära süüa..."
Jah, maalil hakkab maastik alles siis elama, kui me näeme maastiku taga selgesti ka selle loojat, kunstnikku.
Tuleb välja, et Kalju Nageli hingestatud maastikud valmivad lõplikul kujul just siin, ateljee nelja seina vahel. Looduses tehakse ainult
eeltöö, etüüdid. Neid etüüde me siin nüüd vaatamegi. Ühest ja samast jõekäärust või järvesopist on tehtud kümneid visandeid. Neile
järgnevad etüüdid ja eskiisid õlis, maalitud juba ateljees. Ja alles pärast niisuguseid pikki otsinguid ja katsetusi julgeb kunstnik asetada
raamile selle "päris" lõuendi, söandab hakata maalima pilti, mida me saame näha näitusel.
"Valmistoodangut" Kalju Nageli ateljees aga peaaegu ei olegi. Alles hiljuti külastas Tartu kunstnikke üleliidulise kunstiloterii zürii ja tegi
Nageli ateljees peaaegu "puhta töö". Moskvasse viidi umbes tosin lõuendit.
Eespool kirjeldatud loomisprotsess on reegel, mille juurde kuulub aga väga palju erandeid.
Adavere majandi uut klubi kaunistab teiste kunstiteoste kõrval ka Nageli suuremõõtmeline "Saaluse maastik". Esimese kavandi selle
maali tarvis tegi kunstnik ateljees, peast. Alles hiljem sõideti kohapeale asja kontrollima. Sündisid uued visandid. Kui aga maal lõplikul
kujul valmis sai, siis selgus, et kõige rohkem sarnaneb ta just tolle esialgse, mälu järgi maalitud visandiga.
Või teine "erand". Ministeerium tellis ühe Tartu vaate. Kui töö juba enam-vähem valmis oli, tulid kohale nõuandjad ja konsultandid.
"Muidu väga hea, aga sellele majale võiksite siiski aknad teha," kõneles üks.
"See omnibuss tuleks täpsemalt välja maalida," soovitas teine.
"Need inimesed peaksid nagu rohkem inimeste moodi olema," andis kolmas nõu.
Kunstnik püüdis nõu kuulda võtta. Maalis aknad, omnibussi ja inimesed, aga kui ta siis oma maali veidi aega oli eemalt vaadanud,
ajas potitäie vett keema ja valas lõuendi üle. Lõpp ! Enam ei tee !
Mõni päev hiljem helistati pealinnast ja teatati, et homme sõidab "kõrge" komisjon maali vastu võtma. Mis nüüd ? Maalimistarbed kaasa
ja linna ! Ainult mõne tunni sai kunstnik maalida, siis oli õhtu käes.
Kui komisjon kohale jõudis, avas kunstnik ateljee ukse ja ütles: "Palun !" Ise ei julgenud sisse minna. Ka komisjon tuli üsna kähku välja.
"Nüüd on kõik läbi !" ahastas maalija. "Kus selle häbi ots !"
Aga komisjoni esimees sirutas käe ja ütles: "Õnnitlen ! Nii üksmeelse aplausiga pole me hulgal ajal ühtegi tööd vastu võtnud !"
Jah, kunstiline looming on keerukas protsess, mille saladusi on väga raske, aga võib-olla isegi võimatu täielikult tundma õppida.
"Olete seni näitustel esinenud maastikkudega. Kas pole kunagi tahtmist tulnud ka näiteks portreega katsetada ?"
Nagel hakkab naerma: "Kui te ainult teaksite, kui palju portreesid ma olen oma elus teinud !"
Suure Isamaasõja ajal oli Kalju Nagel ühe eesti rahvusväeosa klubi kunstnik. Peale muu tuli muidugi joonistada ka kõrgemate ohvitseride
portreid. Ja kui mõni ülemus leidis, et tema pilt pole küllalt sarnane, küllalt kena ja küllalt mehine, siis - noh, teadagi...
"Sellest ajast peale ma enam portreed teha ei tahagi."
Et aga jutt on juba kord minevikuradadele läinud, siis...
"Missugused olid teie esimesed kokkupuuted kujutava kunstiga ?"
"Mul oli kaks minust vanemat sugulast, kes õppisid "Pallase" kunstikoolis. Nemad vedasid mind juba poisikesena kunstinäitustele,
näitasid mulle maalidega koos ka nende loojaid - lühidalt, neilt sain "nakkuse". Õnnetuseks olid mõlemad aga nii suured boheemlased,
et ei tulnud kuidagi "Pallase" lõpetamisega toime. Seda suurem pahandus kodus oli, kui kuuldi, et ka mina tahan minna "Pallasesse".
Asi lõppes sellega, et mul tuli juba üsna varakult alustada iseseisvat elu."
Edasi jutustab Kalju Nagel, et ta elas tookord lõbusat boheemlase elu, kandis pikki juukseid ja laia äärega kaabut. Aga kui teda kutsuti
kodanlikku armeesse sundaega teenima, siis jättis "Pallase" õpilastele ettenähtud pikenduse kasutamata ja läks. Boheemlaste elu oli tol
ajal nii "lõbus", et sõjaväes nähti ennekõike kohta, kus kolm korda päevas süüa saab...
Kõrv kuulab kunstniku juttu, aga silm seirab etüüde, mis seisavad laudadel, seinte ääres põrandal, kõikjal. Tõsi, need pole lõpetatud
kunstiteosed, aga kui palju on neis värvirõõmu ja värskust. Meelsasti võtaks mõne kaasa ja riputaks kodus seinale.
On ju nii, et õlimaali ostmine lööb normaalse sissetulekuga inimese eelarvesse lubamatult suure augu. Etüüde ja visandeid on aga
kombeks müügile lasta alles siis, kui kunstnik on surnud ja kuulsaks saanud. Ja siis muidugi juba hingehinna eest ! Aga kas see peab
just nii olema ? Kas poleks mõeldav korraldada näiteks kunstnike majas Tartu kunstnike etüüdide, eskiiside, visandite näitusmüüki,
kust iga soovija võiks vähese raha eest osta pildi, mis - ärgu nüüd kunstnikud kurjaks saagu ! - on nii mõnigi kord palju värskem ja
mitmes mõttes huvitavam kui selle põhjal loodud "päris" maal...
Kalju Nagel igatahes ütleb, et tema aitaks niisuguse näitusmüügi korraldamisele heameelega kaasa.
"Aga mida te vabal ajal teete ?"
"Rajan Peedule aeda."
Pikemalt oma aedikutegevusest kunstnik kõnelda ei taha.
"Kui huvitab, lugege Capeki "Aedniku aastat"."
"Ja teie loomingulised kavatsused ?"
"Ootan, kui põllud ja metsad veidi värvikamaks muutuvad. Siis tahaks mõned kolhoosid läbi käia. Ehk jääb midagi paberile ka."
"Mõni maastik rammusa kolhoosikarjaga või..."
"Vaevalt küll. Ma pole kunagi uskunud, et kolhooside piimatoodang oleneks sellest, kui palju lehmi meie, kunstnikud, oma lõuendile
maalime."
"Aga millest siis ?"
"Kui Adavere inimesed oma klubi seinale maastiku tellisid, siis oli nende tingimus niisugune: "Ärge maalige meie sohvoosi ümbrust,
seda me näeme iga päev isegi." Nii läkski Adavere klubi seinale killuke Haanja maastikku. Ja kui see järvesiil ning metsatukad sohvoosi
karjanaistele natuke silmarõõmu teevad, siis... kes teab."
Jah, see näitusekülastaja, kes soovis koju kaasa võtta tilgakese vett Kalju Nageli maalilt, seda sealt muidugi ei saanud. Kevadist
meeleolu ja head tuju aga küll. Aga kui inimesel on kevadine meeleolu ja hea tuju, eks lähe siis töögi tema käes pisut paremini kui muidu.
A.Kalda
_ _ _
Foto:
K.Nagel: "Vaade Apteegimäelt".
