TEKST

       "Postimees"
       11.11.2004 


       "NAGELID TUTVUSTAVAD EESTI KUNSTI AJALUGU."

       Sellist kolme põlvkonna näitust nagu "Kolm Nagelit" Tartu kunstimajas ei tea allakirjutanu küll varem kuskil tehtud olevat,
       kuigi Eesti on oma kunstiaadli-suguvõsade poolest rikas. Meenutame kas või uhkeimat kunstidünastiat siitsamast kodulinnast,
       milleks on Elmar Kitsest ja Linda Kits-Mäest alguse saanud ning läbi Saskia ja Andrus Kasemaa noorima põlvkonnani ehk
       Markus Kasemaani ulatuv liin. Aga jätame Kasemaad oma kunstilist vastulööki korraldama ning pöördume näitusele, kus end
       esitlevad vanaisa Kalju, poeg Lemming ja pojapoeg Karl Nagel.

       Algus Pallases

       Nende kolme tööde väljapanekust tekkiv väikene eesti kunsti ajalugu algab Pallasest. Aleksander Vardi viimase elus oleva
       õpilasena esindab Kalju Nagel eesti kunsti kasvulava ja üle aegade ulatuva mõjuallika Pallase traditsioone. Siit ka tema
       meistrimärk, mis avaldub nii kindlas teemavalikus - läbi aegade on kunstniku meeliszanrid olnud maastikud ja linnavaated -
       kui ka maalija käekirjas. Köitvaimad olid mulle näitusel vanameistri loodusvaated. Täpselt valitud tonaalsused on kantud
       lõuendile kiirelt ja eskiislikult, tihti aluspinna valge krunt tükati välja paistmas. Ei mingit sipsimist - vaataja ette kerkivad
       õhurikkad ja emotsionaalse värvikäsitsusega loodusmaastikud, kus värviperspektiivid timmitult paigas.

       Põnevad suunaotsingud

       Lemming Nagel on alates ERKI lõpetamisest 1976. aastal teinud mängleva kergusega läbi kõik põnevamad suunaotsingud
       eesti kunstis. Kunstimaailma tähelepanu köitis ta fotorealismist inspireeritud maalidega, ent külmalt distantseerunud ja
       eksaktsest fotokujutise mahakandmisest jäi talle väheks. Tema töid iseloomustasid abstraktsed ulmeruumid ja tehistoonid,
       mis on keskmise Nageli äratuntavaks firmamärgiks tänagi. 1990. aastatel sai alguse liin, mis on esindatud ka nüüdsel
       näitusel. See on tsitaadirohke jutustavus ja üha enam süvenev tahe rebida maal tasapinnalt välja - värvidesse on segatud
       liimi ja liiva, reljeefsele pinnale on lisatud valmisobjekte, maalid väljuvad tihti neile määratud raamidest. Sealjuures on
       Lemmingul raamidega veel omakorda tõsine suhe - need ei ole teps mitte tühipalja formaadi andjad teosele, vaid iseseisev
       ja sümboolne osa tervikust. Kogu tema loomingut vaadates jääb painama küsimus: on see tõsimeelsus või travestia ?
       Kunstniku kavalaid selgitusi kuulates kaldun arvama, et kogu selle allegooria, sümbolite ja assotsiatsioonide jada sisse on
       peidetud väike annus paroodiat.

       Tänased müüdiloojad

       Karl Nagel lõpetas Eesti Kunstiakadeemia 1999. aastal samal kursusel Alice Kase, Tiiu Rebase, Margit Joonase ja teiste
       noorema põlvkonna maalijatega. Tartu ja Tallinna omaealiste põlvkonnale omaselt tunneb ta huvi inimese ja teda ümbritseva
       sootsiumi vastu, viidates noorema põlvkonna ikoonidele ja tänapäevastele müüdiloojatele, nagu Castaneda või Eduard Limonov.
       Need poliitilis-kultuurilised tsitaadid, plakatlikkus ühendatuna popiliku värvikäsitluse ja ekspressiivse maalilaadiga, jutustavad
       noorest erudeeritud kunstnikust, kes osutab ühiskonnas toimuvate muutuste algpõhjustele. On ehk kogu komplekti võtme-
       sõnaks maal "Oidipuse kompleks" ? Näitusest näitusesse püsiv huvi inimese teadvuse ja alateadvuse vastu võib sellele viidata. 


       Külli Aleksanderson, 
       Tartu Kunstnike Liidu galerist 

 

       https://www.postimees.ee/1444043/nagelid-tutvustavad-eesti-kunsti-ajalugu