TEKST
"Elukiri"
10.2007
"Andres Kollisti rännupildid ja pildirännud"
Kristel Schwede
Andres Kollist (59) on Tallinna Ülikooli raamatukogu direktor. Tema viienda korruse kabineti aknast avaneb vaade Tallinna
kesklinna uutele tornmajadele - see on tõeliselt anonüümne suurlinna ärimaastik. Kabineti akendest sisse vaadates avaneb
hoopis isikupärasem pilt: heledatel seintel mõtiskleb kirju seltskond suuri ja väikesi, värvilisi ja mustvalgeid loodus- ning
inimmaastikke. Osa kaugetest maadest, teised Eestist. Millised on nende piltidega seotud lood ?
Teekond kunsti juurde
"Minu huvi kunsti vastu sai alguse ülikooli ajal 1960. aastate keskel, kui Tartus oli Elmar Kitse abstraktsete piltide näitus.
Olin küll kunsti sees üles kasvanud, kuid see oli esimene kord, kui tekkis teadlik kunstihuvi ja -tajumine. Kitse abstraktsed
pildid tolleaegses kontekstis tekitasid minus arusaamise, mis on kunst ning millal ilusaid pilte kunstiks nimetada ja millal
mitte."
Kunstnik Kits oli Kollisti vanaisa, loodusteadlase Heinrich Riikoja hea tuttav. Perekonna pärimuse järgi olid mehed kord koos
napsu võtnud ja Kits kurtnud, et tunneb end kammitsetult, et ei või vabalt luua. Vanaisa Heinrich oli vastanud: mis sa muretsed,
maali, nagu soovid. Mõne aja pärast oligi Kits tagasi tulnud abstraktse maaliga "Hullumaja".
Pärast ülikooli lõpetamist Teaduste Akadeemia Keemia Instituudis töötades olid Kollisti uurimistöö objektiks merevetikad.
See andis võimaluse ja ka kohustuse käia neid meredes uurimas ja korjamas. Peaaegu kõik suved olid sisustatud ekspedit-
sioonidega. "Kuna rahalised olud olid tolle aja kohta head, siis võtsin, kui vähegi võimalik, ekspeditsioonidele ka kunstnikke
kaasa," räägib Kollist. "Need olid Lemming Nagel, Heiti Polli ja Tiit Pääsuke. Osa pilte ongi mul tekkinud tänu nendele uurimis-
reisidele, mõned pildid on hiljem ostetud ja reisidelt kaasa toodud. Võib öelda, et igal pildil on oma lugu."
Põhjamaa retked
Lennart Meri hakkas korraldama Eesti noorteadlaste ekspeditsioone. Esimene ekspeditsioon loodusteadlaste, maalikunstniku
ja filmioperaatoriga tehti 1960. aastal Kamtshatkale. Andres Kollist osales Kamtshatka ekspeditsioonil seitsmekümnendate lõpul.
Seal asub põhjapoolkera kõige kõrgem tegevvulkaan Kljutshevskaja sopka, mis on 4750 meetrit kõrge ja mille kraatri läbimõõt
on pool kilomeetrit.
"Heiti Polli maalil "Tegutsava vulkaani kraater" kujutatud vulkaani otsa ronisid ka meie ekspeditsiooni liikmed," meenutab Andres.
"Vulkaan purskas meie sealoleku ajal. Tavaliselt on nii, et kui tuleb suur purse, siis avaneb kraater täielikult ja purske kõrgus võib
ulatuda kuni 12 kilomeetrini. Kui meie seal olime, siis suurt purset polnud. Peakraatri sisse oli tekkinud kolm väikest kraatrit ja
need purskasid vaheldumisi. Kraatri äärel avanes meile jalgpallistaadionisuurune vaatepilt. Viibisime seal läheduses kaks ööd
ja kolm päeva. Mul oli kaamera kaasas, tegin filmi ja slaide. See maal ongi tehtud slaidi põhjal, aga kunstnik on lisanud siia ka
enda nägemuse."
1981. aastal tegid noorteadlased ekspeditsiooni Aasia kaugesse kirdenurka Tshuktshimaale ja Andres Kollist oli selle ülem.
Kunstnikuna oli tookord kaasas Lemming Nagel. "Minu jaoks on "Õttõgran" huvitav ja eriline sellepärast, et kunstnik maalis seda
otse looduses, enamik tema töid on rohkem moodsa kunsti ja erinevate kunstivõtete kollaazid või segud," jutustab maali omanik
järgmise pildi lugu. "See on üks Tshuktshimaa rannikul olev saar ja Lemming Nagel tegi seda ühe kaljunuki taga, sooja oli ainult
seitse kraadi."
Aasta varasema Kaug-Ida-ekspeditsiooni liikmetel õnnestus ära käia Euraasia ja Ameerika mandri vahel Ratmanovi saarel.
Beringi väinas asuvad kaks saart, kokku nimetatakse neid Diomiidi saarteks ja nendevaheline kaugus on kolm kilomeetrit.
Ratmanovi saar on suurem, see kuulub Venemaale. Väiksem, Krusensterni saar, on Ameerika poolel. Lemming Nageli maal
"Hõre taevas" on nendest saartest.
Diomiidi saarte avastamise au kuulub Tallinnas sündinud baltisaksa maadeavastajale ja Venemaa mereväeohvitserile Otto von
Kotzebuele (1788-1846), kes juhtis 19. sajandi alguses krahv Nikolai Rumjantsevi ümbermaailmareisi eesmärgiga avastada
Loodeväil.
"Saartele oli väga raske pääseda," jutustab Andres Kollist. "NSV Liidu ajal oli see kõige idapoolsem koht ja strateegiliselt väga
hästi kaitstud. Ootasime oma võimalust Tshuktshimaa külas Uelenis kolm nädalat. Saatsin Vladivostokki merelaevastiku pea-
korterisse telegrammi ja meile anti luba hääletada mööduvate laevade peale koos palvega maksta mingi summa laeva kassasse.
Laevad, mis sealt läbi sõitsid, ei julgenud meid eriti peale võtta. Lõpuks tuli üks hüdrograafide laev. Laeva nimi oli Dimitri Laptev,
selle kapten osutus intelligentseks meheks ja umbes siis, kui olime teise Vana Tallinnaga poole peal, nõustus ta meid saarele
viima. Nad sõitsid tegelikult lääne poole, aga keerasid meie pärast ringi. Saarele jõudsime varahommikul.
Ratmanov on kõrge kaljusaar. Oleme hiljem Lennart Meriga sel teemal rääkinud, temal ei õnnestunudki sinna pääseda. Nende
saarte vahel läks kahe suure impeeriumi kõige otsesem piir. See on selles mõttes huvitav koht, et seal saab kokku n-ö maailma
eilne ja tänane päev."
Aasia järekajad
"Tiit Pääsukese maalil "Araali mere kallas" on näha vana mere kallas nagu meie pankrannik, kust meri on taandunud, ja see,
mis tegelikult Araali merest alles on jäänud - praeguseks tegelikult kaks järve," selgitab Andres Kollist.
"Ekspeditsioon Araali mere äärde oli huvitav sellepärast, et sinna sõideti Eestist bussiga. Marsruudiks oli Tallinn-Moskva-Uralsk-
-Aralsk-Tashkent-Bakuu-Tallinn," räägib Andres Kollist järjekordse ekspeditsiooni lugu.
"Aralsk on Araali mere ääres kõige tähtsam linn. Tshehhov on seda omal ajal kirjeldanud kui kohta, kus on imeilus sinine meri
valgete laevadega. Kui meie 1980. aastate alguses sinna jõudsime, siis oli merest alles jäänud kõrb. Mingit merd Aralskis enam
polnud, kuigi nõukogudeaegsed kaardid kujutasid Araali merd sellisena, nagu see kunagi oli olnud. Sadama asemel oli liiva
tuiskav kõrb täis laevavrakke ja nende vahel jalutamas kaamelid.
Araali mere kuivamise ajalugu ulatub 1930. aastatesse, kui Nõukogude Liit otsustas merd toitvad jõed Amudarja ja Sõrdarja kõrbe
niisutamiseks kõrvale juhtida ja hakkas kanaleid ehitama, et suurendada puuvillakasvatust," selgitab loodusteadlane Kollist.
"Lisaks on seal väga õrn ökosüsteem: seesama vesi, mis Araali merest aurab, sajab hiljem vihmana tagasi mägedes, kus algavad
Amudarja ja Sõrdarja. Kuna jõed on ümber suunatud, siis ei jõua enam järve piisavalt vett, järjest vähem ka aurub ja sellest tuleneb
ökokatastroof."
Maakera lõunapoolusel
"Polaaraladel, olgu need siis põhja- või lõunapoolusel, leiab sarnast," mõtiskleb Andres. Pikad ja käredad talved ning igavikulisi
mõtteid mõlgutavad ja aeg-ajalt vulkaanipursetena maailma sõnumeid saatvad mäed...
Mõni suvi tagasi käis raamatukogu direktor Kollist Buenos Aireses rahvusvahelisel raamatukogunduse konverentsil, mälestuseks
reisist on Andres Perotto maal "Ushuaia."
"Juba reisi plaanimisel tekkis mõte, et kui ma nii kaugele lähen, siis võiks Tulemaal ja maailma kõige lõunapoolsemas linnas,
Ushuaias ära käia," meenutab Andres oma nimekaimust kunstniku maaliga seotud lugu. "Kui me augusti teisel poolel Buenos
Airesesse jõudsime, oli lõunapoolkeral talve lõpp ja kevad hakkas alles tulema. Sooja oli 10-12 kraadi ja vihma sadas kogu aeg.
Sõit sinna oli kestnud ligi 20 tundi, olime kõik üsna läbi loksutatud. Kohapeal oli aga varahommik, meile pakuti linnaekskursiooni
ja nii leidsime end ühest vanast sadamarajoonist, mis on praeguseks kujunenud kunstnike ja tangobaaride kohaks. Möödusime
ühest tangobaarist, pidime juba bussi peale minema, kui märkasin, et baari ühes osas oli väike kunstniku ateljee, kus ta maalis
ja ka müüs pilte. Läksin neid lähemalt vaatama ja niipea kui seda maali nägin, tekkisid mul assotsiatsioonid. Esiteks, et see on
Ushuaia ja midagi selles meenutas ka Lemming Nageli "Õttõgrani". Mõtlesin, et kui käin Ushuaias ära, siis ma ostan selle. Nii see
läkski, käisin Ushuaias ära ja nüüd ongi mul siin kaks pilti maailma mõlemalt kuklapoolelt."
Ushuaia areng on olnud seotud vanglaga, mille rajas Argentina valitsus kindlusesse eelmise sajandi alguses ja mis tegutses kuni
1947. aastani. Linn kasvaski ümber vangla ja vangla töökojad pakkusid elanikele teenuseid. Välisilmaga ühendas linna kuni 1935.
aastani laev, mis käis sinna kord kuus. Ushuaiast algasid sageli Antarktika-ekspeditsioonid. Linna vanasse kindlusesse on nüüd
loodud koduloomuuseumi kompleks, mis kannab maailma otsa muuseumi nime ( Museo del Fin del Mundo ).
Eesti piltide nurgake
Meie kiirelt arenevas väikeses riigis toimub aeg-ajalt ka tähtsate riigiametnike vahetus väga hoogsalt. Mõnikord on muudatused
nii kiired, et kunstnikult tellitud pilt valmib järgmise ametniku tööleasumise ajal. Nii juhtus näiteks Andres Kollisti kabineti seinal
oleva Lemming Nageli suure maaliga "Peitepilt", mis oli alguses mõeldud ühe peaministri kabineti seinale.
"Arvati, et see võiks olla Eestiga seotud. Kuna peaminister vahetus, siis ei jõudnudki pilt sinna kabinetti, sest sai valmis järgmise
peaministri ajaks, kes ei tundnud aga selle vastu huvi," tutvustab Andres Eesti-piltide lugusid.
"Olev Soansi "Eesti kalade" pilt on siin austusest mu ihtüoloogist vanaisa Heinrich Riikoja vastu. Raul Meele Eesti kaardi teemaline
graafiline leht on aastast 1987, laulva revolutsiooni ajast, kui viisnurk ei olnud veel mitte ainult Kohtla-Järve, vaid kogu Eesti kohal.
See on suurte muutuste aja pilt."
Mõjuväljad
Elu teevad huvitavaks uudishimu, eriliste hetkede äratundmis- ja nägemisoskus ning ärgas meel. Jagamisrõõm samuti. Kui
Andres Kollist käis 1980. aastate lõpus esimest korda Rootsis, kohtus ta Stockholmis elava eesti luuletaja ja publitsisti Ilmar
Laabaniga ( 1921-2000 ), kes oli tema isa koolivend. Mehed veetsid koos terve päeva, juttu oli ka Andrese keemikutööst ja
kaugetest reisidest. Rohkem elu neid kokku ei viinud. Kolm aastat tagasi, kui ilmus Laabani luulekogu "Sõnade sülemid, sülemite
süsteemid", leidis Kollist raamatust luuleread:
Vaata nüüd, geenimuteerija vulkaani
kraatrisse hooletult viskab magmakaani.
Hakkab mürinal imema
too, kuni - hirmus ime! - maa
sisse variseb Arktikast Tulemaani.
"Ilmar Laaban oli kahtlemata väga erudeeritud inimene ja minu jutustused Kamtshatka vulkaanidest, Kljutshevskaja purskest,
teadusest, pärilikkusainest ja kaksikspiraalsetest struktuuridest pakkusid talle huvi, millega kaasnes kindlasti sügavam arusaam
nähtuste olemusest," arutleb Andres Kollist. "Seda limerikku lugedes tundsin midagi tuttavat, mingit äratundmise aistingut. Arvasin
siis, et see võiks olla kirjutatud 1960. või 1970. aastatel aastatel. Tänu mitmele juhusele otsis Laabani kogumiku koostaja Jaan Malin
minu palvel selle limeriku käsikirja Eesti Kirjandusmuuseumist välja. Suur oli mu jahmatus, kui leidsin selle dateerituna 1990. aasta
20. detsembri kuupäevaga. See tähendas, et Laaban oli kirjutanud limeriku varsti pärast meie kohtumist."
Oli see nüüd kokkusattumus või inspireerisid luuletajat tõesti Andrese jutustused kaugetest maadest, välja uurida seda enam ei saa.
Ja pole vast vajagi. Nii elu kui ka loomingu müsteeriumi ei tasu liiga palju torkida, midagi õrna ja tabamatut võib siis kaduma minna.
Edasi, tagasi või spiraalselt
Ka palju näinud ja rännanud inimestel on tihti lemmikmaad ja kohad, mis kutsuvad tagasi. "Mõtlen tihti Tshuktshimaa peale ja
läheksin sinna hea meelega tagasi. Kas või sellepärast, et näha, mis saanud on. Olen kaks korda tshuktshidega morsajahil käinud.
Kõik see põhjamaine valgus, loodus ja ääre peal olemise tunne teeb meele helgeks," mõtiskleb Andres Kollist.
"Pärast nii paljude maadega tutvumist ja pikki reise on maailm muutunud mõnes mõttes nii suuremaks kui ka väiksemaks. Suuremaks
sellepärast, et olles aru saanud, kui palju erinevaid kultuure, loodusnähtusi ja inimesi on olemas, on muutunud avaramaks ka minu
maailmapilt. Väiksemaks seetõttu, et kõik see on mõneti nii ligidal ja kättesaadav."
https://archive.li/s8zA