"Lemming Nageli "Maalid ja raamid" G-galeriis"
Lemming Nageli ringkäik looduses on olnud aeglane ja järelemõtlik. Pole tast õieti saanud ühegi maalizhanri järjekindlat viljelejat,
ehkki läbi on käidud pikk tee läbi erinevate maalikogemuste. Neid on ta aastate jooksul jaganud Kunstiülikooliski, kuid ikka on
talle midagi ka endale üle jäänud, midagi, mida ta arvukad õpilased on aktsepteerinud peamiselt temale kuuluvana ning mis siiani
on läbinud kõiki ta loomingulisi samme.
Ehk tuleks seda nimetada viisakuse sordiiniks, seda taktitunnet, millega Nagel osutab maalikunsti arendamise erinevatele võimalustele.
Tema töö on kui lõppematu niidiotste noppimine ja nende sättimine vaatajate ( ja õpilaste ) silmaulatusse. Nagel on igavene alustaja
( teeb otsa lahti ) ning igaüks võib viitsimist mööda tema mõtet ja tegu edasi kerida. Kasvõi teise otsa välja.
Samas ei saa öelda, et Nagel oleks eesti kunsti hall kardinal, kes seisab varjuna kõikide jooksvate muutuste taustal.Sellega alavääris-
taksime esmalt tema maalide koloriiti ja teisalt kahtlustaksime teda salajastes ( äkki veel avangardistlikes ? ) võimuambitsioonides.
Ka pole Nagel, nagu juba viidatud, eesti kunstis mingi eesrindlane, löök- või hooptööline. Ta on üks neist keskmistest ( või kesksetest,
kui soovite ), kes alati koju jõuavad, sest esimesed heidetakse, tagumised tapetakse. Daidalosena on ta alati lennanud parajal kõrgusel
mere ja päikese vahel ja ikka pärale jõudnud.
Nii ka see kord G-galeriis. Nagel on teinud järjekordse täpselt tempereeritud sammu. Makstes lõivu ajastu lapsesuistele küsimustele
kunstizhanrite piiride pädevusest, on ta pintsli abil tähtsustanud oma piltide raame. Nagel ei lõhu oma ( piltide ) raame, ta kirjab ja
pintseldab nad pildiga ühtsesse värvigammasse. "Ma armastan raame, mis mind ümbritsevad," ütles Braque 1912. aastal ja pöördus
analüütilisest kubismist, abstraktsionismi ääremaalt, tagasi nähtavate asjade maailma.
Ka kõnealune näitus, "Maalid ja raamid", näib olevat tagasihoidlik innitus raamide vajalikkusest. Kolme-nelja vembuga näitab Nagel,
et pilt jõuab vaatajani ühesuguse eduga pildipinnal ja selle raamil ning ka väljaspool seda. Raamis võib eksponeerida ka valget galerii-
seina, auku pildis, maalitud vineeritükke, suuremaid vineerilapakaid jne.
Peaasi, et kõiki neid trikke saadaks professionaalne pintslikiri. See ongi Nageli piltide muutumatu konstant, nende muutumatu raam,
mida kunstnik iialgi ei lõhu. Ta ei riski oma tööde kvaliteediga mingi pähetulnud eksperimendi pärast. Ta vaid puudutab neid korraks
ja astub maalitraditsiooni pidi edasi.
Johannes Saar
Foto: Lemming Nageli näitus “Maalid ja raamid” näib olevat tagasihoidlik kinnitus raamide vajalikkusest.
