TEKST

        "Karl Nagel, Tiiu Rebane, Juca ja Suicide räägivad oma näitusest "Execution"."


      Näitusest ja pealkirjast

        Karl Nagel: "Sellel näitusel osalevad lisaks mulle ja Tiiule ka kaks noort vene kunstnikku. Nende osalemine on oluline,
        kuna nad tuletavad meelde tasandi, mida on praegu eesti kunstis vähe. See on tasand kus on veel kriitilist mõtlemist,
        kus kunst vastandub valitsevale kultuurile."

        Juca: "Oleme Karli ja Tiiuga juba kaua aega tuttavad ja jagame ühist maailmavaadet. Me ei ole mingid maalikunstnikud,
        aga meil on mõtteid, mida tahame väljendada ja vaatajatega jagada."

        Karl Nagel: "Kui nüüd otsida näituse kõige üldisemat teemat, siis see tegeleb mässava inimesega, kes on mingis
        piirsituatsioonis."

        Tiiu Rebane: "Mässavat selles mõttes, et tema eksistentsi piirid on teistsugused. Lihtsustatult viitab mässav inimene
        absurditeemale. Näituse pealkirja "Execution" võiks tõlgendada nii: mässav inimene mõtleb peaga ja see on ühiskondlikult
        ohtlik kehaosa. Kui vargal lüüakse maha käsi, siis mõtlejal pea kui kõige ohtlikum organ. Algne variant näituse pealkirjaks oli
        "Nali" Kundera järgi kuid me tahtsime publiku mõttelendu siiski ohjeldada."

        Karl Nagel: "Absurd avaldub kõikides äärmuslikes piirides. Meie väide on, et sarnane absurditunnetus on kaasaegses
        läänelikus kultuuriruumis väga tugev. Eelkõige oma totaalse informeerituse tasemest tuleneva konfliktsuse tõttu. Meie
        rõhuasetus on aga eksistentsiaalsete teemade esituses, teadlikkuses, mis on oluline ja mis mitte. Väikekodanlus, mis
        seisneb tähenduste tarbimises on muganduv nähtus, kõik ebameeldiv peidetakse ja unustatakse."


      Näitusetöödest

        Tiiu Rebane: "Minu ja Karli töödes avaldub kollektiivsusest loobumine erinevalt. Minu tööde absurdsus tuleb selgemalt välja,
        kui kujutleda neid koju diivani kohale riputatuna. Maali üks ülesanne ongi olla inimestele kodus justkui igapäevaseks
        mõtteharjutuseks. Ma olen läbi oma loomingu maalinud küsimusi väikekodanlasele. Seda ei tuleks võtta halvustavas
        tähenduses, väikekodanlus on kinnistunud ja aeguvate tähenduste näol igas inimeses olemas. Selle näituse töödega olen
        otsinud inimese tegelikku vabadust ja taotlenud ka kunstniku vabadust maalida ükskõik mida ja olla ka ükskõik kui nõme.
        Minu tööde teemad on põhimõtteliselt banaalsed, justkui mentaalne kitsh. Sellised teemad pühitakse tavaliselt ruttu vaiba
        alla, aga mind just huvitab, et nad oleksid silme ees ja kõne areneks."

        Karl Nagel: "Ma üritasin oma töödes esindada temaatikat, mis jääb ühiskonna piirialale ja mida üldiselt ei levitata, kuna see
        on tavareaalsusest niivõrd kõrvalejääv. Näiteks new age või indiviid versus klassiühiskond, mis räägib kompromissitu inimese
        seosest ümbritseva ühiskonnaga - teisisõnu sotsiaalsetest suhetest. Mu töödes on äärmuslikud näited, kuid need ei piirdu
        vaid piirsituatsioonide esitamisega."

        Juca: "Meie töö sellel näitusel, "Massikommunikatsiooni Psühhoos", on kommentaar kogu näituse teemale. See töö räägib
        sisuliselt massikommunikatsiooni olemusest, aga ka inimeste suhetest omavahel ja suhtest valitsusega."

        Suicide: "Inimesed võtavad massikommunikatsiooni tõe pähe, ise midagi mõtlemata. Massiinformatsioon on mitmekordselt
        töödeldud ja tulemus on lõpuks ebaadekvaatne. See probleem on kogu maailmas, mitte ainult Eestis. Meie töö on pigem
        ideeline, selle eesmärk on panna inimesi järele mõtlema. Kunsti eesmärk olekski innustada inimesi ise mõtlema."


      Sõnavabadusest

        Karl Nagel: "Meedial on devalveeriv omadus. Sellises arvamuste ja informatsiooni paljususes, kus kõike esitatakse suure
        kompotina, ei olegi võimalusi eristusi luua. Midagi ei ole ka võimalik muuta paremuse poole, kõrvuti seisavad tsiviliseeritus
        ja anarhism ning meedia esitab seda kõike suure valikuvabadusena. Viimastel aastatel on hakatud rääkima tarbimiskultuurist,
        aga seda oleks võinud teha juba 90-ndate algusest peale, kui äri arenes. Rääkida tuleks hoopis tähenduste tarbimisest,
        mis on palju olulisem teema. Taolises olukorras kaotab igasugune protest oma tegeliku mõtte."

        Juca: "Meil on ettepanek: esimene samm mõttevabaduse suunaks oleks see, kui võtta televiisor kätte ja visata aknast alla."

        Karl Nagel: "Kunstnikena taotleme me mõtte- ja sõnavabadust. Üldiselt kipub olema nii, et radikaalne vaade kohalikule
        kultuurile saavutab õige pea poliitilise plaani. Küsimus on, kes tekitab punkti, kus kunstniku tegevus ei kuulu enam
        sõnavabaduse alla ja see kuulutatakse väärnähtuseks ja kultuurivaldkonnast välja jäävaks temaatikaks - nagu see on
        demokraatlikes ja läänelikes ühiskondades kombeks."

        Tiiu Rebane: "Eelmise näitusega põrkusime just selliste kinniste tähenduste otsa. Nendega on väga lihtne nõustuda, kuna
        need justkui seletaksid kõik ära. Võimalus, et see näitus oleks avardanud kunsti piire, pandi kohe kunstivälisel jõumeetodil
        paika."

        Karl Nagel: "Kui kunstnikult võetakse ära sõnavabadus, jääbki talle üle absurdiinimese teekond. Me oleme olnud kogu aeg
        sellised, nagu oleme praegu ja siin on küsimus kompromissituses. Kunst tegeleb parimal juhul eksistentsiaalsete või siis
        poliitiliste teemadega. Need teemad on praegu üleval igal kultuuririndel."


      Avatud ja suletud tähendused

        Tiiu Rebane: "Ma arvan, et kunst ei pea enam vaataja eest midagi läbi elama või tähendusi tootma. Kunstnik ei peaks enam
        "publiku eest kannatama" või "ilu esile tooma" kuna kaasaegses reaalsuses on eskapismi võimalusi teisigi. Vaataja ise peaks
        olema kunstnik, kuni selleni, et ta hakkaks ise “tööle peale maalima"."

        Karl Nagel: "Kunstnik ei pea vaatajat aitama. Näiteks me kasutame oma töödes palju tsitaate, aga mitte neid, mis popkultuuris
        levinud on."

        Tiiu Rebane: "Popkultuuris on tsitaatide kasutamisele omane, et mida rohkem on tsitaadi puhul äratundmisrõõmu, seda
        rohkem töö meeldib. Me tsiteerime oma töödes ka palju, aga pigem neid tekste, mis ei ole levinud, mis viivad väljapoole
        harjumuspärast."

        Karl Nagel: "Sellise tsiteerimise puhul on oluline, et see tuletab meelde olulisi asju, mis on hakanud ununema. Me tahaksime
        selle näitusega fokusseerida ja tõsta olemasolevaid ja äraunustatud väärtusi nende õigele, auväärsele kohale."


      Kunst ja reaalsus

        Karl Nagel: "Meile tundub, et kunst on praegu ületanud tavareaalsuse piiri ja segunenud sellega. Samas eksisteerib lõhe
        kunstimaailma ja sotsiaalse sfääri vahel, kuigi erinevad märgid näitavad, et kultuuriteadvus justkui ühiskonnas avardub.
        Seda lõhet ei ole kunst võimeline ületama ja seetõttu tekivad hoopis teistsugused kultuurinähtused, mis ei ole kunstikeelega
        absoluutselt kursis. Näiteks anarhism, ja see on ainult üks näide. Kui see lõhe jätkub, võib see viia kunsti totaalse kapseldumiseni
        ja anarhistid võtavad kunstnike töö üle, viivad selle ideaalses vormis ellu - võtavad üle kunstimaailma pretensioonid ühiskonnale
        ja sotsiaalsusele."

        Tiiu Rebane: "Kunst tervikuna liigub alale kus ei mängita enam tinglikkustega ning kunstikogemus on reaalsuse kogemus.
        Väärtus ja informatiivsus sõltub vaataja enese vaimsest rikkusest. Kaasaegne teos on dokumentaalsuse ja kunstimaagia
        sümbioos. Meie jaoks on kunst ellujäämise küsimus ja nii on see kogu aeg olnud. See on reaalsus, milles me elame. Meil
        ei ole muid ressursse, see on meie ainus eksisteerimise vahend."



        Näitus on Vaal galeriis avatud kuni 6. märtsini.

        Kirja pani - Ellu Maar
        02.2007

        _ _ _