TEKST

        "Sirp", 01.06.2018

      "Terve mõistusega ühes lauas"

        Johannes Saar 


        Maalinäitus "Lemming Nagel 70" TLÜ akadeemilise raamatukogu galeriis kuni 11. VI, kuraator ja kujundaja Harri Liivrand ja plakati
        autor Rene Haljasmäe; Lemming Nageli näitus "Tahtetuse triumf" KuKu klubis 13. IV - 28. V, kujundaja Tiit Pääsuke.

        Tänavu aprillis oleks seitsmekümneaastaseks saanud maalikunstnik Lemming Nagel. KuKu klubi ja akadeemiline raamatukogu
        võõrustavad sel kevadel tema mälestusnäitusi, nüüd mõistagi tagasivaates ja järelehüüdes.

        Öelda, et Lemming Nagel oli koloriitne isiksus, raju maalija, lummav jutuvestja ja köitev kirjamees tähendab tegelikult öelda liiga vähe
        ja liiga hilja. Inimene, kelle iga fraas, liigutus ja maal võis põhjustada kimbatust, hämmingut ja naeru, oli meiega pikalt, rääkis meiega
        kaua, kestis maalijana kõrge eani ja avas end alles vanuigi noorkirjanikuna, jättis maha hulga mälestusi, mis vajavad lõpuni mõtlemist.
        13. aprillil, kunstniku sünniaastapäeval, tehti viskiklubi ja kunstniku poja Karl-Kristjan Nageli eestvõtmisel sellega algust KuKu klubi
        mälestusnäitusel. Kuni juuni keskpaigani annab järelemõtlemisaega TLÜ akadeemilise raamatukogu oma Andres Kollisti ja Harry Liivranna
        vedamisel.

        Nagel oli tõeline trikster nii elus kui kunstis. Iga tema ütlemine elik maal võis kuulajal-vaatajal tooli alt tõmmata ning kukutada kaosesse,
        peataolekusse. Selles anarhismis oli järjekindlust, võiks isegi öelda süsteemi. Alati võis olla kindel, et kõik pole nii nagu paistab ja et
        kõike ka ei maksa uskuda. Ses mõttes oli Lemming Nageli lauda istumine turvaline valik - alati said tõmmata. Ja ometi - ei kunagi ei
        mingit irooniat ega pilget, põlgust või üleolekut. Pigem soe ja osavõtlik kurbus kusagil käegalöömise piiril. Pigem vaatleja ja juurdleja
        jõekaldal, kes ikka ja jälle naaseb kohale, kus mõte oli pooleli jäänud. Mäletan teda valmis inimesena - ajad muutusid, tema mitte.
        Vaid korra olen näinud teda solvununa, siis kui lehes kirjutati, et ta maalib "sportlikult pingestatud kompositsioone". Ta ei kannatanud,
        kui keegi tuli teda positiivselt hõlmama, omistama talle eesmärke, plaane ja teeneid, saavutusi. Nagel ei lasknud end ratsionaliseerida,
        lahti seletada ja ära rääkida.

        Aga mida ta siis maalis? KuKu klubi mälestusnäitus tõendab, et midagi isalt pojale, midagi eluliselt tähtsat, midagi, mis hoiab raskel
        ajal hinge sees. Nüüd avalikkuse ette toodud kirjad kinnitavad veel kord, et selleks pole ta tõepoolest tunnistanud eduelamust ja
        sportlikku sooritust. Isa nõu pojale puudutab pigem tegemata töid, inimeseks olemise nõutust ja "tahtetuse triumfi" - oskust märgata
        ilmaelu, mis ei sisalda askeldamist ja tõtlemist. Eestis on "ettevõtliku inimeseta maailma" kujutamine loomuldasa liigitatud sürreaalseks
        ning seda silti kohtab Lemming Nageli kunstikriitilises retseptsioonis sageli. Häirivalt sageli. Häirivalt sellepärast, et Eestis valitsev
        arusaam sürrealismist kattub suuresti ( ning viimasel ajal on seda ka märgatud ) sellega, mida Skandinaavias on tavapäraselt au sees
        hoitud "pehmete väärtustena" ning hakatud aina enam nimetama "põhiväärtusteks". Nageli jutud sellest, kuidas "loodus kannab oma
        välimuse eest hoolt" ja "kõikide inimeste aitamist takistab koduste aadresside puudumine" on Eestis naljakad, ent aina vähem. Ja aina
        vähem sürreaalsed. Sest inimeste endi väärtusorientatsioon ja tähelepanu jagunemine on aegamisi muutunud. Olukorras, kus Emajõe
        abil tahetakse Eesti metsa tselluloosiks keeta, muutub sürreaalseks ja irreaalseks miski muu. Ja normaalseks see, kuidas Lemming Nagel
        maailma vaatas. Mul pole vähimatki soovi Nageli maale rakendada koduste ökosõdade ja keskkonnahoiu vankri ette. Nad on selleks liiga
        rikkad ja avali. Ent tagantjärele näen, et tema nägi kaugemale. Ma näen nüüd paremini tema suhtumist asjapulkadesse, kellele Läänemere
        suremine on "ettevõtlusseadusega harmoonilises kooskõlas" ja metsa kadumine mahub "lubatud raiemahtudesse". Enam ei ole naljakas.
        Kurb on. Kurb on see, et istusin aastaid terve mõistusega ühes lauas ja ei tundnud seda ära. 


        _ _ _

        Foto: Karl-Kristjan Nagel 
        Lemming Nagel. Kõigepealt kinnitasin lõuendi raamile. Õli, lõuend, 1979. Sarjast "Käekirjad". Töö kuulub Sven Grünbergi erakogusse ja
        oli väljas KuKu klubi näitusel.



        https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/terve-moistusega-uhes-lauas/