TEKST
"Multifunktsionaalne Sotsiaalne Kriis" / 8.04.-25.05.2008
( off-line vestlus Karl Nageli ja Tiiu Rebase vahel )
Pärast viimase kuu vastakaid uudiseid avaldus teadvuses mingi kohaliku kultuuri kui paratamatuse pöördumatu
enesekindel iseloom, mis sõnastus järgneva, kolmanda meievahelise dialoogi pealkirjaks, märkides niiviisi selgemalt
kujunenud olukorda või teatud lõppenud ajaperioodi enesekriitikavabas ning kõigile tuttavas äriühiskonnas. Kultuurifront
loobub võõraste tuimast, kõikiläbivast konformistlikust kultuurigeneesist ja forsseerib suure osa oma tegevusressurssidest
olemasolevate positsioonide kindlustamisele.
Sissejuhatus.
K.N: 19-ndal veebruaril lahkus elavate kirjast Egor Letov, esimene ja viimane vene punk-roki legend. Olime just eelmine
päev vaadanud üht tema varasemat, 1994 a. kontsertesinemist Luganskis, süvenenult umbes pool tundi, veendudes
järjekordselt kuivõrd hea lavaesinemisega ( shamanistlik liikumine + vastav tekst ) bändi ja autoriga on tegemist. Äsja
lugesime viimaseid vestlusi ja intervjuusid vene ajakirjades ( Russkaya zizn No.1 , Rolling Stone No.7 (37) , Billboard No.4 (12) ).
Kõik mõjub kokku rahu, selguse ja hüvastijätuna. Jääb tunne, et Letov ütleb ära kõik mida tal veel varemöeldule lisada on.
Ta ju tegelikult hoiatas pärast viimast, 2007 a. albumit "Milleks Nähakse Und", ajakirjas "Rovesnik No.8" , et on juba 40,
võib vabalt ka surra.
Teine kord, umbes märtsi lõpus läksime Keila-Joale. Jalutasime läbi ka Türisalu baasi territooriumilt ning arutasime kas ühes
kõrvalhoones olevad Keskküla töövahendid ( maalitarbed ) on endiselt seal. Tundus täiesti reaalsena. Teel bussipeatusesse
avastasime, et lähedalasuva Internaatkooli ( Tiiu on teinud sinna ühe vitraazakna ) spordiväljakul on suur lumelinn. Otsustasime
lähemalt vaadata ja nägime erinevaid sulavaid objekte, päris suurte värvitud inimfiguuridega. Päike paistis, lumelinn sulas
vaikselt ja kaasasolev laps oli kahjuks juba magama jäänud. Muidu oleks ta saanud sõita lumeautoga või istuda paleelaadses
lumetugitoolis ning -diivanil.
Üldse antud baas on end ilmutanud meile kogu oma lahkuses ( varasemalt olevat samas asukohas olnud iidne matmispaik ),
väljaarvatud mõned segavad ning vähetähtsad inimfaktorid või kummitused. 'Temast' annaks kirjutada terve raamatu. Isegi
Letovi loominguga tutvusime siin esmakordselt, sina laulude "Lobotoomia" ja "Ofeliaga", plaadiga "100 aastat üksildust" (1993)
ja mina albumiga "Olemise talumatu kergus" (1996). Huvitaval kombel kattuvad mõlema plaadi pealkirjad tuntud romaanidega.
Letov ise ütles, et ta ei näe taolises tsiteerimises mingit probleemi.
Täna näidati uudistest, et selgus Kunstiakadeemia uue hoone võiduprojekt. Mingid välismaalased - rääkis 2011 aastaks
valmivast tornist igaljuhul keegi inglise keelt valdav 'student'. Maja asub vana asemel, on poole väiksem ( kõrghoone ) ja
jätab kaubamajapoolsele küljele suure väljakulaadse pinna. Õige aeg enne ehitustöid koolist lahkuda, see on niikuinii olnud
nöörina kaelas ja jalus. Kunstiolukord on muutunud, lääne ühiskond toodab massiliselt heaoluühiskonna ja popkultuuri poolt
reaalsusest lootusetult irdunud ohvreid. Tunnen end totaalselt võõrana sellistele arengutele. Maailm liigub ilma meieta edasi
( tegelikult on liikunud nende inimeste maailm meist sõltumata kõik need aastad ) ja suubub kuhugi lõpututesse spekulat-
sioonidesse, ilma igasuguse vajaduseta sisulisi asju lõpuni mõelda. Käegakatsutavad asjad, majad ja muud loodavad
objektid on küll reaalsed, kuid inimesed on kaotanud igaveseks oma võimaliku reaalse palge.
Sa ütled, et ei taha enam langeda diplomaatilisse kõnesse, kuna meie ülesanne ei ole ettevaatlikult ja moraalselt toetada
inimsööjalikult viisakat reaalsust.
8.04.2008
T.R: Tean et Keskküla maalireprod ajakirjades olid kaheksakümnendatel põhjuseks miks ERKIsse tuldi üle kogu NSVLi
õppima. Õpetaja lahkumises on sümboolne impulss tema õpilastele. Konkreetselt ootaks neilt tõestust et maal on elu.
Nõustun et oleme ühiskonna arengutele võõrad. Täna tuli muuseas jutuks et miks avalikud keskkonnad jätavad teatraalse
ettemääratud, staatilise mulje. Mulje kattub tegelikkusega ? Taoline oomen genereerub kohalikust igatsusest lõimuda
eeskujuliku läänesfääriga, sisuliselt tähendab valmis mudelite mehaanilist ülevõtmist - rituaalset religioosset käitumist.
Jälgime eemalt ühiskondlikku totaal-inertset protsessi, mida muuta arvatavasti ei saa kuna üldsuses puudub reaalselt ja
praktiliselt teine visioon. ( Dihhotoomilises mõttes muidugi ei puudu, kuid see on järjekordne kollektiivne põdur lahendus.
Vastandused ja jaotused nagu lääs - ida, hea - halb, vähe - palju moodustavad sellises vaimses süsteemis reaalse
ümberlükkamatu valikuvõimaluse. )
Suhtlemine ( levinult ning spontaalselt ) kujutab küsimust võimust, juhitüüpi inimene teeb ka seadusliku kokkuvõtte. Võimu
teoreetiline garant on peaaegu sõnastamatu oletus loodusest, allutav tarkus muinasjutulisest ühisest seadmusest. Üsna üldine
ideoloogiline materialism ( ei ole märganud selle vaidlustamist ) ja võimuküsimus, mis läbistab piiravalt inimeste ja ühiskonna
füüsilis-vaimset eksistentsi, meenutab kokkuvõtlikult klassikalist sadismi. Palju toetub üheselt hariduse ja info aastate-
pikkusele ühekülgsusele, kordustele ja normeerimisele. Kultuur on tootetutvustus, kaubareklaam. Kaup on vaieldamatu.
Keegi ei vaidle tootega kahjuks, vaidlus ja intrigeerimine toimub võimaliku tarbijaga kelle eneseteadvus läheb kindlalt
sundimatu kahtluse alla. Toimub sugereerimine ja kinnitamine, millesse ma enam ei süvene ja kursis olla ei viitsi. Kaup
number 1 on rahvus, ja riik. Kaup number kaks on alateadvus ja psühholoogiad. Jne. Meediakõnedes ollakse dialoogis ideaali
võimalike vastastega kes oletatavalt on inimesena ka halvad. Huvitav, kes nad on nimeliselt ?
11.04.2008
K.N: Nad on mustas nimekirjas. Ja kaup number kolm on see rahvusvaheline nimekiri. Lugege nt. hiljuti vene võimude poolt
Lätile üle antud Vladimir Abeli ( Lindermani ) aruannet Riia keskvanglast ( artikkel - "Operatsioon "Võõraste Kätega"" ). Muide,
hiljutine uudis on ka, et üks meie tuttav natsionaalbolshevik arreteeriti otse Läti televisoonihoonest, pärast saates nimetusega
"Ilma tsensuurita" toimunud esinemist.
Kaup number neli, mida ostab riik, on aga esinduslike represeerijate armee, kes on teinud läbi kultuuriajaloo edusammud -
õppinud represseerima vabalt ja õnnelikult, täiesti seaduslike meetmete abil - päris isiklike silmade ja kõrvade kaudu,
pealetükkiv kompimismeel kaasaarvatud. Inimesed juba tunnevad oma füüsist ja keha võimalusi ning oskavad asetada enda
võimuambitsioone teiste kaaskodanike suhtes. Sellepärast siis kõikeõgiv vägivald ja kõrgendatud tähelepanu igale kehtestatud
seadustele allumatule isikule. 'Bei belõh krasnõm klinom !' ( 'peksa kapitaliste punase kiiluga !' ) on ainuke slogan, mis
sellisel juhul aitab. Annab võimaluse end kaitsta kaasaegsete edusammude eest.
A' kui sa oled kultuuriinimene ja saavutad enamuse tunnustuse, siis ongi sinu kohuseks ( rahvamandaadiks ) võtta dogmaatiline
hoiak ja positsioon ning muutuda pedagoogiliseks, nö. kaitsta konservatiivsemaid ühiskonnagruppe, sest kui väikekodanlased
langevad, langeb ka riik ja kui langeb riik, mis saab siis kultuuriinimestest ? Nii, et sellise lihtsa mõttekäiguga taolised
süsteemid püsivad ja üsna vitaalselt. Nt. kohalik kultuuriscene ei pea muretsema, ta ei ole eesliinil ( esliinil on politsei,
korrakaitse, sõjaväelased ). Kultuuriinimene, sotsiaalteadlane või ajaloolane saab küll ähvardada, hoiatada, manitseda, astuda
level kõrgemale ja hakata poliitikuks või äriinimeseks, kuid reaalne oht liigub kordnike ridades. Nemad määravad vastava
mentaalsuse, nö. loovad olemasoleva kultuuri moraalsed alustalad ja põhimõtted. Ütleks nii, et see pole nende omalooming,
vaid neid on selleks rahva poolt volitatud ja valitud, nagu poliitikuid parlamenti. Mõelge - parlamendisaali täis politseinikke.
Lihtne arusaadav töö ja hea palk - nagu tekst reklaamplakatilt mõnes ühistranspordis. Kumminui ühes käes ja paremal
politseivormis modell. Karmi käega modell ja vaatajale sihitud püstol. Eesti reklaami tase - surm läbi modelli püstoli, keda
toetab moraalselt eestiline ka-komando ja labiilselt genitaale paljastavad kultuuriinimesed. Raha liigub, kroonid on ekstaasis
äriinimeste peades.
Parem hea politseinik kui halb politseinik. Parem hea poliitik kui halb poliitik. Parem hea kultuur kui halb kultuur. Sul on õigus
kui ütled, et taolised dihhotoomiad kehtivad ja on kogu kultuurilise väitluse aluseks. Võib öelda, et seda väitlust kujundab
materjalistlikku laadi pinge, kuid tähtis on taolisele füüsisele orienteeritud mentaalsust tekitav vaimne ning psühholoogiline
pühendumine, mitmetasandiline enesealalhoiuinstinkt. Sotsiaalne kriis on kasulik kõigile, sellest ka tema multifunktsionaalsus.
Õpetab olema kokkuhoidlik ja tegema õigeid majanduslikke valikuid. Teravamad sotsiaalkriitilised persoonid tuleb leida ja
tuvastada, muidu tuleks neid välja mõelda ja teadlikult tekitada. Inimajul tuleb anda aega areneda. Kes keeldub 'arenemast'
e. kohanemast, valib raskema sõltumatuma tee. Praktiliselt võimatu ( ettekujutamatu ) tee, ütled sa.
Täna ilmus kinnitus paberväljaandes 'Sirp', et mult osteti töö, ametlikult kolmas 10 a. skaalas. Kuu aega on planeeritud, mida
selle rahaga teha. Ma ei ole kindel kas ostja teab millise maali nad omandavad, tööl kujutatud isiku puhul on tegemist siiski
poliitilise persooniga - küllap valiti maali temaatika ajaloo dokumentatsioonihuvidest lähtudes.
Tänane päev möödus illusoorselt, turul õnnestus ühel mulatil meile binokkel maha äritseda ja TIPI sillal möödus meist
Anvar Samost, vaatasime üksteisega keset silda tõtt, kuigi ma taipasin alles teiselpool kallast, kui sa mu kahtlusi kinnitasid.
Põhimõtteliselt olin ma teadlik, et tegemist on ajakirjanikuga silla alguses ja lõpus, vahepeal lülitasin teadvuse välja. Mõtlesin
sellest, et võib-olla Samost käis kirjutas hiljuti sillale teksti "Ansip on tshmo" ( 2007 a. lõpu ajakirjandusuudistes ). Rääkis
niiviisi olukorrast riigis.
12.04.2008
T.R: Süsteemid püsivad ka oma ohvrite konservatiivsusel. Paljud ei tea et nad on töölised ning arvatavasti ei tähista maipühi,
kuid kõik vaesed võiksid küll vabaduse platsil koguneda. Vaesus on vaieldamatu argument, kuid vähesed neist võtavad
avalikkuses sama süstemaatiliselt sõna kui rikkad. Põhjused ja tagajärjed on elitistlikus tõlgenduses saatuslikuse ja jumalale
meelepärasuse mõõtmes, kehtib väljend "ise oled süüdi". Saab selgeks et süüdi on üksikisik, ja mitte ainult iseenese ees - ka
kapitalism kannatab, eriti kui musti lambaid on palju. Tuleb muuta vaikne veendumus et ühiskondlik süsteem on valdavalt
hüve ja ebaõnnestumine igaühe isiklik probleem.
Mõned aastad tagasi kirjeldas keegi tipp-pankur Mati Talviku telesaates: kaasaegse tegusa inimese puhul on vältimatu fakt
tema äri- ja tavaeetika erinevus ning lahutatus. Inimene on tööl üks ja tavaeluks lülitab end teiseks. Taoline majanduseliidi
toodetav mudel on universaalne ja mänguline, ning mõjutab jõupositsioonis olles fundamentaalsel tasandil nii ühiskonda kui
üksikindiviide. Kehtestab põhjapanevat topeldust fundamentaalsele ja privaatsele indiviidis välise, konstrueeritud keskkonna,
poolt. Mentaalsele lõhestatusele vastukaaluks või ka kamuflaaziks on ideaal rahvusriigist ja puhtast loodusest looduses, oma
oreooliga ja tunnetele rõhuvate monumentaalsustega. Ilma taolise kontseptuaalse stabiilse ühisosata langeksid inimesed
riiklikult mittekasulikku kaoselaadsesse enesepäästmisesse.
Avalikele tänavatele võiks mais tulla kõik, kel on olulisi vastuargumente või tunnevad protesti oma olukorrale kuid näevad
raskusi isikliku ideaali teostamiseks, et mitte sublimeeruda vaikselt. Ebaloomulikku tuimust voogab seni avalikult, inimesed
on pealiskaudsed ja arutud, see võiks muutuda. Eestlastel ühtegi selget ideed või ideaali ei ole, kuid neurootiline killustatud
tunnetus on ja aeg libiseb.
Niisiis võiks rahvas end esmalt lihtsalt näidata.. plakatitega:
keskealised vananemise vastu
Vallandatud töötud
Depressiivsed daamid esteetilistel põhjustel
Skulptuuri vastalised
Väikerahvad
Usklikud
Õpetajad ja kultuuritöötajad elukaaslastega
Elamata tundeeluga korralikud inimesed
Karistatud ja trahvitud
Politsei poolt pekstud
Väljavisatud
Vanadekodudest ja internaatidest
Lastekodulapsed ja -vanad
Rahulolematud mehed ja naised
Joojad ja suitsetajad
Kodutud
Parmud
Kinnipeetavad
jt jt
Kes tunneb vajadust karjuda tehku seda tänaval ükskõik millal.
Kes tunneb vajadust kritiseerida tehku seda ükskõik millal.
Ühiskond näitab end ise.
Räägid eesti reklaami tasemest ( "vabaduse valvuri" plakat ) - pakun et modellid on iga müüdava süsteemi reklaamiks ja
müügiks hädavajalikud - reaalne süsteem ise ei sisalda endas midagi positiivset kodaniku vabale elujõule või libiidole, see
püütakse ärikate poolt kinni modellidega ja suunatakse. Elujõudu neelava süsteemi kriitika modellide kasutamise läbi on
spontaanne ning pigem sisuliselt teadvustamata konformistlik tegevus, väikekodalik koonerdamine. Modellide arv on seotud
ühiskonna tervisega abstraktselt nagu indikaator. Võib juhtuda et mingi hetk kõik inimesed käituvad ja mõtlevad nagu
modellid. Kontseptuaalne teema. Modellid vabandavad end alati välja. Samas on fakt et kiireim revolutsioon toimuks kui
naised käiksid tänaval alasti.
14-17.04.2008
K.N: Ütleks nii, et avalikult presenteeritav kultuur, millesse tuleks lugeda ka kõik igapäevane ja keskpärane e. massikultuur,
sealhulgas müüdav reklaam, telesaated jne., tegelikult kogu olemasolev kultuuriprogramm lähtub samaväärse ühiskonnaosa
või enamus inimeste isiklikest ihadest - kõik see mis puudutab mingeid seksuaalseid ootusi ja seda juhtivat mentaalsust.
Väidaks isegi, et keskpärased inimesed on seksuaalselt aktiivsemad ja vabamad kui veidi rohkem haritud inimesed. Haritu
inimesed on seevastu nõudlikumad ega lepi tihti olemasolevate kultuurilis-mentaalsete diktaatidega. Haritud inimeste
eksistents ja tegevus saab kõikjalruulivat keskpärasust ainult segada. Antud reklaam ja muu samalaadne kohalikus kultuuri-
ruumis teenib just taolist eesmärki - takistada intellektuaalsete või lihtsalt tundlike inimeste kohalolu ja naerda (tõugata) nad
oma labasustega välja (eemale), kui ebasobivad kliendid. Toonitatakse ja hoitakse tähelepanu all konkurentsi ja võitluse
momenti. Sellise kehtiva välja eest ollakse valmis forsseerima suure osa ühiskultuuri loovast 'inimkooslusest' ja indiviidid ise
on sellega täiesti nõus - elu lausa kohustab domineerima ja manipuleerima olgu selle hinnaks kasvõi oma sisulise tühisuse
avalik reetmine, mis kõik kokku tegelikult ju tekitabki nähtavat kõrgendatud peomeeleolu. Tants inimkontidel - sellesisuline
maal vajaks teostamist lähiajal.
Ega hästitoimiv süsteem ei lasegi puuduse käes vaevlevaid inimesi näha - heoluühiskonnal puudub selleks oskus ja vajadus -
elu ei kohusta ja raha on piisavalt. Vaesus on ka niiviisi imagoloogiline probleem võib-olla, kui rikkuripositsioonilt vaadata.
Küsimus on vaid selles, kas lihtinimesel on ressursse, et kujunenud enesekuvandit muuta ja kõikjal nõutavaga vastavusse
viia. Mina arvan, et ökonoomsem ja odavam viis on olla pealesurutavate süsteemide vastu. Tuleb olla vastu heaoluühiskonna
kasutuses olevale terminoloogiale, nii kultuurilisele kui ärilisele. Olemasolev majandussüsteem ( mis sisuliselt on teatava
ühismentaalsuse-kultuuri generaatoriks ) soodustabki lõhutud indiviide, tehes neist eksalteeritud infantiilid või kopeerimisaltid
tervikujänused ahned fruktid. Kui on puudus, eksisteerib ka nõudlus ning vaeseid piitsutavad timuk-persoonid. Paljudele on
kätteantud seaduslik mõrvatöö elu viimane lootus.
Naised ja mehed võiksid tänaval alasti käia selleks, et leida endale sobiv partner. Kultuuriline revolutsioon oleks garanteeritud
ning toimuks suuremate katkestusteta.
14. aprillil ilmus Limonovi artikkel pealkirjaga "Kõigutada reziimi". Teksti algusest läheb link raadio "Eho Moskvõ" päev varem
toimunud saatele "Millised shansid on Venemaa opositsioonil" ( mp3-I , mp3-II ), kus osaleb ka väidetav demokraat
Boris Nemtsov. Viimane küsib Limonovilt otse kas tema eesmärk on Stalinism ja talle vastatakse, kuid mis peamine - Limonov
ütleb, et revolutsiooni ei tehta internetis vaid tänavatel ja see veendumus tundub üsna tõenäoline. Inimesed tuleb arvutitest
eemale juhatada, tagasi sinna kus neid tegelikult näha ei soovita. Või kui soovitakse, siis ainult läbikäigul - trajektooril poest
poodi ja töölt koju.
18.04.2008
Tekstiloogika & olemasolev Kultuur.
Lugupidamisega loetakse tekste, mis kirjeldavad inimaju reaalselt pahasoovlikke mõttekäike, stabiilselt käimasolevaid
stampe või mõtteviise. Me teame, et ühelgi väärikal teadlasel pole aega kultuuri, elu ja ajaloo konserveerimise kõrvalt taolisi
'primitiivsusi' leiutada ega isiklikult läbi elada. On lihtne hoida ennast madalatest kultuurikonfliktidest eemal, mõjub tervislikult,
tõstab elukvaliteeti ja väärtust ( umbes nagu aktsiatega ). Ometi nähakse reaalkultuuris toimuvat, eriti piiratud väiksemas
ühiskonnas ja arvestatakse. Arvesse läheb igasugune kriitika, tihti ka argumenteerimatu või sõnatu ( kriitika kui reaktsioon,
nt. jõuline zest, miimika ), sest teatakse et igal nähtusel on õiguslik põhjus isegi kui ta on teadvustamata ( peamine põhjus
ja oht on märatsev inimene oma isikupärases kordumatus olemasolus ). Alateadvus on nagu ainuke vaba ruum, ligipääsmatu,
samaaegselt nii isiklik kui ühine kollektiivne suhtlusväli, mis kannatab igasugust kriitikat. Kõik muu inimpsühholoogiast on
hõivatud argireaalsusest, seetõttu paigas ja konserveeritud.
Tegelikult on iga inimese olemuslik õigus olla vaba ja kriitiline. Mõistus võib olla küll takistuseks isikliku heaolu kiireks
saavutamiseks, kuid kriitilises olukorras veab selle puudumine alt ja fundamentaalselt.
19.04.2008
K.N: Oletame, et tekst on ellujäämise vahend - kirjutamine kui surma edasilükkamine - Barthes, Lacan ja Foucault ( kolm
musketäri ). Arusaadav, et nimetatute jaoks olid sõnad ja kirjutatav tekst peamine elatusallikas - nad võisid nii väita,
allegoorilis-praktiliselt üheaegselt ilma eksimisvõimaluseta ( väide on tõene ). Maalikunstnikud võiksid ka teha põhjapanevaid
üldistusi läbi isikliku töömeetodite või vahendite nagu nt. pintslid või värvid - a'la: "loon visuaalseid pilte, tähendab elan"
( "töötan - söön - elan, ei söö - ei ela" ), või: "kannan värvi lõuendile kuni veri voolab ( kuni elan )".
Õlivärvid ! Õlisõjad ! Võib-olla peaks loobuma õlivärvidest, üldse kõikidest värvidest kui loodust kurnava tööstuse produktidest.
Loobuda tuleks kunstnikest. Kirjanikud rikuvad paberit tähtedega, produtseerivad eklektilis-eksalteeritud, närvilsi ( massilisi e.
palju tähemärke nagu rohke toodang ) ajuimpulsse, kirjutavad need üles ja kirjastavad ära. Tegelikult juba aastasadu lõhuvad
meie metsi ja raiuvad puid, eksperimenteerivad ja manipuleerivad inimestele kuuluva puhta loodusega. Mida teha kultuuriga ?
Kultuur tuleb eemale ja ümbersuunata sotsiaalsetest ( inimestele kuuluvatest ) tööstusvõrkudest. Seda täiesti teadlikult, üldsust
teavitades ja avalikult, nii et kõik kultuuritegelased teaksid mida teha. Eemale toodangust ning tööstuslikult meelestatud
publikust, lähemale asjade sisulistele ja reaalselt kvalitatiivsetele väärtustele. Mütoloogiad on õigustatud ainult niivõrd kui nad
teenivad reaalseid elulisi fakte, või siis inimestevahelisi sotsiaalseid seoseid - aitavad vaestel ellu jääda, mitte ei domineeri ega
irvita nende üle.
Valitsev Ühiskond on dogmaatiline, taotleb üleolekut ja headust, mille pealesurumise nimel ollakse valmis end ka ohverdama.
Moraalsus on õige - eetiline kokkuhoid ja võrdsus - mitte rohkem kui teistel, piisab vaid teatud hulk vajaminevatest asjadest
isiklikuks eluks. Meie igapäevane ahnus reorganiseeritakse ümber ja ilmneb teistes avaldumisvormides. Näiteks pretensioonis
kehtestada kõigile oma reegleid, ilma igasuguse mängulisuseta ja täie tõsidusega. Kõik inimeste lähtealused võivad olla
varjatud. Tihti on raske tuvastada inimeste peidetud motiive. Kui inimene tahab kellegile mingil viisil liiga teha ja seda vaadata,
siis ta näeb seda... Palju meediumit saab olla ühes filosoofis ?
Suur osa kunstist tehakse selleks, et kedagi närvi ajada. Mitte otseselt hirmutamiseks, ähvardamiseks, või ettevalmistusena
füüsilist laadi kallaletungiks, vaid psühholoogilisemat laadi ärrituseks, kultuurivälja puhastamiseks ebasoodsatest persoonidest.
Inimesed vaatavad huvitatult oma bioväljast irduvaid kombitsaid millega oma ohvreid lämmatada. Kui sinuga seejärel peakski
juhtuma midagi halba, siis teatakse, et seda põhjustas õiglane kosmiline staatus (või saatus), mitte mõne kultuurikogukonna
eraviisiline pühendumus, igavusest igavikku suunatud taotlus. Mõttetu taotlus.
1.05.2008
K.N: Spielbergi uusversioon "Maailmade Sõda" Tom Cruise'ga peaosas iseloomustab olukorda üsna autentselt ( 5.05, kohaliku
teleekraani vahendusel ). Kuid seda võib nimetada ka ülemaailmseks stsenaristide kriisiks. Jätkatakse ühiskondlikult jagatavate
sotsiaalsete eksistentsimustrite kirjeldamist, milles ise alandlikult elatakse, kasutades vaid nö. süsteemisisest materjali,
olenemata sellest kas selleks osutuvad elavad subjektid või mitte.
Aga süsteem ise on muidugi majanduslikku laadi, saavutades oma organiseerituse astmelt taseme, mis tegelikkuses ohustab,
hõivab ja dikteerib juba kõiki eluvaldkondi, kultuuri eelkõige ja peamiselt. Kultuuriinimestest saavad edumeelse ühiskonnaosa
laulikud ja teenrid - hakkavad esindama neid rahvahulki kellel tegelikult tõsisemast kultuurist või kunstist alati ükskõik on
olnud, seda peamiselt seetõttu, et antud valdkond neid reaalselt iialgi aidanud pole. Ja seeläbi tunnustatakse seda nn. kultuuri
vaid niipalju kui see teenib laiemate majandusringkondade huvisid, või vähemalt loovutab neile vaimsed positsioonid ja sfäärid.
3. mail möödus 30 a. spämmi loomisest ( s. 1978 ). Spämm on subjekt, kelles koonduvad kõik marketingi põhialused ja
-eeldused. Ta on nagu rikutud toode kes produtseerib ennast ise ja suunab inimesed etteantud ning õigete toodete ja kaupade
juurde. Sinu sõnade järgi meenutab spämm tensegriti konstruktivismi elektroonikas.
7.05.2008
K.N: Eksistentsiaalne kriis elavate hingede seas nagu jätkub. Varsti ei ole enam kedagi, ühtegi inimest kelle looming korda
läheks, sest kõik lahkuvad ja surevad. Aasta alguses, või 2007 lõpus vaatasime Godardi 1987 a. filmi "Soigne ta droite"
("Keep Your Right Up") kus võtab osa popduo 'Les Rita Mitsouko', teadmata et umbes samal ajal suri bändi meesliige. Paar
kuud tagasi nende muusikavideosid otsides ja uut saiti vaadates olid segased tunded. Videod "Meme Si", või "Ding dang dong"
muidugi on väärikas hüvastijätt. Kogu nende 2007 a. välja tulnud viimane plaat "Variety" näitab kõrget taset. Hea et Mitsoukol
üksi jäädes on jõudu veel jätkata. Fred Chichin, tema surm (11.2007) - küllap mingi pikaajaline haigus, nägi välja üsna väsinud,
kuid samas kuidagi vaimselt vabanenud ( tuleb otsida intervjuusid youtube'st ), täpselt nagu ka Letov oma viimases,
harjumatult suurejooneliselt videosse võetud, Sverdlovskis toimunud kontsertesinemises. Võib öelda, et Letovi esinemises vaim
vabaneb isegi vihaselt. Esimest korda üldse oli tema agressioon väljapoole suunatud, selge ja avatud, mis muidugi ei tähenda
et varasemad sajad-tuhanded kontserdid ( ütleme, et ise video vahendusel oleme näinud 60-80 kontserdi piires ) oleksid
kuidagi paremad või halvemad.
Käisime hiljuti okupatsiooni muuseumis tiibetlaste mandalat vaatamas. Sattusime viimasel päeval ( varem ei jõudnud ) kui asi
kokkupuhumiseks läks, kuid lahkusime veerand tundi hiljem liigsete rahvahulkade pärast nägemata ühtegi munka mis oligi
õige, arvestades üleüldist ja kõikjaleulatuvat inimhingede vabatahtlikku või vägivaldselt toimuvat kommertsialiseerumist.
Rahvas seisis tardunult ja paralüseeritult ümber hävingule määratud mandala ( võib-olla soovisid juurdepääsu takistada ),
vaevalt et ükski munk enda tööle pärast ligi sai. Esimene asi mida sisenedes nõuti oli pilet ( keegi hüppas esile ja ütles stiilis:
"meil on piletitega"), heaküll... ei olnud plaanis maksmata jätta seekord.
Muuseum on tore, kantud riikliku vabaduse säilitamise raskusest, igavesti ettemääratud saatusest hoida ärevat tasakaalu
maailmade piiril. Meenutas kohati mingit suvalist kalurimuuseumi Leedu puhketsoonis Nidas, kus karvikutest talupojad
liivadüünides ennemuistsete tavade kohaselt võrkudega vareseid püüdsid ja nende verd jõid ( fotod varestega hambus ).
Õnneks on eestlastel oma rahva kannatustest võõrvägede võimu all piisavalt ajaloomaterjali pildis, videos ning sõnas,
dokumentidena. Saab kõigile näidata kuivõrd halvad on suurrahvad, eriti need kes kohalikule poliitikamaastikule ( õigem
oleks öelda sotsiaal- või kultuurimaastikule ) tungivad.
Haige vaade avanes munkade püha ürituse - mandala kohal - tobe monumentaalkolakas svastika ning sirp-vasaraga.
Oleks siis vähemalt natsbolide sublimatsiooni-lipp väljas ( vähemalt midagi positiivset ), hoiatusena igavestiähvardavast
minevikuohust- ja meelsusest, kuid ei - keegi ei astu üle omapoolt valitud varjust või hauast.
10.05.2008
K.N: Vaatan siin Kaasaegse Kunsti Keskuse 2007 a. ilmunud kataloogi "Eesti Kunstnikud 3" teksti enda loomingu kohta
pealkirjaga "Pain Things". Tekib vajadus veidi täpsustada enda lähtekohti oma kunstis, kataloogis olevas tekstis esitatud
versioone, või väiteid mis käivad minupoolt valitud kunstiteemade kohta - suhe inimestevahel jagatavasse reaalsusesse,
sotsiaalne ja dokumentaalne väli. Sooviks hästi lihtsalt loetleda oma põhimõtteid.
Esiteks minu vaade dokumenteerimist väärivatele sõjasündmustele ( tshetsheeni võitlejate seeria ) ja surma kujutamine.
On tõsi, et maalisin esimese tshetsheeni võitljejaid kujutava töö 1996 aastal EKA-s ( maali kavandiks oli aasta varem tehtud
joonistus ), see kujutas Edward Munch'i laadses stiilis maalitud kahte tshetsheeni võitlejat kraavis keset välja, eemal küla
kus põleb mingi hoone. Üks figuur lamab maas ja on haavatud või surnud ning teine kükitab tema kõrval. Soovisin ühendada
vanaisalt õpitud maastikumaali kogemust päevapoliitiste kaadritega. Mäletan, et keegi kommenteeris tööd nähes, pidades
seda 'Konrad Mäeks'. Eksis, sest tegemist oli kaadriga tshetsheeni sõjast ( 1995 a. Budjonnovski pantvangidraama ainetel ).
Muidugi ma ei rääkinud tööst kellelegi ja maalisin selle hiljem üle kuna polnud millegipärast rahul. Tagantjärgi vaadates on
selge, et oleksin pidanud alles jätma. Hea maal oli.
Minu sooviks oli esitada mõlema sõjasoleva osapoole poolt kogetavat ja täideviidavat vägivalda ( plahvatused, atakeerimised
ja veri ). Üldiselt mind ei huvita sõjategevuse või kuritegude kollektsioneerimine. Mingites ringkondades arvatavasti on sellest
kujunenud isegi teatav pikemate traditsioonidega tööstus ( vastavad dvd-d tapmistest ja muust vägivallast ), kes iganes siis
nende vaatajaks pole ( oma professiooni täiustavad sõjaväelased, politseinikud, või nt. hoopis lihtinimesed ? ). Ma saan aru
kui inimene soovib olla sõjapiirkondades toimuvaga detailselt kursis ( a'la 'kes kellele liiga tegi', 'kes esimesena relva haaras',
konkreetsed vägivallajuhtumid jne. ) lisaks poliitilisele taustsüsteemile ja suudab külma närvi hoides kõike, valimatult lõpuni
vaadata. See on raske ülesanne kui mõelda kasvõi inimeste hapra närvisüsteemi ja selle vastuvõtlikkuse peale. Vägivallast
võib saada obsessioon, isegi eluviis või hädavajalik jõumeetod, kuid ka normaalne rutiin. Seda kõike korra loomise nimel !
Lapsepõlves, nähes II Maailmasõja või Vietnami sõja teemalisi filme, joonistasin palju. Kahjuks on kogu nooruses teostatud
kollektsioon hävinud, kuna ei pidanud vajalikuks säilitada taolist materjali. Sõda mängis minu vaimses kujunemises olulist
rolli ja andis aimu sellesse kodeeritud väärtustest igipõlisel hea-halb skaalal.
Sõda kui pidu keset katku, või askees raskendatud elutingimustes. Make war not love ! Või kujutavad inimesed ette vene
okupatsioonivägesid lilledega vastuvõtvatest tshetsheeni sõjameestest ?
Nüüdseks on Tshetsheeni teema ära kustunud ka päevapoliitilises plaanis, kuna kõik olulised tshetsheeni liidrid on kõrvaldatud.
Mul on küll olnud idee erinevaid videomixe teha dokumentaalkaadritest, isegi Kavkazcentrist allalaetud materjal on kõrvale
pandud, kuid selle teostamine on olnud ajapuuduse taga. Huvi pakuks see antud hetkel just reaalse sõjapildi esiletoomisega,
nt. selle ühendamine endapoolt tehtava muusikaga vms.
( minu muusika, mis samuti on kõigi kuulmisulatusest väljas, eelkõige arvatavasti kõigi huvipuudusest igasuguste ette-
määratult ebapopulaarsete teemade suhtes, olgu selleks siis vastav kunst või sõda ). Väidaks isegi, et kui tshetsheeni
võitlejad kaasajal tõhustaksid oma sõjategevust lääne showbisnesi ja reklaamikampaania stiilis progrommidega nii
televisoonis kui mujal meedias ( nö. läbi kultuurivälja positiivse mõjutamise ) oleks nende ootamatu ülekaalukas võit vene
vägede üle tõeliselt mõeldav. Vaja on masside tuge, eriti rahakate keskealiste ja noorte materiaalne ning moraalne toetus
määrab tänapäeval edu saavutamiseks suurt rolli.
Üks täpsustus: Kumu omanduses olev töö "Koalitsiooni sünd" ei kujuta mõnd tapetud tshetsheeni võitlejat, kuigi mul on
maaliseeria Nord-Osti pantvangidraamas hukkunud tshetsheenidest ( tegelikult on soov ka seda seeriat suureformaadilise
tööga "Encore, Encore !" võrdses mastaabis edasi maalida ). See maal kujutab hoopis naisbuda munka ( samas, maalimiseks
valitud foto kujutas üht pornostaari ). Samuti ei maalinud ma teda fallost sünnitavana nagu väitis J. Saar ühes "Alistu" näitust
kajastavas artiklis. Huvitav oli lihtsalt maalida pornostaar kiilaspäiseks buda mungaks ja siduda see poliitilisel areenil tookord
tekkinud valitsuskoalitsiooni, meedias igati toetatud monstrumlikult kõikmõeldavates suundades hargnenud metaparalleeli-
desse. Teada on, et Toomik maalis rohkem kui 10 a. tagasi end piljardikuuli sihtimas naise avatud jalgade vahele, kuid minu
maal on millestki muust. See on kokkuvõte eestis kohatud meedia-, poliitilise ja kultuurilise välja arusaamatult maniakaal-
seksuaalsest domineerimisest kõiges ning kõikjal. Mida koledamate isendite vahendusel, seda õudsam.
Semiootika, semiootika... Arvan, et semiootikast oleks eesti reaalruumis ( ei tahaks öelda kultuuriruumis, kuna ei näe seda )
kerglaselt ringiliikuvatele inimestele palju abi, kuid kui see mingi populaarkulturnike huviorbiiti satub ( põhiliselt satub seetõttu,
et muud võimalust ei jää üle ), saab sellest vaid järjekordne ära(n)rikutud territoorium, millele järjekordne oma märk, või plekk
külge pannakse. Muidugi kui mõelda, et semiootika avastamine võib paljudele olla ainukeseks patukahetsuse paigaks, siis
võib selle populariseerimisega ju nõustuda. Pole mingi saladus, et süvenenud mõtlemine täissöönud meediareaalsuses alati
väljanaermise objekt on olnud ning taoliste peenemate, või kõrgemate mõttesfääride nagu semiootika ( või esoteerika, või
budism ) sundviisiline sidumine totaalse antiaskeetlusega samuti vana teadatuntud nõks - inimeste igavese animaalsuse või
animaalse lihtsuse järjepidev manifesteerimine.
"Pain Things" artiklis on veel vaidluspunkte, autor Eha Komissarov ütles mulle, et tema tekst ei ilmu kataloogis originaalina,
et sellest on tekitatud mingi nö. seksikam versioon. Mõtlen, et vaja oleks üleriiklikke seksikampaaniaid, et avalikkuse seksi-
nälga vaigistada. Rohkem erootikat ja avameelselt seksuaalset kunsti ! Seks, või sensuaalne loomus ei tohi kuuluda ainult
traditsioonide jätkajatele, see ei tohi kaduda kuhugi kunsti alateadvuse mütoloogilisse, või religioosselt pärsitud mõtte-
rägastikku, kujundikeelde. Seda ei tohiks varjata labürindi kujundi taha. Seetõttu rohkem seksinäitusi, -nädalaid ja
-kampaaniaid, rohkem kui mingid 'Sekspeditsioonid' välja suudaksid pakkuda. Saaks kunstikriitikat teha ka ilma seksita.
Üheks vaidlusaluseks teemaks kataloogiartiklis on väljapakutud tõsiasi, et ma ei paku oma kunstiga lahendusi olles vastamisi
reaalsuse kunstiülesele pauerile, mis justkui hävitaks reeglina igasuguse vastupanu jättes järgi kõnelemisvõimetud maalid.
Läbikukkumine kelle vaatepunktist ja milliste eesmärkide ees ? Kinnitan täie veendumisega, et olen oma võimete ja vahendite
piires oma ülesandeid täitnud ja suuremaid võlgu pole tekitanud, isegi mitte kunstialaseid võlgu. Ma olen tegelikult algusest
peale pidanud sõna, et pole õige tööga veel alustanudki. Mu kunstniku statement on: "ma pole midagi veel teinud". Selline
enesekriitiline hoiak ja nõudlikus hoiab vaimselt tervena ( rikub põhjendamata rahulolu ) ja soodustab paremate tööde
tegemist, annab võimaluse ennast ületada. Aga kunstitegemine võikski nii välja näha.
Ühest küljest tekstis väljatoodud 'vabandused' justkui kaitsevad ( mängivad taolist rolli ), teisest küljest muudavad kunstniku
kuidagi ettemääratult abituks, nii et endal hakkab kahju...
Üks suurimaid puudusi on meiepuhul see, et liigitume maalikunstnikeks. Kataloogitekstis räägitakse maalikunsti surmtõsidusest,
see on väga oluline ja vajalik aspekt, et lahtiseletada taolise kunsti osatähtsust. Selgitab sellist kunsti loovate inimeste mõtte-
maailma taustsüsteemi.
Väga oluline märge sinu poolt hiljuti - "Noschool" - koht kuhu me maailma kultuurikontekstis liigitume. On olemas oldschool
ja newschool aga meie kuulume noschool koolkonda. Me ei identifitseeri end läbi kooli paradigma.
24.05.2008
K.N: Esitades oma töid ingliskeelse 'paintings' asemel "Pain Things" nimetuse all ( mõte tekkis 2002 a. kui tegin Kultuurifrondi
websaiti ) peaks olema arusaadav - soov vabastada keel varjatud mitmetähenduslikkusest, keele tõlkeprotsessis ilmnevate
tähenduste leidmine ja peidetud, või veel nimetamata keeleprobleemide avastamine. Keelemetafüüsika tunnetus ja läbi-
elamine, eriti pärast seda kui oled end näiteks kurssi viinud aasia kultuuriruumi meditatsioonirituaalidega - sõnakunsti tehnikad,
häälikud+hingamine jne. Taolised ilmselged loogilised eksperimendid avardavad inimese mõttemaailma ka lääne keeleruumis
läbi võimaluse luua uusi kriitilisi vaatekohti olemasolevale kultuurile ja tema väljavaadetele. Oluline on küsimus kas eksisteerib
võimalus 'sellist läänt' süsteemisiseselt ületada, või peab selleks tõesti kasutama kindlalt eristuvaid 'võõrkultuure', -religioone
ja kogemuslikke omasüsteeme. Lihtsustatult öeldes - kas on võimalik fundamentaalseid sisemisi arenguid sooritades jääda
teistele arusaadavaks. Nt. kui kunstnik tavapärases vormis siseneb omapoolt loodavasse ja konstrueeritud kunstiruumi ainult
kindla aktsiooni käigus, siis meie vabadus võimaldab usaldada isenese loodud mõtteskeemi kogu oma reaalaja. Võib-olla on
see vaid vabakutseliste maalikunstnike omadus ja privileeg.
Tollel ajal kui sai vastavat kirjandust loetud ( Castaneda ja Viilma ) ja seda põhjalikult praktiseeritud oli tõesti palju vaba aega
ja intuitiivset energiat, mis kõneles ilma suurema sisemise kontrollita. Paljud meie tolleaegsed tekstid näitavad ja tõestavad
seda. Praegu on olukord palju piiratum ning maisem kuna tuleb tegeleda argiprobleemidega. Tagasiminek või paigalseis võib
olla täiesti reaalne.
Näituse "Suffer Like Animals" maaliseeria ( suvi, 1999 - 2000, kevad ) ei olnud tehtud reaktsioonina enda ema enesetapule.
On küll olemas üks maal "Woman" 1997 aastast, mis kujutab minu ema ja millega on seotud tollal loetud Loomingu
Raamatukogu sarjas ilmunud Pasolini "Teoreem" ( mõned leheküljed romaanist on kleebitud maalile ).
"Suffer Like Animals" pealkirjana oli võetud Kusturica filmi "Arizona Dream" kurbnaljaka, Vincent Gallo mängitud tegelase järgi,
kes hilisel õhtutunnil väsinuna ning depressiivselt meelestatuna, televiisorist mingit järjekordset kultusfilmi ( Coppola "Ristiisa" )
kommenteerides ja pähekulunud 'paroole' väljalausudes, saatis niiviisi minema peole kohalekutsutud mehhiklastest muusikuid
( kui ma õieti mäletan ). "Suffer like animals" tähendas näituse kontekstis tüdinud inimese pseudodramaatilist ülepaisutatud
pretensiooni ( millel oli siiski kindel alus ja põhjus nagu ka filmis ), soovi jäljendada naeruväärseid juhtfiguure ning võtta neilt
roll ühe lausega hetkeks üle.
Terrorismi pankroti küsimus. Ma ei ütleks, et vägivald lõpeb alati pankrotiga, läbikukkumisega. Võitluses võib ilmneda nii
mõndagi ja võitluse käik muudab reaalsust. On küll fakt, et alati on võimalik võitlusest loobuda ning otsida selleasemel teisi
lahenduskäike, mis kuuluks just kultuurse inimese põhiomaduste hulka.
Võib öelda, et elu on pankrot ( võib öelda, et elamine ongi kahjulik, seda vanasõna teab vist igaüks ). Näiteks Coppola
"Apokalüpsise" film - peategelasest luuretöötaja missioon on koletu ja ebaõiglane - mingi poolsegane, kohati nägemuslikes
viirastustes ringiliikuv tüüp 'madaldub' oma ülemuste ettekirjutustele, et tappa vastaste poole üleläinud 'kolleeg'. Kuid mis on
selle filmi saamisloos oluline - filmivaatajale püütakse edasi kanda vastuolulise minategelase teekonda, mis päädib justkui
kohustusliku tapmisega. Taoline pealesunnitud negatiivsusest pakatav või seda asjaolu stoiliselt aktsepteeriv tegelane ei olnud
ennast filmipublikule varem eriti tutvustanud. Seetõttu ehmatab ka filmiajaloo teine suurfilm, Kubrick'u kosmosedraama, oma
kriitilises finaalis inimese ootamatu külmuse ja otsusekindlusega kohates oma vastast ( eriti stseen kus peategelane otsustab
lahti lasta kosmose avarusest päästetud kaaslane, et ise tagasi pardale saada ). Nende kahe filmi puhul saab väita, et mõtlev
inimene on võimeline tapma nii ennast ( endasugust ) kui masinat. Ma väidan, et üldistatud mõttes on kultuur liikunud just
dokumentaalsuse suunas. Igasugune väljamõeldis, või mõni muu irreaalne liialdus mängib vaid võimalikult adekvaatse
reaalsuse kirjeldamise tõhustatud moodust. Eesmärgiks aga on ikkagi reaalsus e. dokumentaalsus ja lihtsurelikust inimese
asukoht selles, oma piiratud eksistentsivõimalustega.
Tshetsheenide mitmed nn. terroraktsioonid muutsid sõjakäiku. Budjonnovskis lahenes olukord nendepoolse teatava võiduga.
Saavutati mõningane kokkulepe Venemaa valitsusesindajatega ja Vene vägede sissetung Tshetsheeniasse katkes. Mälu järgi
murdis Bassajev piiramisrõngast öö varjus kaaslastega välja, kui ma seda mõne varasema lahinguga segamini ei aja.
Selle pantvangidraama teostamiseks kasutati kavalust, raha ja vägivalda kui meenutada tshetsheeni sõdurite teekonda külla
läbi mitmete kontrollpunktide kus nende 'asukad' lihtsalt kinni maksti. Kohale jõudes kaotasid rünnakus elu mitukümmend
kohalikku sõjaväelast, politseinikku ja muud külaelanikku. Hiljem tunnistas Bassajev, et nende tegevus ületas loomastumise
piiri - inimene näe, muutus loomaks.
Mitte ükski võitlus, vastuolu või opositsioon ei mineta oma mõjujõudu kui seda teostavad isikud järjekindlalt oma tööd teevad.
Kui kõik nõustuksid stiilis, et 'elu ongi väsitav' või, et 'võitlus ongi mõttetu ja kurnav', siis tekiks meeletu hulk inimesi, kelle
eksistents taolise amööbse ning petliku turvalisuse ja rahu peal ning ümber ainult vegeteerikski. Ometi on ühiskonnas nii palju
inimesi, kes taolisi ohte läbi näevad ja oskavad sellist massilist olukorda vältida, eelkõige oma isiklikus elus. Tean, et põhirolli
inimestevahelise reaalsuse tunnetuse juures mängib elu põhiprobleemide leidmine. See on iga inimese missioon - vajadus
leida selline jõud, mis paneb proovile ( oma intellekti, vastupanujõu, närvid vms. ). Hea oleks kui viga ei nähtaks seal ning
nende isikute juures, kes taoliseid probleeme sotsiaalses või eksistentsiaalses sfääris tuvastavad ja on suutelised nendest
rääkima.
Komissarovi tekstis mainitakse võimalikke saavutusi ja möödapanekuid. Ainukesed möödapanekud mida tean on tsivilisatsiooni
kultuuriloo suurvaimude kaotused - Castaneda, Viilma, Letov - inimesed kellega on olnud au elada ühel ajastul. Kuid elus on
veel Eduard Limonov, kelle iga järjekordne ajaleheartikkel või raadioesinemine vene meedias tõestab seda oma jätkuva
intellektuaalse teravusega. On kahju, et taolisest naaberriigis toimuvast olulisest tõsisasjast võivad avalikult rääkida vaid
vähesed. Ülejäänud korrutavad ja presenteerivad nagu mantrat teiste, küll üsna keskpäraste kodumaiste või siis maailmas
kunagi laineid löönud persoonide nimesid ja tegusid.
Tuleb kuulata Limonovi viimast saadet Eho Moskvõs 20. mail, linnas toimunud jalgpalli klubimängude finaali eel ( tekst &
mp3-1 , mp3-2 ).
25.05.2008
_ _ _
